Pilvede lummuses

Mulle tohutult meeldib äike, see on ühteaegu hirmutav ja ilus. Sellist vaatemängu nagu pikne suudab on inimesel raske järgi teha. Lisaks valguse vaatemängule pakuvad silmailu ka pilved, mille tunneb juba kaugelt ära, nende tumeda tooni ning massivse ehituse poolest. Eile õnnistati meid taaskord ühe äikesetormiga, kuigi Zeus oli nooltega suhteliselt kitsi, siis pilved oli omaette vaatamisväärsus.
Siin üks huvitav video äikese kohta, kuidas see kõik aegluubis välja näeb.

Päeva pealkiri: Kana rünnakus herilaspesale hukkusid kümned tiivulised

Just ükspäev hõikasin siin, et enam hullemaks minna ei saa, tuleb välja et nii hulluks vist tõesti ei saa aga no päris lähedale tuli tänane lops. Taaskord munakollasest Elu24-st.

Minu küsimus on lihtne, kes siis hukkusid, kanad või herilased ja üldse nagu, mis mõttes on uudise kõrval oleval pildil mesilane? Ning, kes on see müstiline Raplamaa, kelle tsitaat see on?

Pilt: Screenshot

Lühidalt, Õhtulehes oli lugu kanast, kes tegi Raplamaal Kehtna vallas otsa peale taluperet terroriseerinud herilastele, Elu24 otsustas seda lugu refereerida ja kirjutas kokku ühe korraliku käki, rääkimata logisevast peakirjast suudeti loo lõppu panna tõeline prohmakas.

Õhtulehe variant:

"Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialisti Üllar Rammuli sõnul söövad kanad selgrootuid – vihmausse, putukaid ja nende vastseid – hea meelega."

Elu24 kohandus:

"Loodusloost on teada, et kanad maiustavad igasuguste selgrootutega – vihmausside, putukate ja nende vastsetega – hea meelega."

Elagu, elagu, elagu!

Tron: kui minevikust saab tulevik

Aasta alguses käisin ma kinos ja enne filmi algust näidati nagu ikka erinevate filmide treilerei, tavaliselt vaatan ma neid põgusalt, kuid tookord oli nähtu nii meelierutav, et terve filmi aja mõtlesin ainult sellele.

Nimelt, sellel aastal, ühel ilusal detsembrikuu päeval, tuleb kinodesse Tron: Legasy, enamikule ei ütle see midagi aga mulle, kes ma olin aastaid oma lapsepõlvest selle filmi esimesest osast (Tron) paelutud on see suur sündmus. Väike hirm põues, et uus on liiga moderne ja rikub kogu selle filmi lihtsuse võlu, hoian ma hinge kinni ja ootan pikisilmi juba päeva kuniks mu silmad seda näevad.

Pea 30 aastat ja tohutut tehnika arengut hiljem, võib ainult ette kujutada kui suured on kahe filmi erinevused nii süžeelt kui ka visuaalselt, eriti viimane. Troni esimene osa on võrreldes tänapäeva tehnoloogiaga nagu joonisfilm ja need, kes seda alles nüüd vaatavad ei oska seda kindlasti päris nii hinnata kui mina seda 17 aastat tagasi tegin, kui värviteleviisor oli uudne asi ja arvutitest polnud kuulnudki.

Sellegi poolest, soovitan ma mõlemat Troni osa tõelistele sci-fi filmide austajatele, natukene retrot ja sinna peale tipptehnika töötluses ulmet, see peaks olema päris magus amps.

Tron(1982) treiler:


Tron: Legasy (2010) treiler:

Ja kui sellest jäi veel väheks, siis soovitan pilk peale visata South Parki Facebooki teemalisele osale, kus kogu seiklus toimub just Troni filmi ainetel loodud maailmas.
Seda osa saab näha siit: http://www.southparkstudios.com/episodes/267112

Filmiarvustus: The Runaways

Eile õhtul vaatasime tõestisündinud lool põhinevat filmi "The Runaways". Mu elukaaslane oli sellest sillas juba enne kui see kinno jõudis, seda omadel põhjustel, mina aga polnud teadlik isegi selle bändi olemasolust ning mässumeelsete teismeliste raksest elust kõnelev film ei kõlanud kuigi põnevalt.

Takkajärgi piinlik lausa tunnistada, sest ometi ütlevad peategelaste nimed mulle nii mõndagi, rääkimata nende loomingust. Aga see selleks, sest film oli üle ootuste vinge ja seda just selle elutruu pildi ja sisu pärast. Kõik näitlejad olid justkui koopiad reaalelus olnud osalistega ja isegi nende riided olid üks-ühele tehtud. Süžee oli väga kaasahaarav ja kui film ühel hetkel läbi sai olin üllatunud, sest mul oli tunne nagu see oleks just alanud.

Kui seda filmi võtta nagu tõestisündinud lugu, siis paratamatult paneb see mõtlema ja tekitab küsimuse, kus olid tüdrukute vanemad? 15 aastaste tüdrukute kohta oli tegu päris karmi eluga, (narkootikumid, alkohol, seks, suits, peod jne.) mis rohkem läheb kokku 20-30 aastaste meestega, kui varateismeliste neidudega. Ma ei arvagi, et noored tänapäeval korralikumad on või, et see on kuidagi erakordne, mis seal filmis toimub, kuid ma tahaks loota, et see on pigem erand kui reegel.

päris The Runaways
näitlejad

Fotod: Internet

Ja muidugi filmi trailer, kus kõik head paremad lõigud sees on:

Üks on kindel, seda filmi ma oma teismelistele lastele ei näitaks.

Juba viies nädala pilt

See nädal on nagu karistus eelmise nädala kahe avaldatud foto eest, no nii pikalt pidin vaatama ja vaaguma, et miskit siia üldse leida. Pilte nagu oleks, aga seda Õiget ei leia kuidagi. Eelnevalt on valitu juba sorteerimise käigus silma jäänud, seekord mitte.

Suurte kõhklustega sai viienda nädala pildiks:

Foto: Christo Neemre

Terve galerii on nähtav SIIT!

See lugu ongi rõveduse tipp!

Üldiselt olen ma kollase meedia suhtes väga tolerantne, puutun oma töö tõttu sellega tihti kokku aga see mida mu silmad eile nägid on labasuse tipp. Täiesti ausalt, ma ei usu, et ükski väljaanne enam sellist jubedust üle suudab trumbata. Jutt on siis Elu24 artiklist "Milliseid rõvedusi oled rannas näinud?"

Screenshot: Antud pilt hakkas mulle eriti silma, sest tegemist pole kuskilt otsast rõvedusega.

Rand on avalik koht ja sinna koguneb ilusa ilmaga igasuguseid, vanu ja noori, suuri ja väikeseid, kõhnu ja pakse, karvaseid ja siledaid jne. me kõik näeme neid mingil määral ja aksepteerime, või siis kritiseerime mõtetes, äärmisel juhul omakeskis, see on normaalne. Isegi sellega lepime, et mõnikord pildistatakse meid ja teinekord avaldatakse mõnes väljaandes aga ...

... milline ajakirjanik paneb tavaliste inimeste pildid loo juurde, mille pealkiri on "Milliseid rõvedusi oled rannas näinud?". Olgu, tegemist pole just mingite modellidega, kuid siiski enamik neist on tegelikult lihtsalt ebaõnnestunult pildile jäänud, mõni voldike siin-seal ja riietus kummaline. Siiski, ei anna see ühelegi ajakirjanikule õigust nii halvustava pealkirja all avaldada sellist galeriid. Pannud mingi keora junn või jumal teab, mis jubedus loo juurde, et uudis väga tühi ei jääks aga mitte mingid süütud päevitajad.

Kui kommentaare lugeda, siis on aru saada, et ma pole ainuke, kes sellisest inimeste avalikust alandamisest nõrdinud on ja mul on hea meel ainult selle üle, sest tavaliselt need, kes komentaariumis inimeste vigadele rõhku panevad, on ühtse rinde just nende samade inimeste kaitseks loonud. Ei ole kõik veel kadunud siin maailmas.

FOTO: Peatus maailma serval

Leegitsev päikeseloojang

Eile õhtul avanes meie rõdult imeline vaade päikeseloojangule. Päike oli nagu põlev tulekolle, silmipimestavalt kollane ja ümbritsetud punase taevaga. Mõned pilvekiud, mis päikese ees triipe moodustasid, ning päikese kuma nende taustal oli just kui kirsiks tordi peal. Aga mis siin ikka pikalt kirjeldada, pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

PS! Pildid on zoomiga tehtud, seega suht udused.

Jalgpalli huumor: Ott Järvela

Juhtusin täna FC Levadia ja FC Flora mängu lõppu nägema (Flora mängija Sander Post lõi lisaminutil viigivärava), peab tõdema, et kui Eesti jalgpall on nagu ta on, siis kommentaator Ott Järvela on ikka oma ala tipp. Täitsa kahju kohe, et ta MM-i ei saanud kommenteerida, sest see oleks neile mängudele kõvasti juurde andnud. Ega midagi pikalt, mees on õigel teel!

FC Levadia -FC Flora mängu tipphetked:

Väike stiilinäide Otti varasemast repertuaarist:

Retrohullus

Täna sõin suppi ja see polnud tavaline supp, vaid tähestikusupp. Just see sama, mida ma väikese põnnina sõin ja tähti ritta ladusin, moodustades nii oma nime.

Nüüd olen jälle mõtetega lapsepõlves ja meenutan, mis kõik sel ajal nii tavaline tundus, kuid nüüd võib panna nimetuse alla retro. Tegelikult on mõningad asjad praegugi müügil aga nad pole pooltki nii maitsvad ja lahedad kui toona.

Söödavatest asjadest on mul eriti hästi meelde jäänud Põltsamaa õuna marmelaad tuubis, mida vanaema alati meile lafka (poebussi) päevadel ostis. Maiustustest veel muidugi eriti kleepuvad lehmakommid, kamašokolaad ja muredad kasekese batoonid. Kuna minu lapsepõlves polnud toidu valik poodides eriti suur, siis valmistasid vanemad tihti ise erinevaid maiuseid, eriti hästi on mulle meelde jäänud mõnglid iirises, nüüd on küll poes ka sarnaseid tooteid müügil, aga need ei maitse üldse nii hästi. Lisaks siis muidugi juba eelmainitud tähestikusupp ja kukesupp, mille sees kettakujulised makaronid.
Kui meil 90ndate alguses Soomes peretuttavad olid, siis saime igasugust "väljamaa" kraami, sealhulgas ka suurtes kanistrites apelsini Mehukattit ja muidugi lagritsat, õnneks viimast on praegugi Soomes külluses saadaval ja õnneks maitse pole ka oluliselt muutunud.

Asjadest on kõige paremini meeles kaks liikumisvahendit: kolmerattaline jalgratas ja kiiktool-auto. See viimane oli mu eriline lemmik, mäletan, et neid oli veel erinevaid värve aga, mis hingehinnaga seda nüüd müüakse (600 eurot), see on üle mõistuse. Muidugi lisaks, siis laste mini-mööbel, sellised pisikesed puust toolid, laud ja kapid ning mudelautodele mõeldud vaip, kus olid joonistatud tänavad ja majad. Last but not least Barbied, Petrad ja Fredid, lausa uskumatu kui palju sai nendega mängitud ja riideid valmistatud.

Palju toredaid mäletusi tuleb seoses kõigigi nende toitude ja asjadega meelde. Aga eks see käigi lapsepõlve juurde, tekitada endale rohkelt häid emotsioone tuleviku tarvis, et siis tore meenutada oleks.

Naljanurk: Mis Eesti poliitikas tegelikult toimub?

Pilt: fotod internetist ja montaaž minu poolt

Koht, kus aeg seisab

Peale paari päevast puhkust olen elusalt ja tervelt tagasi argipäevas ehk linnas. Hoolimata sellest, et omas kodus on ikkagi kõige mõnusam, siis puhkuse peaks just sellest kõigest eemal veetma, väike turgutus keskkonna muutuse näol kulub igatahes ära.

Seekord otsustasime veeta kaks päeva Hiiumaal, kohas kus olen sündinud ja kasvanud suureks, seal kus on mu juured. Saabusime juba teisipäeva õhtul, et järgmine päev selle võrra pikem oleks. Vaatamata sellele, et saar on meil risti-põiki läbi käidud oli sinna jäänud paar kohta, mida oleme õega külastanud väga väikestena. Sellel on ka oma põhjus, mõlemad vaatamisväärsused, nii Sääretirp kui ka Kaibaldi kõrb, mis ametlikult kannab nime Kaibaldi nõmm, asuvad raskesti ligipääsetavates kohtades.

Kõige esimesena võtsime ette Hiiumaa südames asuva kõrbe, mis on rohkem legend kohalike seas kui tõsiselt võetav paik. Siiski, peale mõningaid otsinguid ja ajutist liiva kinni jäämist leidsime selle koha üles ja me ei pidanud pettuma, kõrb, mis kõrb. Kui kunagi pidi mitu kilomeetrit jala minema, siis nüüd pääseb sinna päris lähedale, samas on liiv väga pehme ja oht autoga kinni jääda suur.
Sääretirp on umbes 3 km pikkune merre ulatuv järjest ahenev kruusane seljandik, mis on ühtlasi Hiiumaa edelatipp.

"Legend räägib, et Leiger ja Tõll käinud sageli teineteisel külas. Tõll tüdinud viimaks ära rinnuni vees käies Hiiumaa külastamisest. Leiger hakkas poeg Antsuga silda ehitama. Mõni jutt räägib, et sild sai valmis, aga merelained olnud tugevamad ja uhtunud valmis töö merre. Ka olevat Leigril palju muud teha olnud ja sild jäi selliseks nagu on. Et tirpi edasi ehitada on vaja kive maariba lõppu viia."

Tegemist oli küllaltki ennastületava retkega, sest edasi-tagasi tegi see oma 6 kilomeetrit jalutamist ja auto termomeeter näitas 30 kraadi. Kuigi teekonna lõpuosa möödus tuuliselt, siis ülejäänud osa tuli veeta kadakate vahel, kus tuulest polnud juttugi. Hoolimata sellest saime oma kivid viidud ja nüüd peaks seal olema juba kaks punast kivi, mis on minu panuseks selle "silla" ehitusel.

Peale väsitavaid jalutuskäike, keha kaetud liivaga ja põletatud kõrvetava päikese poolt, suundusime ujuma. Kuigi kõige populaarsem ujumiskoht Hiiumaal on Kassari, siis unustustehõlma vajunud Nurste rannast paremat ei leia. Sealne ülisoe kristallselge vesi ja liivane põhi teeb silmad ette nii mõnelegi Eesti tuntumale rannale, kuid erinevalt nendest oli see praktiliselt inimtühi.

Kui kõik muu oli super, siis tilgaks tõrvaks meepotis olid parmud ja neid oli palju, lisaks harjumuspärastele parmudele (pilt1) kohtusime ka hiiglaslike parmudega (pilt2), kes näevad välja nagu vaablased, seda eelkõige kollasekirju taguosa ja suuruse järgi, nad olid oma 4-5cm pikad. Selliseid isendeid olen mina kohanud ainult Hiiumaal.

Pilt1: lendur, kes mind hammustas

pilt2: hiiglane kojamehel

Aga siiski, kõige toredam oli selle lühikese reisi juures mamma nägemine, telefonis maailma asjade arutamine pole pooltki seda, mis silmast-silma. Nii hea on ikka omada sellist krapsakat vanaema, kes jagab nii vanakooli asjadest kui ka tänapäeva elust.

Kallis Greete, ...

... ma tean, et sul pole võib-olla aega seda siin väga lugeda aga kirjutan sellegi poolest. Oleme mõtetes koguaeg sinuga ja tihti avastan end teatud päevadel (laupäev, pühapäev, esmaspäev) kärsitult arvuti ette istumas, et lugeda sinu käekäigust, olen juba teadlik, millal sa kirjutad.

Me läheme täna paariks päevaks Hiiumaale, mammale külla ja niisama turistikale, viin kindlasti sinust ka uudiseid, jätan need rasked momendid välja, sest tegelikult oled sa jube tubli olnud, sa pingutad ja see on peamine. Me oleme uhked su üle.

Meil läheb kõigil hästi (mõtlen meie väikest perekonda, kes kannavad ühte nime, kahte satelliiti ja ühte karvast neljajalgset). Vanemad ja väike Hansu on Euroopa tuuril, nüüd on nad juba teel tagasi, kodu poole, peaksid nädala lõpus saabuma. Meie aga naudime ilusat Eesti suve, mis on sel aastal erakordselt kuum ja päikeseline. Üldse on 2010 olnud imeline aasta, lumine talv ja kuum suvi, isegi vihm ja äike on teistmoodi kui eelnevatel aastatel. Elaks nagu Paradiisis.
Mitte, et sul seal vähem suvi oleks, muidugi on, suurem ja kuumem veel kui meil, aga Eesti kohta on siin eriline, nagu lapsepõlvest mäletan, kui muru oli rohelisem ja taevas sinisem.

Jõudu ja jaksu sulle, kallis õeke, ootame pikisilmi sind koju!

Peaasi, et nõme nägu ees oleks!

NB! Miks on nii, et kui meile kallid inimesed on kodumaal, siis saame päevi, nädalaid, ja lausa kuid olla nägemata ja see on okei aga kui nad peaks kaugemale minema, siis vaevab juba esimesest päevast igatsus?

Filmiarvustus: The Box

Vaatasime siis eile õhtul eelmisel aastal välja lastud filmi The Box, nimi oli paljulubav nagu kõik teised sellised lihtsakoelised nimed The Ring, The Fog jne. Ütlen kohe ette ära, et mulle ei meeldinud see film mitte üks teps ja seda täiesti ajuvabal põhjusel: see ajas mind närvi.

Lihtsalt ühes filmis ei saa olla nii palju otsuseid, mis mitte ainult filmi karaktereid endast välja viib, vaid paneb ka vaataja teleka ees valjuhääldi argumenteerima. Esimene otsus oli nupule vajutamine/ või mitte vajutamine, nagu hiljem selgub, kõige lihtsam samm, samas kõige järgneva hullumeelsuse stardipauk. Igatahes soovitan kõigil vaadata ning kaasa mõelda, kuidas ise sellistes olukordades käituks.

Neljanda nädala pildid

Sel nädalal on mul välja valitud kaks pilti ja seda lihtsalt põhjusel, mõlemad on lihtsalt nii head, et patt oleks näitamata jätta!

Foto: Christo Neemre

Foto: Ardo Kaljuvee

Galeriid on nähtavad SIIT ja SIIT!

Summer summaarium ja õllearoom

Just nende Dagö loo sõnadega võib alustada seekordset sissekannet. Neljapäeval külastasime Õllesummerit, nagu ka eelmisel aastal jäi see meie ainsaks päevaks sellel festivalil ja kui aus olla, siis ega seal üle ühe päeva polegi enam midagi teha.

Ei tea, kas asi on masu`s või hakkabki kogu üritus ennast ammendama, igatahes väga niru on see seis seal. Võrreldes paari aasta taguse kava ja ala suurusega on järgi jäänud väga vähe, sellest ka kindlasti külastajate arvu langus.

Sel aastal külastasime summerit ka ainult ühel põhjusel: HIM, ülemaailmselt kuulus Soome rokkbänd. Tuleb tunnistada, et läksin kontserdit päris suurte ootustega kuulama/vaatama, samal ajal teades vaid viite nende popimat lugu ning ühteist nende tegemistest. Kui show algas, astus lavale ei keegi muu kui Johnny Depp, vähemalt mulle tundus esmapilgul nii, poleks arvanud, et nad Villega nõnda sarnased on.

Igatahes laulis ta oma laulud ääri-veeri ära (suur kivi Õllesummeri helitehniku kapsaaeda), sealhulgas kõik mulle tuttavad lood, sekka ka mõni tundmatu. Patt oleks kurta aga mingeid ülevaid emotsioone ei tekitanud, nalja pakkusid pigem tema jutupausid, millest suurt midagi aru polnud võimalik saada. Ja mina arvasin, et kõige logisevamat aktsendiga inglise keelt valdab Kimi Räikönen, võta näpust!

Kogu summerist jääb tänase päevani meenutama paistes silm, mille mingi mardikas mulle tekitada suutis. Ühel hetkel avastasin peeglist vaadates, et silmalaul on miskine must tükk, üritasin seda ära kraapida aga esimese korraga ei õnnestunudki, lõpuks sain tast ikka jagu. Sellega asi ununes, kuniks laupäevani, mil märkasin kerget punetust silmal, esmast ei osanud seda neljapäevase intsidendiga seostadagi ning kuna oli pulma minek, katsin punetuse meigi alla ilusasti ära, lootes, et küll üle läheb. Nii kergelt ma ei pääsenud.

Täna, viis päeva hiljem on silm juba päris paistes ning väike hirm põues, et mis teema sellega ikkagi on, teaks siis vähemalt, mis satikaga tegu oli aga eks aeg näitab. Silmaümbrus on juba kord selline õrn koht ja igasugune paistetus on kerge tulema.

"The Social Network" ehk lugu Facebooki loomisest

Eile tuli välja Facebooki alguspäevadest kedratava filmi "The Social Network" esimene täispikk trailer. Näo raamat nagu otsetõlge meile Facebooki kohta annab, maailma suurim sotsiaalne võrgustik oma sadade miljonite liikmetega, on nüüd leidnud oma koha filmilindil ja alates sügisest saab näha ka kinolinadel. Jääme ootama!


"You don't get to 500 million friends without making a few enemies"

Kolm viisi vältimaks ülekuumenemist

Viimastel päevadel on mul töö juures uus lemmik tekkinud, kuna külmast veest on juba kopp ees, aga kuumus vajab jahutamist, siis viskan klaasikese sisse ka teepakikese (enne lasen kuuma vee alt läbi, et tee "sulama" hakkaks). Maitseb igatahes paremini kui paljas vesi!

Teadupoolest on inimene soojalembeline olevus, talume ju kuumust paremini kui külma, samas pikaajaline harjumatu palavus teeb meid peast soojaks. Selleks, et natukene jahutust hingele ja vaimule saada tasub vaadata järgmist fotot:
Pilt on tehtud selle aasta esimesel päeval, kui tervet Eestit kattis kohev lumi ning prõksus krõbe pakane. Peame vist uhked olema, sest sel aastal on ilmataat meid nii imelise talve kui ka suvega õnnistanud.

Kõigele lisaks on nüüd taevaluugid avanenud ja aknast avaneb vaade ühtlasele valgele kardinale, mille peale paistab ei-tea-kust päike, seda vihma olime juba kaua oodanud. Mis saaks veel parem olla kui üks jahutav sadu, millele järgneb päikesepaiste.

Avameelselt eurost ja kroonist

Eile otsustati lõpuks ka Eesti krooni saatus ning alates 1. jaanuarist 2011 tuleb käibele euro, mille kurss kõlab nagu lõputu [pii], ainult veidike suurem: 15,6466 ... . Ma ise suhtun sellesse positiivselt, sest rahvusvahelisel tasandil annab see Eesti majanduskeskkonnale palju juurde, tekitab usaldust, investoreid ja avab uusi turge.

Mäletan hästi, kui aastaid tagasi toimus rahvahääletus Euroopa Liiduga liitumiseks, siis ma polnud veel valimisealine, kuid mul oli kindel seisukoht, ning kui oleks saanud hääletada, oleksin kindlasti vastu olnud. Praegu on mul hea meel, et ma toona hääletada ei saanud, sest aastatega on minu arusaam nendest asjadest oluliselt muutunud. Seetõttu ma arvan, et alaealised ei tohiks hääletamisõigust saada, mitte et vanus meie maailmavaateid muudaks, vaid kogemused teevad seda. Lisaks on inimesed loomu poolest juba väga skeptilised iga uue asja suhtes, seda näeb ilmekalt meie ühiskonna näol, kus iga uuenduse juurde käib hulk inimesi, kes on kõigele vastu ja tihti on selleks ühed ja samad isikud, rühmad.

Muidugi ei tähenda see, et me peaks kõigele uuele alati jah ütlema, kuid asjad/süsteemid, mis on mujal juba aastaid (kümneid) edukalt toiminud, peaks olema piisavalt turvalised, et neid enda kasuks töötama panna. Elus on asju/olukordi, millest ei tasu kümne küünega kinni hoida, tihti võivad nad turvalised tunduda, kuid ei pruugi meid igavesti edasi viia ja teadagi, need, kes pikalt paigal seisavad, lõpuks lagunevad ja seda me oma kallile kodumaale ju ei soovi.

Kroonist nii palju, et minu lemmik on algusest peale olnud sinine sajakroonine, mida kaunistab luuletaja Lydia Koidula ning Põhja-Eesti paekallas. Aga kõige paremini mäletan ma seda päeva, mil nägin esimest korda viiekümnekroonist. Kuna mu isa töötas toona pangas, siis oli meil au, seda enne näha, kui see rahva sekka paisati. Tumeroheline rahatäht, mida kaunistas Hiiumaa kuulsaim inimene Rudolf Tobias, vot sel hetkel oli uhke olla eestlane ja veel enam hiidlane. Kahjuks see rahatäht ei saanudki kunagi eriti populaarseks ning viimastel aastatel pole ükski enam minu kätte sattunud.
Siin on natukene rohkem infot krooni kohta: Eesti kroon

Kunagi sai naljaga üks pilt Euro teemal kokku klopsitud. "Tule taevas appi!" nagu Anspi ütles.
Pilt: taust ja riietus internetist, Ansip Delfist ja montaaž minu poolt siis

Kolmas nädala pilt on ...

Selle nädala pilt on minu meelest just selline, mille võiks flaierile panna ning järgmist pidu reklaamida, piisavalt seksikas ja kreisi.

Foto: Christo Neemre

Terevet galeriid näeb siit: Pacha Pärnu - Big Open Air

Elu paradiisis ehk kuumalaine Eestis

Milleks üldse vaeva näha, et aastas korra, suure raha eest, soojale maale sõita? Sel aastal ei saa küll kurta Eesti suve üle, sest seda on rohkem kui küll, nii päikest, kuumust kui ka randu. Näiteks näitab kraadiklaas praegu Tallinnas 34°C, siinkohal ei tasu unustada, et Vahemeremaades ja Eesti kliimas on temperatuur erinevalt tunda, kuna lõuna pool on õhk niiskem.

Eile käisin ma sel aastal esimest korda meres ujumas, patt lausa tunnistada, et hoolimata sellest, et rand asub meie kodust alla kilomeetri kaugusel, pole ma siiamaani sinna jõudnud. Olen väga suur külmavares ja on olnud aastaid kui merre pole jõudnudki, lihtsalt nii külm on vesi, siis on hädast välja aidanud igasugused siseveekogud. Lapsena sai ikka juba esimeste soojade ilmade saabudes ujuma mindud, ei huvitanud siis vee temperatuur ega veekogu kvaliteet, kõik kus vähegi märg, kõlbas. Vahest kui ujuma ei viitsinud minna, aga kuumus vajas jahutamist, siis sai lihtsalt voolikust tuleva külma veega kastetud:

Foto: naabritädi tehtud

Ujumas käisime üldse päevas vähemalt korra, tavaliselt mitu head satsi, vahepeal soojendasime ennast kivide peal ja sõime marju ja siis uuesti vette, kuniks huuled juba lillad ja nahk krimpsus oli.

Paul the Octopus ennustab taas!

Nüüd on Paul teinud oma valiku ja sellega ennustab ta MM-i võitjaks ei kedagi muud kui Hispaaniat. Lisaks ennustas ta peale pikka vaagumist Saksamaale kolmanda koha.

Videot Pauli MMi karikavõitja otuse langetamisest näeb siit:

Rohkem infot Delfi Spordist!

Jalgpalli MM-i võitja on ... kaheksajalg

Nagu juba pealkirjast lugeda võib, siis olen ma eilsest Saksamaa-Hispaania mängust tõeliselt nördinud. Mitte ainult seetõttu, et Saksamaa kaotas, vaid selle pärast, et see mäng oli täielik kaos.

Alustuseks olid mõlemad meeskonnad täiesti liimist lahti, nii palju valesööte, et paratamatult tekkis tunne, et pimedad on platsile saadetud. Just siis, kui hakkas midagi juba looma, kaotati pall ja seda mitte ägeda võitluse teel, vaid lihtsalt söödeti vastasele otse jalale.

Ma ei saa aru, mida see kohtunik üldse seal platsil tegi, terve mängu jooksul ei ühtegi kaarti ja kahte ilmselget penaltit ei suutnud määrata. Ta meenutas mulle seda Rexona deodorandi reklaami venda, kes platsil ringi jookseb ja higi haisu tõttu käsi ei saa tõsta, et kaarti anda.

Saksamaast on osaliselt kahju aga samas on see neile karistuseks, et peale nii tugevaid mänge ei suudetud enam ennast kokku võtta ja lõpuni võidelda. Terve mäng olid nad nagu lagunenud kalavõrk, kaitsjad isegi ei üritanud rünnakul olevaid hispaanlasi takistada, pidevalt olid mehed katmata ja oli vaid ime (või on tõesti Hispaania mängijate tase nagu igal suvalisel harrastajal), et umbes 20 pealelöögist 1 väravasse löödi ja see ka veel standardolukorrast.

Aga siiski, hoolimata sellest, et finaal tuleb nagu ta tuleb (ei midagi erilist minu jaoks) on sellel MM-il üks võitja ja selleks on ei keegi muu kui kaheksajalg Paul, kes pole siiamaani ühtegi mängu valesti ennustanud. Video Saksamaa-Hispaania ennustusest saab näha siit:

Nädala pilt

Selle nädala pilt on mõningate vigadega aga sellest hoolimata väga hea tabamus:

Autor: Christo Neemre

Tervet galeriid näeb SIIT!

Äikesetorm

Eile oli vanajumal vist pahas tujus, sest kuidas muidu seletada sellist kurjakuulutavat pilve, mis tõi endaga kaasa 1,5h paduvihma ja äikesetormi.

Kahjuks mul fotokat tööl kaasas polnud aga see eest sain webcamiga paar pilti siiski tehtud. Ühesõnaga oli see pilv just nii hirmuäratav ja tume kui piltidelt paistab.

Paraku pidin ma just selle saabumisel kodu poole liikuma hakkama ja kui ma sinna lõpuks jõudsin, olin pealaest jalatallani läbimärg. Sellegipoolest oli päris huvitav kogemus jalutada pilve all, millest vahetpidamata äikest sähvib ja müristab ning sinna juurde soe suvine paduvihm. Muidugi, nagu kiuste tuli päike just siis välja, kui ma lõpuks tuppa jõudsin ja riideid rõdule kuivama sättisin.

Vana lemmik, vahepealne ja uus lemmik

Nädalavahetusel panin ma oma kalli auto Honda Civicu müüki, peale kolme edukat koostööaastat on aeg uutele jahimaadele minna, nagu elus ikka, vaja noorema vastu vahetada. Minu truu kaaslane, millega ma olen nii palju toredaid kohti läbi sõitnud ja maid näinud, otsib nüüd uut omanikku.

Esimest korda panime ta müüki talvel, siis keegi isegi ei helistanud, nüüd proovime uuesti, hinda lasime ka päris korralikult alla, võib-olla on siis huvilisi rohkem. Samas pole hetkel ühtegi samaväärset müügis, nii et väga raske on turuhinda määrata.

Tegelikult oleks mul väga kurb meel, kui ma peaksingi ta maha müüma, pole teine kordagi mind kolme aasta jooksul tee äärde jätnud, üks kord oli ainult generaatoris harjake läbi, mis läks maksma tühised 350,-. Igatahes vaatame, kas seekord leiab ta omale uue omaniku või jääb ta meile veel järgmiseks aastaks seltsi.

Mõtted uue auto ümber liiguvad ka juba peas, üht-teist on silma jäänud, kuid mitte midagi sellist nagu tookord, kui ma teadsin täpselt, millist autot ma tahan ja otsustamiseks kulus ainult loetud minutid. Auto peab olema selline, mille ostmisel ei ole sul ühtegi kõhklust, sisetunnet peab usaldama!

Kui ma kohe rikkaks saan, või mõne aasta pärast hind tasku-kohasemaks muutub, siis ostan endale just selle auto, Honda CR-Z:

Pildid on tehtud screenshotina Honda kodulehelt!
Väike videoarvustus autost kah:

Sport, sport, sport

Taaskord on nädalavahetus läbi saamas, patareid korralikult täis laetud ja kohe erksam olla. Viimased kaks päeva on olnud ülimalt lõõgastavad ning muidugi ka kuumad.

Eile veetsime päeva maal ja õhtul tulime linna Saksamaa - Argentiina mängu vaatama, juba teel koju otsustasime, et läheme õhtul maale tagasi ning veedame öö seal. Jalgpallist nii palju, et peale esimest väravat (2,5 minutil) oli elukaaslane juba Saksa usku ja rõõmustas minuga koos iga värava üle. Midagi pole parata, Saksamaa on sel MMil teistest peajagu üle, ilmekalt sai seda näha õhtusest Hispaania - Paraguay mängust, kus koguaeg käis küll mingi siblimine aga sellist särtsu neis polnud. Mida mäng edasi, seda rohkem olen ma veendunud, et Saksamaa viib siit kulla koju. Ennustamine on küll tänamatu töö aga ma pakun, et finaalis heitlevad Holland ja Saksa ning tulemus jääb 0-2.

Täna sõitsin ma sel aastal esimest korda oma rattaga, kummid olid suht tühjaks talvega läinud aga need saime täis pumbatud. Võtsime ette teekonna Viimsi poolsaare otsa ja tagasi, kokku tegi see 18km ning meil kulus pea 2 tundi, seal hulgas mõned peatused. Iga kord kui ma sporti teen, (ujun, sõidan, jooksen) siis ma kirun ennast, et ma nii laisk olen. See on kirjeldamatult hea tunne, mis keha valdab, peale mõne tunnist liigutamist.

Mmmm ... magus nagu maasikas

Täna oli tõeliselt ilus ilm, just selline, milline üks suvi peakski olema. Veetsime terve päeva maal, kohas kus saab ennast täielikult välja lülitada ja keskenduda ainult olulisele, puhkusele!

Kuna raske on kõiki emotsioone siia praegu kirja panna, siis seekord koosneb sissekanne fotodest. Head vaatamist!

See pole mingi suvi, kui pole plätud nurka visanud ja korralikult varbad murru surunud:Ja muidugi metsmaasikad:

Ning imeliselt lõhnavad habenelgid, mis mul nüüd ka kodus silmarõõmu pakuvad:

Pealpool pilvepiiri

Eilne õhtu oli lihtsalt imeline. Elukaaslane sebis sõbralt vesipiibu ja peale söömist kolisime kolmekesi rõdule. Väljas oli hingematvalt ilus: tuulevaikne, päike paistis rõdule, ise juba poolenisti loojumas ning pääsukesed tegid laulu saatel viimaseid tiire. Mida veel ühelt õhtult tahta?

Mähkisin end fliisi sisse, koer puges sülle ja nii me veetsime perekeskis, lihtsalt istudes ja elust/tulevikust rääkides. Juba mitu nädalat pole meil sellist momenti tekkinud, sest kõik õhtud on ainult üks jalgpalli mäng teise otsa. Ma olen õnnelik, et elus on selliseid väikeseid hetki, mis omavad niivõrd suurt tähtsust.