Selleks, et jõuda tänasesse peaks alustama algusest. Kuna aga sinna mahub omajagu aastaid, siis jätan need vahele ja hüppan ajast kõigest 8 päeva tagasi, hommikusse kui seadsin sammud haigla poole. Polnud tegu mingi üllatusega, vaid plaanilise mandlioperatsiooniga, millega kokku puutunud paljud. Eesmärgiks lootus, et kõik terviseprobleemid sellega lahenevad.
1. päev
Tol neljapäevasel hommikul oli eriti ilus ilm, päike paistis, linnud laulsid ja ärkasin isegi enne äratust, mis oli kella 6-ks seatud. Eks väike ärevus oli ka selle põhjuseks, miks nõnda kerge oli ärgata. Poole 7 aegu hakkasime liikuma, naabrite kahjuks pidime koera varakult oma puuri haukuma jätma (millest mul on alati väga kurb meel).
Haiglasse registreerisin end sisse 7.15 ning siis sain kohe ka palatisse, kus oli juba 3 inimest ees. Tol päeval oli 5 operatsiooni ja seetõttu pidid osad päris kaua ootama, mulle lubati aega alles 12-13 aegu, seega viskasin end peale kontrolli pikali ja uinusin. Kaua ei saanud magada kui mind juba äratati, nemad olid arutanud ja arvasid, et peaksid mu enne teisi ikkagi ära tegema, ning oligi aeg operatsioonile minemiseks.
Päris põnev oli mööduvaid laevalgusteid ja siis enda ümber kogunevaid arste jälgida, vaatasin veel kella, mis ruumis oli, see näitas 9.45. Mäletan, et üks meesarst küsis veel mu nime ja ma ei osanud seda enam korralikult hääldada, ning siis ma kustusin. Järgmisel hetkel ehmatasin kohutavalt, krabasin eest hapnikumaski kuid avastasin, et ei saa selleta hingata ning panin maski ruttu tagasi ning uinusin taas.
Kui ma lõpuks palatis ärkasin tundsin ma meeletut valu, õnneks sain suure lärmi peal oma valuvaigisti. Edastasin ka esimesed sms-id lähedastele, et olen elus ja terve. Peale seda saatsin terve päeva mööda sügavas unes, seda kuni õhtuste külastusteni. Ärkvel olles oli mõtetes ainult söök ja olgem ausad kõht oli ikka väga tühi.
2. päev
Tundsin end üllatavalt hästi, igasugused hirmujutud meeletust verest ja teab millest veel näisid utoopiana. Hommikust sööki ootasime koos palatikaaslasega nagu tõelised näljased, selle saabumisel tuli tõdeda, et hapukoor ja jogurt maitsevad imeliselt, kuid mida see kuivik toidu kõrval tähendas, ei suuda ma senini mõista (ahvatluseks võib-olla).
Enne väljakirjutamist toimus arstlik kontroll ja info, et nad tegid väikse õmbluse, vältimaks verejooksu, aitäh!(lisainfo 6 päeval) Suureks rõõmuks sain juba lõunal välja ja koju. Mul oli kohutavalt hea meel, et peale pikka eeltööd sai elukaaslane tolle päeva ja kogu nädalavahetuse vabaks võetud ja ma ei pidanud kodus koos koeraga ainult aega veetma. Enesetunne oli ka õhtul väga hea ja hooplesin veel, et mis asi see siis ära ei olnud nüüd. Tegin endale kindla graafiku valuvaigistite jaoks, et ei tekiks ootamatuid üllatusi.
3. päev
Ärkasin juba 5 aegu, tegin endale klaasi Solphadeini ja magasin kuniks und jätkus. Otsustasin end kaaluda, et näha, kas olen endale juba liiga teinud, õnneks kaal langenud polnud, olin väga õnnelik. Otsustasin end sellepeale premeerida suure nuumamisega (niivõrd-kuivõrd see jogurtite, mannavahu, pudingutega jne. võimalik on). Veetsin terve päeva süües! Õhtu krooniks oli suur-suur kausitäis seenepüreesuppi. Hea enesetunne jätkus ja tundsin end kui kõikvõimas taastuja, hoolimata sellest, et elukaaslane muudkui hoiatas.
4. päev
Esimene suurem tagasilöök, ärkasin taas 5 aegu aga seekord meeletute valude peale, kõrvades oli selline pinge, et ei lasknud olla ka mitte. Taaskord otsisin lohutust valuvaigistitest ning peale vaevalist manustamist õnnestus asi kontrolli alla saada. Magasin kuni une täis sain. Päev kulges taaskord mõnusalt, sõin usinalt pudinguid ja seda tunnistas ka kaal, mis hoidis oma senist taset.
Päeval tekkis ootamatult köhahoog, köhida ei tohi aga mis sa teed. Mingi asi oli kurgus, mis meeletult ärritas ja no lämbu või ära, hingata ei saanud, sest see tegi hullemaks. Lõpuks maandusin köögi põrandal näost täiesti punane ja pisarad voolasid. Midagi teha ei osanud, vaatasin küsivalt kaaslasele otsa ja köhisin kõige kiuste, korduvalt. Haarasin külmast jäätise ja hakkasin seda sisse ajama samal ajal vett kaanides. Peale pikka kahevõitlust sain hoost üle, kuid terve mu kael ja kurk oli nii paistes, et otsustasin aja maha võtta ja lamasin rahulikult mõned tunnid.
5. päev
Meeletu kõrvavaluga hommik kordus ka 5. päeval. Lisaks võtsin end kokku ja sukeldusin korra töömaailma, mis peale mõne minutilist jälgimist tekitas judinaid ning närvivapustuse vältimiseks ma kauem ei peatunud sellel. Eks siin ole ka põhjus, miks ma kunagi puhkusele jääda ei soovi, sest ma tean, et kui mind pole, siis kõik seisab. Hoolimata sellest, et kõik osapooled on informeeritud minu puhkusest, pean ma nende probleemidega ikka ja jälle tegelema. Seega a) ma tegelen suurema osa ajast puhkusel tööga, b) tööle naastes lapin terve nädala eelmise nädala asju ja samal ajal tegelen jooksvate asjadega, või siis nagu tavaliselt c) ma teen mõlemat! Ühesõnaga, ei ole mõtet puhata, kui töö seda ei võimalda, sellepärast ma puhkangi nii vähe kui võimalik aga nii palju, et ma hulluks ei lähe. Iseenesest ma kohutavalt naudin oma tööd, olen selles nagu kala vees ja seetõttu ka teiste suhtes kohati võib-olla liiga kriitiline.
6. päev
Sel öösel ärkasin suure shokiga, sülg oli täiesti verine, just see, mida ma kõige rohkem kartnud olin ja samas kõige vähem uskunud, et minuga juhtub. Täiesti ei kuskilt, kell pool 5 hommikul, kõige rahulikuma une ajal läheb midagi katki, müstika (arst kinnitas seda, aga see pidi rusikareegel olema 5-6 päev 1-5% juhtub see, meie peres on see protsent 100 ehk siis 2/2). Lootus, et asi ise kinni jääb kadus peale tundi ja helistasime traumasse, sealt soovitati kiirabi kutsuda või siis ise kohale tulla. Õnneks on teisipäevad rahulikud ja seega me otsustasime teekonna ise ette võtta.
Traumapunkti jõudes oodati juba mind ja pandi kohe jälgimisele EMO osakonda, kuna ma jõudsin pool 7 ja arstid tulevad alles 8, siis pidin ma mõnda aega niisama rahulikult lamama ja analüüse andma. Lõpuks, poole 9 aegu sain ka arsti juurde, kes siis esmaste võtetega üritas veritsust pidama saada, puhastamise käigus selgus, et verejooks tuleb sealt poolelt, kus õmblus tehtud oli (niidike tuli puhastamise käigus ära). Kogu see puhastamise -"tuimestamise"- parandamise protseduur oli lihtsalt nii valus ja kohutav, et ma pidin oksele hakkama, minestama ja kõige tipuks ei suutnud ma nutmist lõpetada. Peale tunnist väntsutamist oli suurem jooks pidama saadud. Kuid kuna päris korras kõik polnud ja oht, et uuesti narkoosi ja opile peab minema oli suur, ei saanud ma ei juua ega süüa enne õhtut. Õnneks pärastlõunast oli sülg puhas ja operatsioonist võisin end pääsenuks lugeda.
Palat kuhu mind suunati oli täis, tol päeval oli üldse haiglas erakorraliselt palju haigeid ja sellest andis märku ka õdede kärsitus. Niisiis sattusin ma palatisse, kus olid peale minu kõik värskelt opereeritud, neist üks vanem naisterahvas muudkui oigas ja oli üldse väga rahutu. Mida aeg edasi seda hullemaks see muutus ja ka arstide närvilisus (ükskõiksus) võimendas olukorda. Ma pole kunagi näinud sellist asja ja see hirmutas, sest arstid suhtusid temasse justkui reageeriks ta üle. Nii näis ka mulle, et ju ei ole olukord nii hull, kui teda intensiivi pole viidud.
Õnneks hakkas külastuste aeg ja ma sain sealt ruumist eemale. Istusime vanematega eesruumis kui hakkas suurem siblimine, arstid käisid ja õhkkond oli väga rahutu. Arutasime veel, et mõtle kui jube kui ta ära suri, aga samas tõdesime, et nii pole ka ju võimalik. Saatsin vanemad ära ja läksin palatisse, seal olid selle tädikese õed ja seletasid midagi omavahel, memmeke ise aga oli rahulikult, justkui magas. Ja siis nagu selgest taevast, üks platikaaslane ütleb neile naistele, et tunnen kaasa ... mul jäi süda seisma ja ma ei osanud midagi teha-öelda, lihtsalt lamasin seal ja vaatasin teda, kuniks siis saabusid hooldajad ja ta ära viidi. Lihtsalt nii uskumatu tundus see, paar tundi tagasi ta oli siin, nii abitult ja hädas, keegi ei kuulanud ja nüüd ... on ta arvatavasti (kindlasti) palju paremas kohas.
Tunnike peale intsidenti saabus uus palatikaaslane, äratundmisrõõm oli suur, nimelt oli tegu naisterahvaga, kellega meil samal päeval mandlioperatsioon oli. Tal oli joomise ajal verd jooksma hakanud ja toodi kiirabiga haiglasse, kuna veri oli lõpuks ikka ise pidama jäänud, siis ei pidanud ta erinevalt minust põrgupiinu kogema ja piirduti vaid ülevaatuse ja jälgimisele jätmisega. Kogu see seik tõstis oluliselt tuju (kuigi teise õnnetuse üle ei tohiks rõõmu tunda) ning peale pikka muljetamist sai päeva tilgutite saatel lõppenuks lugeda.
7. päev
Taaskord oli üks meeldiv päev, sest haiglast on alati suur rõõm välja saada. Ilm oli küll oluliselt jahedamaks läinud aga sellegi poolest nautisin enne elukaaslase saabumist haigla "pargis" päikest ja mõtisklesin, kuidas ma alles mõned kuud tagasi neid uksi hakkasin kulutama, siis oli veel südatalv ja põlvini lumi maas.
Koju jõudes tõdesin taas, et kõige mõnusam on ikka enda voodis olla ja otsustasin sinna sel päeval ka pikalt jääda, magasin lausa 4ni välja. Peale ärkamist tekkis teistkordselt meeletu köha, taaskord olin abitult selle küüsis, kuid õnneks olin veel valuvaigistite mõju all ja valusid pikalt kannatama ei pidanud. Kuna verejooks oli endiselt aktuaalne, siis hoidsin end väga tagasi ning sõin minimaalselt. Üritasin küll kartuliputru süüa aga no nii valus oli ja ei läinud see kurgust üldse alla, seega pidin leppima ainult püreesupi ja pudinguga.
8. päev
Kolmapäevane tsükkel jätkus, võimalikult vedel ja väike kogus süüa, aga tihti. Lisaks muidugi kellaajaline valuvaigistite manustamine, erinevalt algusest oli valu asukohta muutnud, kogu valu kese asus nüüd kurgus ja andis tunda neelamisel nagu oleks mingi asi sinna kinni jäänud.
9. päev
Olen valuvaigistite kogust oluliselt vähendanud, kasutan ainult selleks, et süüa üldse midagi, olemine on hea ja kõik viitab paranemisele. Ainus ja kõige suurem mure on söök, nimelt ei saa ma endiselt peale täiesti vedela supi ning pudingu midagi süüa ja see ajab ahastuse äärele.
Kokkasin terve õhtu, tegin ühepajatoitu suure poti täie ja püreestasin ära, lisaks panin palju vett ja ikka ei saa süüa, valu on talumatu. Kõige suuremaks hirmuks on kaal, mis on langenud paari päevaga 3 katastroofilist kilo. Minu ainus lootus on, et see tuleb peale mõnda aega tagasi, aga millal? Kuna ma üldse süüa saan? Unes ma enam muud ei näegi, ainult söök-söök. Täna hommikul lõin suurest unes kokkamisest elukaaslasele küünarnukiga vastu nägu.
10. päev
Kuna operatsioonist oli omajagu aega möödas, siis võtsin ette teekonna välja, ilm oli sombune aga kihk värske õhu käes olla suurem. Oli esimene päev kui ma proovisin ilma valuvaigistiteta hakkama saada aga kui muidu oli täitsa normaalne olla, siis süüa ei saanud teps mitte.
Maal sai ka kanasuppi puljongit proovitud aga ei läinud see kuidagi alla, oli ta nüüd liiga soolane või valuvaigisti liiga lahja kuid söömata see jäi. Selle eest sain ma aga shokolaadi jäätist usinalt süüa. Õhtul vaatasime eurovisiooni ja kuna kõik teised maiustasid krõpsude ja suitsuvorstiga, siis proovisin minagi sellest osa võtta ja minu suureks üllatuseks see õnnestuski.
11. päev
See päev oli kogu protsessi üks suurimaid läbimurde, eelmise õhtu suitsuvorst oli hästi meeles ja kuna hommikul oli väga normaalne olla, otsustasin, et hakkan korralikult sööma. Muidugi mitte kohe kõvasid ja teravaid asju aga kartul kastmega tundus piisavalt suur väljakutse. Tulemus oli riski väärt, sõin kõhu üle pika aja nii täis, et magustoitu ei tahtnudki. Õhtul jätkasin suitsukala ja -vorstiga ning tõdesin, et elu on juba täitsa ilus. Lisaks otsustasin ma magama minna ilma valuvaigistit manustamata, sest tundub, et vajan neid vaid söömiseks veel.
12. päev
Öö oli päris mõnus, kannatas täitsa ilma valuvaigistiteta olla. Olen nüüd tagasi tööpostil ja tunne on üle ootuste mõnus. Kui nüüd midagi väga erakorralist enam ei juhtu, siis tundub, et olen sellest operatsioonist päris kiiresti väljunud. ptui, ptui, ptui! Viimase kaalumise kohta veel nii palju, et -3kg oli mingi hetke teema, eilne kaalumine näitas õnneks vaid 1kg kaotust. Selle taastamine ei tohiks minu hetke isukuse juures eriti raske olla. Õhtul sõin suure portsu spagette juustukastmes ning ühtlaselt sellega lõpetaks ka esialgu oma mandlisaaga.
1. päev
Tol neljapäevasel hommikul oli eriti ilus ilm, päike paistis, linnud laulsid ja ärkasin isegi enne äratust, mis oli kella 6-ks seatud. Eks väike ärevus oli ka selle põhjuseks, miks nõnda kerge oli ärgata. Poole 7 aegu hakkasime liikuma, naabrite kahjuks pidime koera varakult oma puuri haukuma jätma (millest mul on alati väga kurb meel).
Haiglasse registreerisin end sisse 7.15 ning siis sain kohe ka palatisse, kus oli juba 3 inimest ees. Tol päeval oli 5 operatsiooni ja seetõttu pidid osad päris kaua ootama, mulle lubati aega alles 12-13 aegu, seega viskasin end peale kontrolli pikali ja uinusin. Kaua ei saanud magada kui mind juba äratati, nemad olid arutanud ja arvasid, et peaksid mu enne teisi ikkagi ära tegema, ning oligi aeg operatsioonile minemiseks.
Päris põnev oli mööduvaid laevalgusteid ja siis enda ümber kogunevaid arste jälgida, vaatasin veel kella, mis ruumis oli, see näitas 9.45. Mäletan, et üks meesarst küsis veel mu nime ja ma ei osanud seda enam korralikult hääldada, ning siis ma kustusin. Järgmisel hetkel ehmatasin kohutavalt, krabasin eest hapnikumaski kuid avastasin, et ei saa selleta hingata ning panin maski ruttu tagasi ning uinusin taas.
Kui ma lõpuks palatis ärkasin tundsin ma meeletut valu, õnneks sain suure lärmi peal oma valuvaigisti. Edastasin ka esimesed sms-id lähedastele, et olen elus ja terve. Peale seda saatsin terve päeva mööda sügavas unes, seda kuni õhtuste külastusteni. Ärkvel olles oli mõtetes ainult söök ja olgem ausad kõht oli ikka väga tühi.
2. päev
Tundsin end üllatavalt hästi, igasugused hirmujutud meeletust verest ja teab millest veel näisid utoopiana. Hommikust sööki ootasime koos palatikaaslasega nagu tõelised näljased, selle saabumisel tuli tõdeda, et hapukoor ja jogurt maitsevad imeliselt, kuid mida see kuivik toidu kõrval tähendas, ei suuda ma senini mõista (ahvatluseks võib-olla).
Enne väljakirjutamist toimus arstlik kontroll ja info, et nad tegid väikse õmbluse, vältimaks verejooksu, aitäh!(lisainfo 6 päeval) Suureks rõõmuks sain juba lõunal välja ja koju. Mul oli kohutavalt hea meel, et peale pikka eeltööd sai elukaaslane tolle päeva ja kogu nädalavahetuse vabaks võetud ja ma ei pidanud kodus koos koeraga ainult aega veetma. Enesetunne oli ka õhtul väga hea ja hooplesin veel, et mis asi see siis ära ei olnud nüüd. Tegin endale kindla graafiku valuvaigistite jaoks, et ei tekiks ootamatuid üllatusi.
3. päev
Ärkasin juba 5 aegu, tegin endale klaasi Solphadeini ja magasin kuniks und jätkus. Otsustasin end kaaluda, et näha, kas olen endale juba liiga teinud, õnneks kaal langenud polnud, olin väga õnnelik. Otsustasin end sellepeale premeerida suure nuumamisega (niivõrd-kuivõrd see jogurtite, mannavahu, pudingutega jne. võimalik on). Veetsin terve päeva süües! Õhtu krooniks oli suur-suur kausitäis seenepüreesuppi. Hea enesetunne jätkus ja tundsin end kui kõikvõimas taastuja, hoolimata sellest, et elukaaslane muudkui hoiatas.
4. päev
Esimene suurem tagasilöök, ärkasin taas 5 aegu aga seekord meeletute valude peale, kõrvades oli selline pinge, et ei lasknud olla ka mitte. Taaskord otsisin lohutust valuvaigistitest ning peale vaevalist manustamist õnnestus asi kontrolli alla saada. Magasin kuni une täis sain. Päev kulges taaskord mõnusalt, sõin usinalt pudinguid ja seda tunnistas ka kaal, mis hoidis oma senist taset.
Päeval tekkis ootamatult köhahoog, köhida ei tohi aga mis sa teed. Mingi asi oli kurgus, mis meeletult ärritas ja no lämbu või ära, hingata ei saanud, sest see tegi hullemaks. Lõpuks maandusin köögi põrandal näost täiesti punane ja pisarad voolasid. Midagi teha ei osanud, vaatasin küsivalt kaaslasele otsa ja köhisin kõige kiuste, korduvalt. Haarasin külmast jäätise ja hakkasin seda sisse ajama samal ajal vett kaanides. Peale pikka kahevõitlust sain hoost üle, kuid terve mu kael ja kurk oli nii paistes, et otsustasin aja maha võtta ja lamasin rahulikult mõned tunnid.
5. päev
Meeletu kõrvavaluga hommik kordus ka 5. päeval. Lisaks võtsin end kokku ja sukeldusin korra töömaailma, mis peale mõne minutilist jälgimist tekitas judinaid ning närvivapustuse vältimiseks ma kauem ei peatunud sellel. Eks siin ole ka põhjus, miks ma kunagi puhkusele jääda ei soovi, sest ma tean, et kui mind pole, siis kõik seisab. Hoolimata sellest, et kõik osapooled on informeeritud minu puhkusest, pean ma nende probleemidega ikka ja jälle tegelema. Seega a) ma tegelen suurema osa ajast puhkusel tööga, b) tööle naastes lapin terve nädala eelmise nädala asju ja samal ajal tegelen jooksvate asjadega, või siis nagu tavaliselt c) ma teen mõlemat! Ühesõnaga, ei ole mõtet puhata, kui töö seda ei võimalda, sellepärast ma puhkangi nii vähe kui võimalik aga nii palju, et ma hulluks ei lähe. Iseenesest ma kohutavalt naudin oma tööd, olen selles nagu kala vees ja seetõttu ka teiste suhtes kohati võib-olla liiga kriitiline.
6. päev
Sel öösel ärkasin suure shokiga, sülg oli täiesti verine, just see, mida ma kõige rohkem kartnud olin ja samas kõige vähem uskunud, et minuga juhtub. Täiesti ei kuskilt, kell pool 5 hommikul, kõige rahulikuma une ajal läheb midagi katki, müstika (arst kinnitas seda, aga see pidi rusikareegel olema 5-6 päev 1-5% juhtub see, meie peres on see protsent 100 ehk siis 2/2). Lootus, et asi ise kinni jääb kadus peale tundi ja helistasime traumasse, sealt soovitati kiirabi kutsuda või siis ise kohale tulla. Õnneks on teisipäevad rahulikud ja seega me otsustasime teekonna ise ette võtta.
Traumapunkti jõudes oodati juba mind ja pandi kohe jälgimisele EMO osakonda, kuna ma jõudsin pool 7 ja arstid tulevad alles 8, siis pidin ma mõnda aega niisama rahulikult lamama ja analüüse andma. Lõpuks, poole 9 aegu sain ka arsti juurde, kes siis esmaste võtetega üritas veritsust pidama saada, puhastamise käigus selgus, et verejooks tuleb sealt poolelt, kus õmblus tehtud oli (niidike tuli puhastamise käigus ära). Kogu see puhastamise -"tuimestamise"- parandamise protseduur oli lihtsalt nii valus ja kohutav, et ma pidin oksele hakkama, minestama ja kõige tipuks ei suutnud ma nutmist lõpetada. Peale tunnist väntsutamist oli suurem jooks pidama saadud. Kuid kuna päris korras kõik polnud ja oht, et uuesti narkoosi ja opile peab minema oli suur, ei saanud ma ei juua ega süüa enne õhtut. Õnneks pärastlõunast oli sülg puhas ja operatsioonist võisin end pääsenuks lugeda.
Palat kuhu mind suunati oli täis, tol päeval oli üldse haiglas erakorraliselt palju haigeid ja sellest andis märku ka õdede kärsitus. Niisiis sattusin ma palatisse, kus olid peale minu kõik värskelt opereeritud, neist üks vanem naisterahvas muudkui oigas ja oli üldse väga rahutu. Mida aeg edasi seda hullemaks see muutus ja ka arstide närvilisus (ükskõiksus) võimendas olukorda. Ma pole kunagi näinud sellist asja ja see hirmutas, sest arstid suhtusid temasse justkui reageeriks ta üle. Nii näis ka mulle, et ju ei ole olukord nii hull, kui teda intensiivi pole viidud.
Õnneks hakkas külastuste aeg ja ma sain sealt ruumist eemale. Istusime vanematega eesruumis kui hakkas suurem siblimine, arstid käisid ja õhkkond oli väga rahutu. Arutasime veel, et mõtle kui jube kui ta ära suri, aga samas tõdesime, et nii pole ka ju võimalik. Saatsin vanemad ära ja läksin palatisse, seal olid selle tädikese õed ja seletasid midagi omavahel, memmeke ise aga oli rahulikult, justkui magas. Ja siis nagu selgest taevast, üks platikaaslane ütleb neile naistele, et tunnen kaasa ... mul jäi süda seisma ja ma ei osanud midagi teha-öelda, lihtsalt lamasin seal ja vaatasin teda, kuniks siis saabusid hooldajad ja ta ära viidi. Lihtsalt nii uskumatu tundus see, paar tundi tagasi ta oli siin, nii abitult ja hädas, keegi ei kuulanud ja nüüd ... on ta arvatavasti (kindlasti) palju paremas kohas.
Tunnike peale intsidenti saabus uus palatikaaslane, äratundmisrõõm oli suur, nimelt oli tegu naisterahvaga, kellega meil samal päeval mandlioperatsioon oli. Tal oli joomise ajal verd jooksma hakanud ja toodi kiirabiga haiglasse, kuna veri oli lõpuks ikka ise pidama jäänud, siis ei pidanud ta erinevalt minust põrgupiinu kogema ja piirduti vaid ülevaatuse ja jälgimisele jätmisega. Kogu see seik tõstis oluliselt tuju (kuigi teise õnnetuse üle ei tohiks rõõmu tunda) ning peale pikka muljetamist sai päeva tilgutite saatel lõppenuks lugeda.
7. päev
Taaskord oli üks meeldiv päev, sest haiglast on alati suur rõõm välja saada. Ilm oli küll oluliselt jahedamaks läinud aga sellegi poolest nautisin enne elukaaslase saabumist haigla "pargis" päikest ja mõtisklesin, kuidas ma alles mõned kuud tagasi neid uksi hakkasin kulutama, siis oli veel südatalv ja põlvini lumi maas.
Koju jõudes tõdesin taas, et kõige mõnusam on ikka enda voodis olla ja otsustasin sinna sel päeval ka pikalt jääda, magasin lausa 4ni välja. Peale ärkamist tekkis teistkordselt meeletu köha, taaskord olin abitult selle küüsis, kuid õnneks olin veel valuvaigistite mõju all ja valusid pikalt kannatama ei pidanud. Kuna verejooks oli endiselt aktuaalne, siis hoidsin end väga tagasi ning sõin minimaalselt. Üritasin küll kartuliputru süüa aga no nii valus oli ja ei läinud see kurgust üldse alla, seega pidin leppima ainult püreesupi ja pudinguga.
8. päev
Kolmapäevane tsükkel jätkus, võimalikult vedel ja väike kogus süüa, aga tihti. Lisaks muidugi kellaajaline valuvaigistite manustamine, erinevalt algusest oli valu asukohta muutnud, kogu valu kese asus nüüd kurgus ja andis tunda neelamisel nagu oleks mingi asi sinna kinni jäänud.
9. päev
Olen valuvaigistite kogust oluliselt vähendanud, kasutan ainult selleks, et süüa üldse midagi, olemine on hea ja kõik viitab paranemisele. Ainus ja kõige suurem mure on söök, nimelt ei saa ma endiselt peale täiesti vedela supi ning pudingu midagi süüa ja see ajab ahastuse äärele.
Kokkasin terve õhtu, tegin ühepajatoitu suure poti täie ja püreestasin ära, lisaks panin palju vett ja ikka ei saa süüa, valu on talumatu. Kõige suuremaks hirmuks on kaal, mis on langenud paari päevaga 3 katastroofilist kilo. Minu ainus lootus on, et see tuleb peale mõnda aega tagasi, aga millal? Kuna ma üldse süüa saan? Unes ma enam muud ei näegi, ainult söök-söök. Täna hommikul lõin suurest unes kokkamisest elukaaslasele küünarnukiga vastu nägu.
10. päev
Kuna operatsioonist oli omajagu aega möödas, siis võtsin ette teekonna välja, ilm oli sombune aga kihk värske õhu käes olla suurem. Oli esimene päev kui ma proovisin ilma valuvaigistiteta hakkama saada aga kui muidu oli täitsa normaalne olla, siis süüa ei saanud teps mitte.
Maal sai ka kanasuppi puljongit proovitud aga ei läinud see kuidagi alla, oli ta nüüd liiga soolane või valuvaigisti liiga lahja kuid söömata see jäi. Selle eest sain ma aga shokolaadi jäätist usinalt süüa. Õhtul vaatasime eurovisiooni ja kuna kõik teised maiustasid krõpsude ja suitsuvorstiga, siis proovisin minagi sellest osa võtta ja minu suureks üllatuseks see õnnestuski.
11. päev
See päev oli kogu protsessi üks suurimaid läbimurde, eelmise õhtu suitsuvorst oli hästi meeles ja kuna hommikul oli väga normaalne olla, otsustasin, et hakkan korralikult sööma. Muidugi mitte kohe kõvasid ja teravaid asju aga kartul kastmega tundus piisavalt suur väljakutse. Tulemus oli riski väärt, sõin kõhu üle pika aja nii täis, et magustoitu ei tahtnudki. Õhtul jätkasin suitsukala ja -vorstiga ning tõdesin, et elu on juba täitsa ilus. Lisaks otsustasin ma magama minna ilma valuvaigistit manustamata, sest tundub, et vajan neid vaid söömiseks veel.
12. päev
Öö oli päris mõnus, kannatas täitsa ilma valuvaigistiteta olla. Olen nüüd tagasi tööpostil ja tunne on üle ootuste mõnus. Kui nüüd midagi väga erakorralist enam ei juhtu, siis tundub, et olen sellest operatsioonist päris kiiresti väljunud. ptui, ptui, ptui! Viimase kaalumise kohta veel nii palju, et -3kg oli mingi hetke teema, eilne kaalumine näitas õnneks vaid 1kg kaotust. Selle taastamine ei tohiks minu hetke isukuse juures eriti raske olla. Õhtul sõin suure portsu spagette juustukastmes ning ühtlaselt sellega lõpetaks ka esialgu oma mandlisaaga.
