Nimelt olen ma küllaltki veendunud, et viimase aja kummalised lood on liiga kummalised, et neid kuidagi loogiliselt seletada saaks.
Umbes kuu tagasi juhtus esimene juhtum ja kohe jutti ka teine. Esimene kord oli tegemist panniga, mille ma olin just ära pesnud ja kraanikaussi kuivama jätnud, enne kodust lahkumist tõstsin ta aga pliidile. Mõni tundi hiljem kui koju saabusime, ning endalegi üllatuseks avastasin ma panni taaskord kraanikausist.
Teine intsident juhtus sama päeva õhtul kui rätikuid rõdult korjama läksin, selle asemel, et nad ilusti nööril kuivaks asusid nad hoopis rõdu ukse ees maas, käkras, tihedalt üksteisest läbi põimunud, nii et ükski tugevam tuul ei oleks suutnud neid nõnda kokku pusida.
Kuid see kõik oli lapsemäng võrreldes eilse sündmusega, mille puhul polnud enam tegemist lihtsalt asjade liikumisega vaid ohtu sattus nii elamine kui elud. Üle pika aja oli mu elukaaslasel reedene päev vaba ning hommikul pidin ainult mina tööle minema, tegin elukaaslasele hommikul võileivad, et ta päeval neid süüa saaks ning läksin tööle. Pool tundi hiljem heliseb telefon, teisel pool elukaaslane, kes pahuralt mult küsis, et miks ma pliidi sisse olin jätnud.
Alguses ma ei uskunud seda, sest tundub täiesti võimatu, et ma pliidi oleks üldse sisse lülitanud, ma pole kunagi hommikul sooja sööki teinud ja ka tol hommikul ma võtsin ainult külmikust võileiva materjalid ja kogu lugu, lisaks oli tegemist plaadiga, mille nupp asub keskel, seega ei oleks ma saanud nii muuseas selle pihta ka minna.
Kui esmalt kõik mind unesegaseks pidasid, siis nii see kindlasti polnud, sest köögis käisin ma pea tund peale ärkamist, vahetult enne tööle minekut.
Igatahes oli väga õnnelik juhus, et just sel päeval oli elukaaslane kodus ning eelmisest õhtust must pann pliidil, tavaliselt pesen ma selle ikkagi ära, kuid õnneks seekord ma seda ei teinud, tossavad toidujäägid äratasidki elukaaslase üles. Vedas, muidu oleks eluaegse veel saanud, sest ega keegi ju poltergeisti juttu ei usuks.
Nüüd ma ei teagi enam kuidas olla, sest ma ei oska neid olukordi kuidagi teistmoodi seletada, kui paranormaalsete nähutustena, või on tõesti mul tekkimas mingi mäluhäire? Sest ma võin käsi südamel vanduda, et teadlikult ma pole neid teinud.
Kuna kaks neist sündmustest olid seotud ühe panniga, siis pakkusin seda lahkelt ka sõbrannale:
Umbes kuu tagasi juhtus esimene juhtum ja kohe jutti ka teine. Esimene kord oli tegemist panniga, mille ma olin just ära pesnud ja kraanikaussi kuivama jätnud, enne kodust lahkumist tõstsin ta aga pliidile. Mõni tundi hiljem kui koju saabusime, ning endalegi üllatuseks avastasin ma panni taaskord kraanikausist.
Teine intsident juhtus sama päeva õhtul kui rätikuid rõdult korjama läksin, selle asemel, et nad ilusti nööril kuivaks asusid nad hoopis rõdu ukse ees maas, käkras, tihedalt üksteisest läbi põimunud, nii et ükski tugevam tuul ei oleks suutnud neid nõnda kokku pusida.
Kuid see kõik oli lapsemäng võrreldes eilse sündmusega, mille puhul polnud enam tegemist lihtsalt asjade liikumisega vaid ohtu sattus nii elamine kui elud. Üle pika aja oli mu elukaaslasel reedene päev vaba ning hommikul pidin ainult mina tööle minema, tegin elukaaslasele hommikul võileivad, et ta päeval neid süüa saaks ning läksin tööle. Pool tundi hiljem heliseb telefon, teisel pool elukaaslane, kes pahuralt mult küsis, et miks ma pliidi sisse olin jätnud.
Alguses ma ei uskunud seda, sest tundub täiesti võimatu, et ma pliidi oleks üldse sisse lülitanud, ma pole kunagi hommikul sooja sööki teinud ja ka tol hommikul ma võtsin ainult külmikust võileiva materjalid ja kogu lugu, lisaks oli tegemist plaadiga, mille nupp asub keskel, seega ei oleks ma saanud nii muuseas selle pihta ka minna.
Kui esmalt kõik mind unesegaseks pidasid, siis nii see kindlasti polnud, sest köögis käisin ma pea tund peale ärkamist, vahetult enne tööle minekut.
Igatahes oli väga õnnelik juhus, et just sel päeval oli elukaaslane kodus ning eelmisest õhtust must pann pliidil, tavaliselt pesen ma selle ikkagi ära, kuid õnneks seekord ma seda ei teinud, tossavad toidujäägid äratasidki elukaaslase üles. Vedas, muidu oleks eluaegse veel saanud, sest ega keegi ju poltergeisti juttu ei usuks.
Nüüd ma ei teagi enam kuidas olla, sest ma ei oska neid olukordi kuidagi teistmoodi seletada, kui paranormaalsete nähutustena, või on tõesti mul tekkimas mingi mäluhäire? Sest ma võin käsi südamel vanduda, et teadlikult ma pole neid teinud.
Kuna kaks neist sündmustest olid seotud ühe panniga, siis pakkusin seda lahkelt ka sõbrannale:
