Küsitlus: Kummast otsast Sina banaani avad?

Panin siia blogisse üles sellise toreda küsitluse nagu: "Kummast otsast sina banaani avad?". Vastata on aega täpselt 29 päeva ja aasta lõpuks saame siis teada, kumba pidi MINA edaspidi (uuuest aastast) seda avama hakkan, et ma ikka enamuse hulka kuuluks, muidu vaadatakse, et ma olen mingi imelik.

Pilt on pärit SIIT!

X Factor UK jätkub

Täna üks mu blogi lugejatest kurtis, et ma polevat mõnda aega enam X Factor UK`st midagi kirjutanud. Põhjus on lihtne, kuna mu favoriit kukkus sealt kaks nädalat tagasi välja ja esile kerkis uus rahva lemmik, kes mulle sugugi ei meeldi, siis suurest solvumisest boikoteerisin pikalt seda üritust.

Tunnistan, et olen sellegi poolest iga esmaspäev ära vaadanud, kes välja langes ning tänase seisuga on kolm nõrgemat koju saadetud, seega 1 veel minna ja seis oleks jälle täitsa talutav aga nagu ma juba ütlesin, siis ta on ootamatult populaarseks rahva seas saanud.

Panen siia uuesti oma ennustuste tabeli ja märgin punasega välja kukkunute nimed. Kõiki seal pole, sest tegin selle tabeli alles kuu alguses, enne neid olid osad juba lahkunud, toona jagasin nad nelja gruppi vastavalt nende omadustele, täpsemalt saab nende kohta lugeda siit: "X Faxtor UK üllatab taas ja pingerida!"

2.Aiden Grimshaw, 18
Rebecca Ferguson, 24
Cher Lloyd, 17

One Direction,
Mary Byrne, 50

4.Katie Waissel, 24
5.Wagner Fiuza-Carrilho, 54

3.Paije Richardson, 19
1.Treyc Cohen, 26
Matthew "Matt" Cardle, 27

Annan hindamiseks video, kus laulab see n-ö viimane pind minu silmis, Matt Cardle. Kas ainult mulle tundub või ongi tal endiselt 27-aastaselt käsil häälemurre ning selles tingitult ka äärmiselt häiriv ja kõikuv hääletoon.

Ahjaa, hea ülevaate saab veel X Factor UK series 7 Vikipeedia leheküljel, see täieneb seal pidevalt.

Peast täitsa sooda

Eile nägin poes lahedat T-särki, lähemal vaatlusel selgus, et tegemist Justin Bieberi fännisärgiga, milline pettumus. Nagu sellest vähe oleks, siis öösel, unes tuuritasin juba temaga mööda Eestit ringi, mul olid hiiglesuured silikoontissid ja ma arvasin, et olen ilgelt lahe, tule taevas appi!
Ka selline võib üks õudusunenägu olla!

Noorte hääl: Kas kaks "litsi" sobivad kokku?

Ma just sattusin peale vapustavale loole, panen lõigu sellest ka siia:

Küsimus: On olemas selliseid kergete elukommetega poisse ja tüdrukuid, kes vahetavad ja petavad kaaslasi nagu sokke. Ma ise olen ka selline.

Mu eks oli kunagi ka selline, aga ta tahtab mind tagasi, väites et ühesugused kuuluvad kokku, aga c´mon, kas ta ei arvaks, et ma petaks teda ja ta mind?

/.../

Miisu, 14

Dr. Noormanni vastust ja pikemat varianti saate lugeda sellelt lingilt. Olen ka varem kirjutanud sellest toredast rubriigist, kus leidub alalõpmata vaimukaid pärleid.

Elagu noorus!

Talendid Eesti moodi

Kuigi ma pole eelnevalt ühtegi "Eesti talendi" saadet hoolega jälginud, siis eilset poolfinaali vaatasin küll huviga. Olen nii palju aru saanud, et seal enamik samad "andekad", kes Kanal2 "Talendijahis" osalesid, seega ei midagi uut.

Ma saan aru, et Suurbritannias või Ameerikas korraldatakse neid aastaid aga Eesti on küll liiga väike maa, et iga paari aasta tagant mingeid talente leida ja üldse, mis talent see on kui mõni neiu laulab keskpäraselt või lapsed teevad koos puntratantsu. Aga saatest lähemalt, eilne TV3 ülekanne oli küll täielik läbikukkumine, pilt pidevalt hüppas ja stuudio heli on nii vaikne, et ka selle põhja panek ei aidanud suurt midagi. Muidugi reklaamipausid röökisid oma täies hiilguses, need on 2x valjemad ka tavasaadete/filmide puhul.

Esimeses poolfinaalis jäi mulle silma kolm etteastet ja suureks üllatuseks said nad kõik ka edasi, seda juba tihti ei juhtu aga tuleb tunnistada, et ülejäänud olid suhteliselt magedad etteasted ka.



Aga õhtu nael oli siiski Paul Potts, kes sulatas mu südame juba toona, kui osales Briti talendisaates, lausa rõõm on näha, et ta pole kaotanud oma tagasihoidlikku joont erinevalt Susan Boyle`st, kes pidevalt närvivapustustega kimpus.

Surm varitseb katuseräästas

Täna sattusin ma üle nädala taaskord kesklinna, vahepeal on maha sadanud ilus lumekiht, kuid kogu seda ilu varjutab üks äärmiselt õudustäratav asjaolu, nimelt varitsevad majade katusteäärte all hiigelsuured jääpurikad. Vastavasisuline uudis ilmus ka Delfis: "Tapjapurikad varitsevad jälle vanas kohas" ning hea ülevaade koos piltidega "Purikad! Linnas jalutades tasub pea kohale vaadata"Nagu eelmise aasta õnnetused oleks justkui unustatud ning majaomanikud elavad endiselt õndsalt silmaklapid peas. Kõige hirmsam on selle asja juures see, et need kõige suuremad purikad jäid silma taaskord sama maja katusel, kus eelmine aasta üks noor neiu pihta sai. On vaid aja küsimus, kui need alla hakkavad kukkuma ja kuna need on täpselt jalakäijate raja kohal ning trolli-bussi peatustes, siis ei jää ka ohvrid tulemata. Palju oleks loota, et MUPO või majaomanikud enne ärkaks, kui midagi juhtub.

Seniks aga tuleb endal silmad üleval hoida ning võimalusel kasutada turvalisemaid tänavaid, parem mõnikümmend meetrit rohkem kõndida kui aastaid haiglavoodis veeta, sest tõde on see, et takkajärgi on kõik targad aga mis sest ohvrile enam tolku.

Talve võlumaa

Lumi, auto, kaamera - läksime!
Ilmataat õnnistab meid endiselt koheva lumega, et mitte sellest kõigest ilma jääda suundusime eile Viimsi metsarajale, kus viimati käisime sügisel seeni korjamas. Kuna tookord juba võttis see koht ahhetama, oma metsiku loodusega, siis sellise lumekatte all oli see lausa lummav, nagu mõnes muinasjutus.

Siin ka väike fototõestus!

Lumememm me rõdul

Kuna eilsest lumetormist on korralik vaip juba maas ja osa sellest ka meie rõdul, siis mõtlesin meile meisterdada ühe lumememme. Tuisk ulub endiselt akna taga, kuid mulle see meeldib, lumine ilm teeb mõnusa hubase tunde ja kaugel need jõuludki enam on.

Scullyt ja Mulderit mäletate?

Eelmisest nädalast hakkas mu lemmik ja ühtlasi ka ainsal vaadatavalt telekanalil TV 6-s jooksma 90ndate ulmesari "Salatoimikud" (The X-Files), kus peaosades David Duchovny (Fox Mulder) ja Gillian Anderson (Dana Scully). Foto: TV6 leheküljelt

Kui see esmakordselt jooksis olin ma väike jõnglane, toona tundus see muidugi oluliselt hirmsam ja ulmelisem kui praegu aga just nostalgia on see, mis teeb selle vaatamise mõnusaks. Sel ajal oli tegemist äärmiselt populaarse sarjaga, küll sai mängitud neid tegelasi ja üks tuttav pani koguni oma kassidele nimeks Scully ja Mulder.

Ma olen juba ammu mõelnud ja salamisi lootnud, et "Salatoimikuid" hakataks uuesti näitama, sama lugu oli "Tähevärav-SG1" sarjaga, mille algusosad mulle väga meeldisid aga paraku on mõlemaga see lugu, et mingist hetkest hakkavad osad järgnema, muutes sisu minu jaoks ebahuvitavaks. Sellegi poolest vähemalt mingi aeg peaks vaatamist jätkuma, seda enam, et äratundmisrõõm on see kõige parem osa. Oleksin just kui see väike laps taaskord, "I Want To Believe"!

Puhkamise kunst

Just nimelt, ka puhkamine on kunst! Vähemalt minu jaoks. Üle pika-pika aja õnnestus mul elukaaslasega puhke-päevad klappima saada ning ma ei peagi üksi need 7 päeva veetma. Mitte, et ma puhata ei oskaks aga kui üksi koju jääda, siis tundub justkui raiskamisena ning paratamatult kisub arvuti poole ja tööd tegema.

Möödunud nädalavahetus oli väga karm, just minu uneajale, sest nii reede kui ka laupäeva õhtud venisid varahommikuni välja ning järgnevad päevad kulusid suuresti selle tagasi teenimisele. Mind paneb ikka imestama, kuidas mõned suudavad nädalast-nädalasse ja isegi mitu päeva järjest väljas käia, mina igatahes mitte.

Oma hilisteismelise perioodist ma ei mäleta, et oleksin kuus rohkem kui 2-3 korda peole ära eksinud, kuigi 4 aastat tagasi käisin terve suve ühe väga hea sõbraga pidudel kaasas, tema oli fotograaf ja kuna mul suurt midagi tol ajal teha polnud, siis liikusin kaasas. Aga erinevalt tavalisest peolisest olime eranditult mõlemad alati kained ning ühe öö jooksul võisime läbi sõita pea pool Eestit ning külastada loendamatuid pidusid. Just see ringi sõitmine oli põnev ja erineb klassikalisest peolooma ööelust.

Kodumaad avastada meeldib mulle endiselt, kuid suvalistele pidudele eelistan ma kodus või sõprade juures toimuvaid istumisi ning vahest väljas/klubis mõnda head bändi kuulamas käia. Mul oli hiljuti selle teemaline vestlus ühe töökaaslasega, mille peale ta ütles, et teismelisena me pidutseme klubides, siis tulevad kaaslased, toimuvad kodused istumised, selle järgneb vaikuse periood - lapsed ning kui nad on piisavalt vanad, et saavad ise hakkama, tuleb uuesti tahtmine klubidesse minna. Kes teab, võib-olla on tema jutus tõetera sees, elame näeme!

Aga nüüd, puhkust!

Jõulutuurid võtavad tuure üles

Esimesed, kes meile jõule meelde tuletama hakkavad on jõulutuurid, loendamatud esinejad ja lauljad, kes üksteise võidu üritavad just oma kontserdiga inimeste südameid sulatada. Mida aeg edasi, seda rohkem neid justkui toimuks ja järjest agressiivsemaks nende reklaamid muutuvad.

Aga ausalt öeldes pole mul selle vast midagi, sest seda suurem on valik ning tõenäosus, et kuskil ka midagi tõeliselt head näha saab. Artistid, kes aastaid on varjus olnud ja annavad kontserte harvemini kui käib kuuvarjutus, ainuüksi nende pärast tasub see tõmblemine ära. Sel aastal on otsus igatahes kerge, ei mingeid modernseid poplaule, ei mingeid noori superstaarihakatisi ,vaid kaks imelist Eesti kullafondi kuuluvat artisti Siiri Sisask ja Tõnis Mägi ning juba neljandat korda toimuv Jõulutähed.

Kuidas reklaamides otse näkku valetatakse

Täna õnnestus mul osaleda sellises toredas katses nagu "Tõestus! Ripsmetuši reklaamid petavad", mis kujutas endas lihtsalt väikest värvimist L'Oreal Paris Extra-Volume Collagene Mascar a ripsmetušiga, mille reklaamnäoks imekaunis Eva Longoria.

Kõigepealt tegime natural pildid ning siis asusime katsetama, mõlemad silmad värvisime antud tušiga, ning ühele lisasime juurde kuntsripsmeid. Fakt on see, et reklaamis nähtav tulemus ei saa kuidagi loomulik olla ning ilmselget kasutatakse seal kuntsripsmeid, et wow-efekti tekitada. Muidugi polnud katse tulemus kellegi jaoks üllatus, sest aastaid on erinevaid tuše kasutatud ning ühtlasi ka selgeks saanud, et reklaamid on rohkem silmailuks kui tõsiselt võetavad infoallikad.

Raamatuarvustus: A. Nekrassov "Emaarmastus"

Ma olen juba ammu soovinud ja lubanud lugeda Anatoli Nekrassovi raamatut "Emaarmastus" ja nüüd lõpuks õnnestus mul see raamat laenutada. Esmalt pidin ma muidugi 3 nädalat ootama, kuna see oli juba välja antud ja lõpuks kui järgi läksin, teatas hoidjatädi, et pikendada ma ei saa, sest sellele on juba uus järjekord tekkinud.

Ainuüksi juba see tõik peaks kõnelema enda eest, kui aktuaalseks on muutunud aastakümneid ühiskonna poolt heaks kiidetud ja tagant õhutatud emaarmastuse medali teine, tumedam pool. Niisama vaevalt keegi seda raamatut loeb, sest tegemist ei ole ei põneviku ega romaaniga vaid puhtalt ühele psühholoogilisele häirele keskenduva looga, kus leidub kasulikku infot, et seda olukord vältida või lahendada.

Raamatus on palju elulisi näiteid, mis erinevate perekondadega on juhtunud, kuid neil kõigil on üks ühine joon, need on traagilised ning põhjused peituvad ema liigses ohvrimeelsuses oma laste suhtes. Peres, kus naine kaotab oma esmase funktsiooni olla armastav kaasa oma mehele ja seejärel hea ema lastele, toob kaasa varem või hiljem laguneva suhte ning see omakorda ema üha suurema klammerdumise järglastesse. A. Nekrassovi teooria põhiselt on oluline luua naise ja mehe vaheline Armastuse Ruum, kus esikohal oled SA ISE ning teisel kohal MEES/abikaasa ning siis alles lapsed ja vanemad.

Esimesel päeval lugesin kohe kolmandiku raamatust ära, see oli justkui sissejuhatus ja teema pealiskaudne lahkamine, kuid sisaldas rohkelt elulisi fakte millega on lihtne nõustuda. Kõige parem näide oli järgmine: kui ema on liiga kinni oma lapses ja viimane peaks kodust lahkuma, siis muidu hea tervisega vanemal tekivad ootamatult igasugused tervisehädad, selle asemel, et pöörduda arsti juurde ja leida ravi, kurdab ta neid päevast päeva oma lapsele, tekitades nii temas süümepiinu. Samas on selles raamatus üht-teist häirivat, paljud mõtted ja isegi laused korduvad ning kohati on tunda autori liigset ego- ja shovinismi, mis tulevad eriti hästi välja teises peatükis läbi „imeliste paranemiste“ lugude.

Teine peatükk “Psüühiline sünd“ aga tekitas minus palju vastakaid tundeid, ühtlasi oli palju äratundmist ning samal ajal tekitas see minus kohutavat õudu. Tunnistan ausalt, kui ma lõpuks raamatu käest panin, siis minu peas käis meeletu virr-varr. Just see tunne, et pikka aega olen kahtlustanud, et miski on valesti, kuid samal ajal maha surunud, et see kõik on vaid minu ettekujutus ja siis selgub, et see ongi tegelikult nii nagu ma arvasin.

Ühtlasi tundus see nii uskumatu, mis pani mind end võrdlema usklikega, kes loevad piiblit ja on sellest nii paelutud, tavainimesele tundub see tobe aga just nii mina end tundsin, see raamat tõmbas mu endasse ning nüüd olen ma nagu ori, kes tahaks valjuhääldi kõigile emadele öelda, et LUGEGE, kuidas te ise hävitate oma laste, meeste ja lähedaste elusid!

Psüühilise sünni osas räägitakse lahti ka suurimad vead, mida emad teevad, kuidas nad klammerduvad laste külge ning suuremalt jaolt teevad nad seda täiesti enese teadmata, tahtmatult. Kahjuks on just seetõttu neil raske aru saada, miks kõik nende ümber õnnetud on, sealjuures ka nad ise, sest nad justkui annavad endast kõik.

Kolmas peatükk kirjeldab "Väärtuste süsteemi", kus autor seletab lahti 6 ringi, mis näitab erinevate lülide olulisust meie elus, esimesed kolm olen ma juba eelnevates lõikudes ära toonud, neile järgnevad sugulased, töö ja viimasel kohal sõbrad ja hobid. Lisaks käsitleb ta armastust kui vabadust, et suhe toimib ideaalselt vaid siis, kui need kaks on koos, kus mõlemad osapooled tunnevad, et nad teevad kõike enda tahtest ja soovist, mitte sunnist. Tsiteerin: "Seal, kus puudub vabadus, seal pole ka armastust!".

Mulle jäi silma üks hea mõttekäik, mis suunatud neile, kes on üksinda. Tsiteerin: "Kuna me vaatleme täiskasvanud inimese väärtuste süsteemi, siis ei oleks armastuse esimene ring ilma armastatud inimeseta selles täielik. Täiskasvanu soovib varem või hiljem luua paari, olla kõrvuti armastatuga. Kui teda pole, siis jätke talle koht, pidades silmas, et siin on tulevikus TEMA. Ärge täitke seda kohta kellegi ega millegagi! Ei laste, töö, väitekirja, raha, vanemate, sõprade ega lemmikloomadega. See on väga tähtis, et koht TEIE kõrval oleks vaba, sest siis võib keegi siia tulla. Vastasel juhul võib tulija tunda ennast selles ruumis ebamugavalt ja kiiresti lahkuda"

Veel kohtab selles raamatus palju sõna Jumal, kuigi esmalt võib tunduda, et tegemist on järjekordse usu ülistamise teosega, siis kolmandas peatükis lahkab autor seda küsimust põhjalikult. Võrreldes Jumalat ühteaegu õhu, vabaduse kui ka armastusega just selle neutraalses olekus, tuues ta välja füüsilisest kehast ning rõhutades, et need, kes peavad Jumalat endast kõrgemaks ei saagi kunagi "täiskasvanuks" nagu eluski, kui poeg/tütar on allutatud emale või isale.

Neljandas peatükis tuleb juttu lapsepõlve mõjust meie ülejäänud elule, saab ju liigne emaarmastus alguse lapse sünnist ning väljendub liigses hoolitsusest ja soovist kaitsta oma võsukest kõige halva eest. Siin toob aga autor välja olulise nüansi, et just lapsepõlves kogemata katsumused saavad suurest peast "lapsele" saatuslikuks. Teate küll seda laulu:

Me teame mis on hellus mis on hool,
meid saatnud armastus on igal pool.
On aastad läinud õnneläikesed
kuid meie, me pole enam väikesed!

Refr. Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
ja meie laulda kõik laulmata lood.

Meid kanti hällist saati käte peal,
ei lastud varvast ära lüüa eal.
Meist hoiti eemal tormid, äikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!

Me tööd ja mängud võeti vati seest,
meid kaitsti kiivalt pettumuste eest.
Said kätte toodud kuud ja päikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!

Järgmises osas puudutab ta lühidalt laste armastust vanemate vastu. Nagu ka eelnevates lõikudes juttu on, siis liigse emaarmastus väljendub tihti ohvrimeelsuses, andmises ja hoolitsuses, sellises õhkkonnas kasvanud laps aga tunneb, et ta oleks justkui võlgu oma emale kõige selle eest ning alateadlikult ootab seda ka ema ise. Aga tegelikkus on see, et lapsed ei võlgne oma vanematele mitte midagi, nad ise kustuvad meid ellu ning otsustavad, mida annavad või mitte.

Ma soovitaks raamatut esmalt kõigile neile naistele, kes on alles emaks saamas või väikese lapsega, sest kõige lihtsam on probleeme, mis seoses lastega kahe vanema vahel tekivad, ennetada või lahenda neid algstaadiumis. Teine grupp on vanem põlvkond, kes kasvanud ajal, mil normiks oligi ohverdada kõik oma laste nimel ning nüüd kui lapsed pesast lahkuvad, avastavad ühtäkki, et pole midagi mille nimel elada, sest ka mees on suurest tõrjumisest, kas alkohoolik või juba ammu jalga lasknud.

Peaaegu unustasin: 22. nädal

Tööl on viimasel ajal suht hullumaja olnud ja seetõttu ei ole jõudnud postitada ka nädala väljavalitut aga ma parandan selle vea. Colgate Whitening on selle naeratuse kõrval nohu, elagu UV valgus!

Foto: Christo Neemre

Rohkem valgeid naeratusi ja helendavaid neide näeb siit: Dance of Colors

Armastusest kasvab sidrunipuu 5. nädal

Seemnete istutamisest on möödas umbes viis nädalat ning esimesest idanenud taimest nädal. Selle ajaga on neljast sidrunist kolm juba lehed kasvatanud ning pikkust on kuskil 4 cm, üks puukene aga on endiselt mulla all, kuid sellegipoolest ma lootust ei kaota, sest põhjast on näha nelja juurekest, seega on ainult aja küsimus kuna ka see viimane välja tuleb.

Pikema loo rääkisin ma eelmine kord ära, seega lisan seekord ainult pildid (tehtud täna):

Muusikasoovitus: A-Ha

Ahaa, kiljatasin ma ning jäin tardunud pilguga teleekraani vaatama. Tundub endalegi uskumatuna, kuid vaid nädal tagasi vaatasin esimest korda algusest lõpuni A-Ha kultusloo "Take On Me" video. Kuigi tegemist on vast nende tuntuima looga, siis lemmikuid leidub nende repertuaaris rohkem, eriti meeldivad "Velvet" ja "Forever Not Yours!".

Seega, paneme peale A-Ha plaadi, heidame pehmele diivanile, jälgime kaminas prõksuvat tuld ning joome sooja teed meega või klaasike head veini, nautimiseni!

Ja esmaspäev ongi rikutud!

Ma olen totaalselt vihane ja pettunud, sest eilsest X Factor UK saatest kukkus välja minu favoriit nr.1, Aiden! Tundub täiesti uskumatu, kuidas saatest-saatesse püsivad lauljad, kes finaalis olemist isegi ei vääri aga siiski, seal nad on nagu vankumatud tinasõdurid.

Nüüd on vaid Rebecca jäänud, kes mulle tõsiselt meeldib ning tore poistebänd One Direction, ülejäänud võiks vabalt kaubarongi peale panna ja metsa saata. Tegelikult ma ei soovi kellelegi halba, lihtsalt hetkel on kaotusvalu väga suur, sest Aiden oli just see, kelle pärast ma seda saadet suure õhinaga vaatasin, loodetavasti kuuleme tast veel tulevikus.

Siin siis Aideni viimane esinemine ning väljahääletuse video:

Aasta oli siis ...

1989, Eesti istus endiselt Nõukogude Liidu punamüüri taga nagu rahutu kutsikas, kuid samal ajal Ozzy Osbourne Moskvas toimunud kontserdil, lehvis hiigelsuur Eesti Vabariigi sini-must-valge lipp. Elagu, elagu, elagu kodumaa!

Faktid elust enesest 3.osa

Olen nüüd jõudnud OMG facts lehe lugemisega "lõpuni", mis tegelikult tähendab, et kõik vanad on loetud, kuid kuna sinna lisandub neid iga päev juurde, siis ei saagi päris lõpuni neid kunagi lugeda. Seega edastan järgmise portsu valitud faktidest. Minu eelmised väljavalitud on hähtavad siin: Faktid elust enesest ja Faktid elust enesest 2. osa

Baby giraffes fall 5-6 feet to the ground when they are born. Kaelkirjaku poeg kukub sündides umbes 1,5m kõrguselt.

In the past ten years, the median bra size in the U.S. has increased from a 36C to a 36DD. Viimase kümne aastaga on Ameerika keskmine rinnahoidja suurus kasvanud 36C-lt 36 DD-le.

Surgeons operate better while listening to music. Kirurgid opereerivad paremini kui nad kuulavad samal ajal muusikat.

Honey is the only food that does not spoil. Honey found in the tombs of Egyptian pharaohs has been tasted by archaeologists and found edible. Mesi on ainus toit, mis kunagi ei aegu. Mett on leitud Egiptuse vaaraode haudadest, seda maitsnud arheoloogid kinnitasid, et see on endiselt söödav.

Air Force One is not called Air Force One unless the President is on it. Ameerika presidendi lennuk Air Force One kannab seda nime ainult siis kui president on pardal.

Humans have the largest penis of all primates. Inimesel on primaatidest kõige suurem peenis.

In Ancient Rome, crowds used the thumbs-up sign to the encourage the winning gladiator to actually kill his opponent. Vanas-Roomas, näitas publik pöial üleval märki, julgustamaks võitval gladiaatoril vastast tapma.

The lowest grossing film of all time only made $30. Maailma vähim teeninud film kogus vaid 30 $.

There were 42 known assassination attempts on Adolf Hitler. Teadaolevalt tehti Adolf Hitlerile elu jooksul kokku 42 tapmiskatset.

President Rutherford B. Hayes was the first president to use a phone. His phone number was simply 1. President Rutherford B. Hayes oli esimene president, kes kasutas telefoni. Tema telefoninumber oli 1.

In the state of Georgia, all sex toys are illegal. Georgia osariigis on kõik seksilelud illegaalsed.

Your hair is dead. (Once the hair emerges from the follicle, there is no more biochemical activity inside it. There is no method for “healing” damaged hair – you either artificially add moisturizers and conditioners to hide the damage, or you simply cut it off.). Juuksed on surnud (kui juuksekarv väljub naha alt, siis ei toimu temas enam biokeemilist aktiivsust. Pole olemas meetodit, mis kahjustatud juukseid parandaks, sa kas kasutad erinevaid aineid, et seda peita või lõikad lihtsalt ära).

False eyelashes were invented by a movie director. Kunstripsmed leiutas filmilavastaja.

A flamingo eats with its head upside down. Flamingo sööb pea tagurpidi.

The cast of The Expendibles has “killed” a total of 1,593 actors throughout their film careers. And that´s not counting their kills in The Expendibles itself! Filmi "Palgasõdurid" näitlejad on oma eelnevates filmides kokku tapnud 1 593 näitlejat. Sealjuures pole selle arvu hulka loetud filmi "Palgasõdurite" enda tapmisi.

Top 5:
Dolph Lundgren – 632
Sylvester Stallone – 340
Jet Li – 231
Bruce Willis – 200
Jason Statham - 141

Men’s shirts and women’s shirts have buttons on opposite sides. Meeste ja naiste särkidel on nööbid erineval poolel.

The magic word “abracadabra” was originally used in an attempt to treat malaria. Maagilist sõna “abrakadabra” kasutati algselt, et ravida malaariat.

Armastusest kasvab sidrunipuu!

Just nii, meie 4. aastapäeva puhul istutasime potti 4 sidruniseemet. Arvatavasti päikesevaegusest ja meie natukene liiga sügavale istutatud seemnete tõttu kulus pinnale kerkimiseks päris omajagu aega, täpsemalt 27 päeva. Juuri poti põhjas märkasin ma eelmisel nädalal aga esimene peakene pistis mulla alt välja just täna, loodetavasti ei jää see ainsaks ja ka teised kolm tulevad peagi järgi.

Täiendan: Täna, 10.11 hommikul oli ka teine taim end mulla alt välja lükanud, seega topeltrõõm!
Veel üks täiendus: 11.11 saabus ka kolmas uudistaja pinnale.

Viimane kord kasvatasin ma seemnest sidrunipuu kuskil kümme aastat tagasi, taim oli lõpuks juba nii pikk, et ei tahtnud aknalauale ära mahtuda. Oi, kui ilusad erkrohelised lehed tal olid ning eriti meeldiv oli see sidrunilõhn, mida need puudutamisel eritasid. Kahjuks sai ta mõned aastad tagasi kingitud potilillelt satikad, mis ta ära tappis, samamoodi läks minu Tsehhist toodud luuderohuga. Seekord üritan muidugi võimalusel kärpida võrseid, et nad väga lakke ei kasvaks ja jääks pigem ühtlase võsana.

21 ehk nädal pildis

Seekordne väljavalitu on mahedalt erootiline ja igati kena pilt, sobiks hästi mõne spa reklaamiks.Rohkem pilte antud galeriist saab näha siit: The Guru Josh Project @ Überblingen

Kui naabrinaise närvid üles ütlevad!

Eelmise nädala kolmapäeva õhtul kostis uksekell, ukse taga seisis naabrinaine, kes ilmselgelt oli pahas tujus. Kuna jututeema oli aimatav ja mina olen kergesti ärrituv inimene, siis läksin koos koeraga teise tuppa ning lasin elukaaslasel "vestelda".

Tegelikult eelneb kogu sellele sündmusele üks pikk lugu. Kolm aastat tagasi, kui koera soetasime, oli mu elukaaslane kodune, seega ei pidanud Bilo tihti omaette olema ja ka tema haukumisprobleem selgus hiljem, kui kaaslane töökoha leidis ja koer päeval üksi pidi olema. Kuna meie ümber elasid tööl käivad inimesed ja ainus, kes haukumist päeval kuulis oli lapsega kodus olev tuttav, siis erilist muret ei olnud.

Poolteist aastat tagasi kolisime aga omaette elama, uude majja, kus teaduspoolest palju väikeseid lapsi, nii oli ühtäkki meie korrusel kaks naabrit, kel pereema lapsega kodune ja üks neist koguni korteriomaniku vend oma perega. Vastas elab aga maja juhatuse esimees. Ühesõnaga üks igati karm situatsioon, kuid lootsime mõistvale suhtumisele, mille üllatuseks me ka saime.

Nimelt kuni eelmise kuuni, on meil vaid kõrval naabriga jutuajamine haukumise teemal olnud ja seda ka ainult ühe korra pärast, kui me koera ööseks paariks tunniks omaette jätsime, sellega vestlus piirdus ja rahu majas. Majahaldur vaid tegi nalja ükskord liftis, et koer vist väga armastab meid, et igatsusest nutab. Aga nüüd paar kuud tagasi kolis meie korrusele elama uus perekond, kes meile kohe ka ukse taha tulid ja selgitust nõudsid, ütlesime, et tegeleme sellega.

Kuna aga rahaline seis kuidagi kohe 1000-2500 EEK-ist väljaminekut ei lubanud ja elukaaslane nagunii poole kohaga kodune on, siis arvasime, et kannatab välja kui koer paar päeva nädala sees haugub. Rõhutan siinkohal, et me ei jäta kunagi koera öörahu (23-7) ajal üksi (va. see üks kord) ja kui nädalavahetusel vaja poes käia, siis maksimum tunniks-kaheks, enamasti jääb ikkagi üks koju ja teine käib ära. Lisaks on ta tavaliselt üksi kuni 7 tundi.

Aga tagasi möödunud kolmapäeva. Seisis siis see uus naabrinaine ukse taga ning oma ärritunud hääletooniga nõudis koera vaigistamist, sest tema ei saavat üldse elada ning nüüd peame ütlema kohe kuupäeva, millal vaikus majas on. Ja üldsegi peaksime kõigilt majaelanikelt luba küsima, et koera omada, muidu ei tohtivat üldse teda kortermajas pidada. Õnneks suutis mu elukaaslane ilmselgelt hüsteerias naabrile rahulikult vastata ning suurema osa aja sai kuulata uskumatuid avaldusi, mis lõppes lausega, et paneb asjale ametliku käigu ja hoidku me ainult alt, tema seda asja nii ei jäta.

Siinkohal rõhutan asjaolu, et koer oli meil juba teine poolteist aastat enne olemas kui sinna kolisime ja pealegi elab meie 54 korterilises majas kuskil 15 koera ja meie oma pole sugugi ainus haukuja. Aga siiski, kuna endal ka tegelikult paha meel selle pärast, et koer haugub, otsustasime selle väljamineku teha ja see rihm ära osta.

Valikus on sprei- ja elektririhmad aga kuna mulle tundub, et meie koerale isegi meeldib tsitruseliste lõhn, siis raha raiskamise vältimiseks tellisime viimase, täpsemalt PetSafe Standard haukumisvastase kaelarihma. Pakikese saime juba kahe päeva pärast kätte ning tegime katsetega kohe ka algust. Kuna elukaaslasel oli lisaks nädalavahetusele ees mitu vaba päeva, siis saime tasahilju proovima hakata. Enne vaatasime läbi ka selle tutvustava video, millest päris palju abi oli:

Alguses oli Bilo muidugi väga õnnelik, kaelarihmad talle väga meeldivad, sest ta seostab seda õue minekuga ning seetõttu oli selle sobitamine väga lihtne. Lõpuks kui kõik prooviks valmis oli, hakkas endal süda sees valutama ja kui see esimene surakas ära käis, võttis koera niuksumine kohe ka pisara välja. Ülejäänud õhtu võis tema silmis ainult solvumist näha, koer, kes tavaliselt iga hinna eest kaissu poeb, peitis end nurkadesse, mida tavaliselt väldib ja nii kuni järgmise päevani.

Laupäeval, me enam ei katsetanud, lasime tal vabalt olla, et ta päris šokki sellest olukorrast ei saaks ning kui lõpuks pühapäeval rihma uuesti kaela sai, siis värises kohapeal nagu haavaleht. Proovisime puuri panemist, millele järgnes haugatus koos karistusega ja vaikus, tundus, et töötab, kuid koera õnnetu olek tekitas meeletu viha. Ma oleks tahtnud, et too naaber näeks seda olukorda, et ta tunneks kui raske on näha väikest süütut olevust sellises abitus olekus.

Esmaspäeval tegime esimese pikema katse üksi olemisega puuris, ajaks 3 minutit, selleks, et hiljem toimunust hea ülevaade oleks, pani elukaaslane kaamera filmima. Tulemus oli päris hea, ühe haugatuse tegi, ning edasi oli vaikus majas, kuid selle eest vägivallatses ta natukene aega puuri kallal. Sama protseduuri, ainult oluliselt pikema ajaga (1,5 tundi) tegime ka täna ja tulemus oli rabav, ei ühtegi haugatust, 8 minutit rahutut olekut, paar minutit istumist ning siis heitis ta end pikali ja sinna ta jäi, lisaks, erinevalt eelmisele päevale, oli ta puurist väljudes energiline ja rõõmus, sugugi mitte õnnetu olekuga.

Kuid sellegi poolest pole see veel võit, eesmärk on siiski rihmast lahti saada ja seda nii, et ta ei haugugi enam kui me lahkume, vaid suudab ka ilma selleta vaikseks jääda. Sinna aga on kindlasti pikk tee ja kuigi esimesed päevad olid väga piinarikkad nii koerale kui ka meile on mu lootused väga kõrged.

Viis senti õnne

Laupäeval käisime üle pika aja maal, viimane kord oli siis kui puud olid veel rohelised ja päike kõrgel. Kuna seal suurt midagi teha polnud, siis mõtlesin muti mullahunnikuid kühvliga laiali vedada aga juba esimese kuhja juures tabas mind üllatus, nimelt jäi mulle silma metalne sendike, mis uhkusega kandis numbrit viis ja kolme lõvi.

Tegemist oli juba mõnda aega ringlusest kadunud 5 sendisega, mille ma õnne lootuses muidugi kaasa haarasin, nagunii kaob eesti kroon varsti, siis ongi hea meenutuseks jätta.

Kuidas tänapäeval ähvardustega koeri ära antakse!

Täna võisid paljud märgata oma Facebooki seinal sellist üleskutset, mis minul nagu ikka, karva püsti ajas:

Mul pole absoluutselt midagi selle vastu kui inimesed kasutavad sotsiaalvõrgustikku taolisel eesmärgil ja kindlasti annab see head šansid uue pere leidmiseks aga see suhtumine, millega antud juhul lahendust otsitakse on lihtsalt nii õel, et paha hakkab.

Järgmine lause ütleb kõik: "Kui nädala jooksul keegi neid endale ei soovi, siis pannakse nad magama. " - ähvardamine näitab omaniku "hoolivust". Ainult väga kalk inimene lükkab enda tehtud vea võõraste südametunnistusele a la selle pärast, et teie neid ei taha pannakse nad magama, mitte selletõttu, et mina kui omanik hoolas polnud.

Koer pole selles süüdi, seega kahju neist, loodetavasti leiavad hoolimata kõigest head omanikud. Ekstra tasub ära märkida, et koos kutsikate saabumisega muutus ühtäkki ülejõu käivaks ka nende ema ning ka sellest on vaja ruttu lahti saada.

Täna, täpselt 3 aastat tagasi ...

... sai kahest kolm ning sellega ühes perekond, sest meiega liitus väike karvane pallike, taksikoer Bilo. Kui toona oli ta kolme kuune ja mahtus kahe peo peale ära, siis nüüd on tükk tegu, et sülle mahuks. Aga ega midagi pikalt, jälle põhjust tähistada!

Kiirabi: Aga teel olid kiirusepiirangud!

Eile oli Delfis üleskutse: Jaga oma kogemusi seoses kiirabiga ja sellega meenus mulle üks lugu, kuidas vahest kiire abi osutub aeglaseks nagu tigu ja seda utoopilistel põhjustel.

Mõned aastad tagasi sõitsime koos mehe vanematega Hiiumaale sugulaste juurde suvitama. Ilmad olid augustikuiselt kuumad ja käidud sai kõik turistiatraktsioonid. Kolmandal päeval aga muutus elukaaslase ema tervis ootamatult halvaks, esmalt valutas vaid ta kõht, kuid kui lõpuks pilt ees virvendama hakkas oli selge, et vaja läheb arsti.

Asusime haiglast umbes 30 km kaugusel ning kui alguses oli mõte ise kohale sõita, siis ohutuse mõttes kutsuti kiirabi. Peale tunnist ootamist, ei olnud kiirabist ei kippu ega kõppu (normaalne aeg oleks kuskil 30 min), selle peale helistas sugulane, et aru pärida, kuid keegi midagi ei teadnud, ainus, mis öeldi oli, et kiirabi on teel. Lõpuks, rohkem kui tund hiljem saabus kiirabi ning küsimuse peale, mis nii kaua aega võttis, öeldi, et teel siia oli teetööde tõttu piiratud kiirus 30!? ja pealegi, kui oleks tulnud teade liiklusõnnetuse kohta oleks nad üldse tulemata jätnud!

Haige vaadati üle, tehti süst ning midagi tarka ei öeldudki, kuigi oli teada, et tal probleeme sapikividega, viidati pigem kuumusele ja sellega seonduvale. Selle peale pakkisime oma asjad kokku ning suundusime praami peale, et ruttu Tallinna ning tõelise abi juurde saada. Terve tee oli elukaaslase emal siiski väga paha olla ning pidevalt ta ka oksendas, mis viitas ainult tõsisele hädale ja vaevalt seda vaid süstiga lahendada saanuks.

Lõpuks kui traumapunkti jõudsime, pidime taaskord kokku puutuma selle paljukirutud poliitikaga, kus kokkuvarisemise äärel inimene peab tunnike kaks ootama ja siis veel posu pabereid täitma. Kui siis lõpuks sisse pandi selgus ka tõsiasi, et inimesel eluohtlik põletik sapikividest. Õnneks seekord saadi lõpuks ikkagi jaole ning peale operatsiooni ja mitut nädalat taastumist lõppes kõik õnnelikult.

Noored, kuhu teil kiire on? ehk Dr. Noormann ja kadunud lapsepõlv

Kurb aga tõsi, hoolimata sellest, et meie eluiga kasvab aastast-aastasse, jääb lapsepõlv uutele põlvkondadele järjest üürikesemaks, noored tahavad ja saavad järjest varem küpsemaks. Nagu ka psühholoog Dr. Noormann aka Tõnu Ots Delfile antud usutluses välja toob.

Kuigi tema vastused Delfi Noorte hääles on kohati väga teravad ja otsekohesed, usun ma, et ta täidab oma ülesannet hästi. Lugedes neid murekirju, millele ta päevast-päeva vastab, siis minu kui tavainimese jaoks tekib paratamatult küsimus, et kus on vanemate silmad, kas nad üldse tunnevad huvi, mis nende 12-14-aastaste peas ja ümber toimub? Minule igatahes tekitavad need külmavärinaid, ise nii väikesed aga probleemid nagu kümme aastat vanematel.

Panen siia mõned erilised pärlid, mõelge, kuidas teie sellistele muredele vastaksite? Pole ju nii lihtne! P.S. eriline tähelepanu (olematule) kirjaoskusele.
"Miks mu poiss teistele musimärke taha paneb?"
"Mida teha, kui olen 13 ja rase?"
"Kas peaksin poisiga seksima, et ta mind maha ei jätaks?"
"Kas Ta siis tahab mind või ei?"
"Mida teha, kui mu tüdruku sõbranna on räige idioot?"
"Kui vanem kutt magab noorema tüdrukuga, kas see on siis ärakasutamine?"

Kogu selle loo peale meenub üks Juku anekdoot:
Juku istub tunnis ja murrab pead: "Jätaks õige suitsetamise maha? Jooks ehk vähem? Teeks narkotsiga lõpu? Naabri Mari ka rase, mis ma temaga nüüd teen?"
Läheneb õpetaja ja küsib:
"Juku, kui palju on kaks korda kaks?"
"Neli," vastab Juku. "Oh, õpetaja, oleks mul teie probleemid!"

Kahekümnes nädala pilt

20-nda juubeli nädala pildi auhinna saab foto, mis lummas mind kohe kui seda nägin, nõnda lihtne ja ilus:

Foto: Christo Neemre

Tervet galeriid Halloweeni tähistamisest Club von Überblingenis saab näha SIIT!

X Faxtor UK üllatab taas ja pingerida!

Mulle meeldib oma sõnu süüa, teinekord maitsevad nad kibedalt mõnikord üllatavalt hästi ja just see viimane juhtus sel nädalal toimunud X Factor UK saates. Minu kriitilises sissekandes saate osalejate kohta võtsin ma sõna ka noorukese laulja Cher Lloyd`i kohta, kes tavapäraselt suurema osa ajast räpib ning näeb paksu meigikihi all välja küllaltki ebaküps.

Eilses saates aga tõestas ta osaliselt vastupidist, kandis küll taaskord liiga palju meiki aga see eest tema esitlus oli tolle saate parim ning kui ta sama rada jätkab võib isegi tõele vastata, et tegemist selle saate favoriidiga, vaadatakse ju tema videosid kordi rohkem kui teiste omi.

Mõned artistid on siiski kuidagi sujuvalt tahaplaanile jäänud, ma pole viimastel kordadel väga vaevunud neid vaatamagi, samas olen paar esinejat teenimatult märkimata jätnud, nad küll ei kuulu mu lemmikute hulka aga väärivad esiletõstmist kindlasti. Panen siia neljaosalise tabeli, kus esimeses on favoriidid, teises head esinejad, kolmandas omamoodi ja viimases kõige nõrgemad minu silmis, eks näis siis kui täppi läheb.

Favoriidid, neist kolmest arvatavasti selgub ka võitja:
Aiden Grimshaw, 18
Rebecca Ferguson, 24
Cher Lloyd, 17

Head esinejad, mulle meeldib neid laval vaadata, ühed on verinoored ja sobivad ideaalselt poistebändina, mida tegelikult turule hädasti vaja oleks ning muidugi Mary, kellel on imeline hääl ja diivalik olek.
One Direction, viieliikmeline poistebänd, kokku pandud kohtunike poolt.
Mary Byrne, 50

Nemad kahekesi on väga õhukesel jääl, nad eristuvad massist, kuid nad on vokaalselt liialt erilised ja mitte just kõige tugevamad
Katie Waissel, 24
Wagner Fiuza-Carrilho, 54

Nähtamatud, igavad ja ei midagi säravat.
Paije Richardson, 19
Treyc Cohen, 26
Matthew "Matt" Cardle, 27