Sinna, kuhu tuul puhub

Laupäeval otsustasime ilusa ilma auks linnast põgeneda. Alguses oli plaan lääne poole suunduda, kuid kuna sealpool pilvitas, siis sõitsime itta, Kaberneeme randa.

Avastasime selle ranna enda jaoks eelmisel jaanipäeval ja taaskord oli meeldiv tõdeda, et hoolimata autode rohkusest oli rannas piisavalt privaatne. Pikka aega saime nautida sooja päikest ja tuulevaikust, kuniks üha rohkem pilvi hakkas meie peakohale tekkima ja seda koos külmade tuuleiilidega. Ühel hetkel kannatus katkes ning võtsime suuna linna poole tagasi, meie imestuseks selgus, et kõik pilved olid kogunenud just ida poole ning ülejäänud suundades oli täiesti sinine, pilvitu taevas.

Rannas kohtasime ka juba tuttavaid tegelasi Eesti suvest, üks neist oli eriti näljane sääsk, kes usinalt verd imema asus, hoolimata sellest, et ma teda näpuga torkisin ja pildistasin. Teine uudishimulik oli luik, kes rannale päevitajatelt süüa norima tuli, nähes, et midagi väga maitsvat saadaval pole, ujus järgmiste "ohvrite" poole.

Pühapäeval jõudsime lõpuks ka loomaaeda, lubasime sõbrannaga juba maikuus ära käia, kuid koguaeg tuli midagi ette. Ennekõike oli eesmärk saada tuttavaks tema tulevase abikaasaga, viisakas ikkagi ju enne pulmapäeva ära näha, kes see imemees on, kes mõne kuuga mu kallikese südame võitnud on. Tundus täitsa tore teine, igatahes annan oma õnnistuse ja pulmapäeval kirikus vastuväidetele ei pretendeeri.

Kahjuks loomaaed ise millegi uuega ei üllatanud, kirjutasin alles hiljuti, et see on koht, kus alati midagi vaadata on, kuid seekord pean kurbusega tõdema, et mitte alati. Suurem osa loomi oli päikese eest siseruumidesse varjunud ja need üksikud, kes väljas olid, magasid. Kõige kurvemaks tegi meele hüljeste bassein, oli teine täiesti vetikatest roheline ja päris pikalt arvasime, et kõik hülged on ära viidud või surnud, kuniks üks enda pea välja pistis, hoolimata sellest ei olnud seal pikalt midagi vaadata. Ma arvan, et järgmine kord peaks loomaaiale teistpidi tiiru peale tegema, võib-olla siis ei tundu kõik nii tavaline ning pakub silmale midagi uut ja värsket.

Viimasel ajal on meedias päris palju juttu olnud loomaaia rahalistest raskustest, kui vaadata külastajate poole pealt, siis mina tõdeks, et hoolimata priskest (90.- täiskasvanud, 45.- õpilased) hinnast, looklesid mõlemas väravas päris pikad järjekorrad. Kui mõned aastad tagasi maksis pilet poole vähem, siis ei mäleta ma peale lastekaitsepäeva kordagi, et oleks nii palju rahvast järjekorras seisnud, kui seekord. Enne masu, sai loomaaed korraga mitu uut hoonet ja laiendust valmis, aga nüüd masu ajal ei suudeta isegi töös seda kohta hoida, järelikult on midagi ikka väga mäda seal.