Meenutamaks 2010. aastat

Nagu juba kombeks on, siis võtan minagi 2010. aasta kokku ning toon välja mõned meeldejäävamad sündmused. Võib öelda, et tegemist oli päris õnnetu aastaga, algas kasuvanaisa surmaga ning lõppes töö ja kodu kaotamisega, lisaks oli tervis terve aasta lõikes väga kehv. Samas oleks ülekohtune sellepärast terve aasta maha kanda, sest ka ilusaid hetki jagus küllaga.

Üks, kellele/millele ma suure kummarduse teeks on ilmataat, sest sellist talve nagu aasta alguses ja nüüd ka lõpus, pole juba ammu-ammu olnud ning ka suvi oli erakordselt soe ja päikseline, sekka paar vinget äikesetormi.
Talve võlumaa
Tormised jõulud
Elu paradiisis ehk kuumalaine Eestis
Ühe tormi lugu
Ette sai võetud nii mõnigi meeldejääv reis, nii Eestis kui ka väljaspool seda:
Koivad vette Koiva jõel
Öös on asju
Koht, kus aeg seisab
Jaanid läbi, suvi käes
Knockin' on Heaven's Door
Tagasi kuningriigist
Pühapäev Valgejõel
Suomi selväksi
Sinna, kuhu tuul puhub
Kael kangeks ehk perseiitide tähesadu
Vähemalt 2011. aasta algab täiesti puhtalt lehelt. Ja nagu ma ise ütlen, et aasta on korda läinud siis, kui selle jooksul on toimunud midagi uut, olgu siis selleks millegi algus või lõpp, sest oleks ju ometi väga igav kui elaks aastast-aastasse ning miski ei muutukus.

Filmiarvustus: TRON: Legacy (2010)

Ilusaks lõpetuseks 2010. aastale, linastus detsembris vaat, et üks enim promotud ja oodatud film "Tron: Pärand", mis on järg kolmkümmend aastat tagasi loodud filmile "Tron".

Filmi tegevuspaigaks on digimaailm, kuhu 27-aastane Sam Flynn (Garrett Hedlund) oma isa, arvutigeeniuse Kevin Flynni (Jeff Bridges) otsingu käigus satub, viimane on seal olnud lõksus viimased 25 aastat. Koos Kevini lojaalse usaldusaluse Quorraga (Olivia Wilde) asuvad isa ja poeg eluohtlikule teekonnale läbi visuaalselt vapustava küberuniversumi.

Et saada täielikku naudingut Pärandist, tuleks esmalt vaadata ära esimene osa, seda selleks, et täielikult filmi süžeed mõista, need kaks osa on omavahel rohkem seotud kui esmalt arvatagi võiks, teisalt aga nägemaks, kui suure hüppe on teinud arvuti tehnoloogia viimase kolmekümne aastaga.

Troni esmane film on võrreldes tänapäeva tehnoloogiaga nagu algeline arvutimäng ja need, kes seda alles nüüd vaatavad ei oska seda kindlasti päris nii hinnata kui inimesed seda 20 aastat tagasi tegid, kui värviteleviisor oli uudne asi ja arvutitest polnud paljud kuulnudki. Erinevalt esimesest on uue filmi tegevuspaik hoopis õhulisem ning võitlusstseenid näivad selle tõttu oluliselt efektsemana, palju aitab kaasa ka 3D, kuid nagu ikka, võiks seda alati rohkem olla.

Teises filmis on mitu eelmisest osast pärit tegelast, Tron ja Kevin Flynn aka Clu, viimast kehastab sama näitleja, kes esimeseski. Clu2 näol on tegemist Kevini enda loodud programmiga, kes peaks looma täiuslikku süsteemi aga nagu elus ikka, täiuslikkus ei pruugi olla alati see, mida me arvame seda olevat. Paraku on aga Clu2 selles osas paha ning Tronist on saanud tema käsilane, kes hiljem küll pooli vahetab.

Troni eristab klassikalisest hea-halva võitluse filmist just tema tehniline pool, film on üles ehitatud mitte nii väga sisu peale kui just visuaalsele elamusele, mida selle 2 tunni jooksul jagub küllaldaselt. Kes teab, võib-olla vaatame 30 aastat hiljem "Tron: Pärandit" samasuguse pilguga nagu esimest praegu ning mõtleme: nii algeline!

The Fifth Element - The Diva Dance Opera

Ma pole eriline ooperi sõber aga see laul on küll lummav. Lõik pärineb filmist "The Fifth Element", mis on üks ütlemata hea film. Kui algus tundub esmapilgul igavavõitu, siis võib julgelt edasi kerida, sest kõige parem osa asub lõpu poole.

Nostalgialaks: Twin Peaks

Ma luban, kunagi kirjutan sellest sarjast pikemalt aga praegu ma tahan lihtsalt seda müstiliselt lummavat introt jagada:

Natukene üle 2 minuti muusikat, mis viib mu mõtted ajas pea 20 aastat tagasi. Siinkohal tervitaks kõiki neid, kellega mu lapsepõlv möödus.

Tormilised jõulud

Kui muidu ei tajukski aja kiiret voolu, siis just pühad on need, mis selle meelde tuletavad. Elame ju jaanipäevast jõuludeni ning vastupidi, kui üks möödas, tuleb järgmist ootama hakata ja tegelikult ei jõua sedagi teha, sest nad vahetuvad nõnda ruttu.

Sel aastal olid meil väga liikuvad jõulud, kahe päeva jooksul sai pea veerand Eestit koos Scarlettiga läbi tuisatud. Reedel alustasime Lääne- Virumaalt ning lõpetasime Mustamäel, pühapäeva hommikupooliku veetsime Kiisal ning õhtu Viimsis, vanemate juures.

Ka ilm ei hellitanud, juba nädala alguses lubati, et pühad tulevad sel korral tuisused, kuna Eestisse jõuab selleks ajaks tsüklon Scarlett. Reede oli täitsa selge ja tuulevaikne, kuid õhtul hakkas ilm tuure koguma, mis päädis laupäeval ja pühapäeval korralikku mürgliga. Õnneks saime oma sõidud ilma suuremate probleemideta tehtud.

Kõige toredam jõulupidu toimus vanemate juures, sest sinna tuli ka jõuluvana, viimane kord käis ta siis kui me õega olime õige pisikesed, vast mingi 6 aastased. Muidugi kõige rohkem pakkus see rõõmu vennale, kelle jaoks oli see esimene kord. Kui alguses pelgasime, et äkki ta hakkab kartma, siis reaktsioon oli hoopis vastupidine, lõpuks tantsisid, laulsid ja trallitasid juba kõik!

Lõpuks kui koju jõudsime oli küll selline tunne, et nüüd ei tahaks pikka aega kuhugi minna, seetõttu on hetkel jõus ka plaan, et aastavahetuse veedame kodus. Ühtlasi oleks see ka hüvastijätupidu meie üürikorteriga, kust me uue aasta alguses välja kolime ning ajutiselt tagasi elukaaslase vanemate juurde läheme.

Ajalool on komme korduda!

Fotod Delfist ja montaaž minu poolt.

Kuidas tunda ära Keskerakonna palgal kommenteerijat?

Vastus on äärmiselt lihtne, lehe haldaja näeb süsteemi kaudu IP koodi, lihtinimene aga kommenteerija nime ja reaktsioonikiiruse järgi, räägin sellest strateegiast natukene lähemalt.

Ilmub uudis, kus käsitletakse Keskerakonda, mõnda selle tegelast või Edgar Savisaart. Mõned minutid hiljem hakkab kommentaarium elama, enamasti esimesed kaks lehekülge neist on täidetud kiidulauluga Keskerakonna kaitseks, kommenteerijate nimedeks neeme, mari, tiina, jüri, aili, peep jne. Kunagi kui see fenomeen alguse sai, siis kasutati rohkem suuri tähti ning pandi vahest ka n-ö perekonnanime esimene täht, et usaldusväärsem tunduks, stiilis: Mari T., Kaspar M. jne. aga eks see oli aeganõudev ja kvantiteet loeb ju.

Üks näide tänasest uudise kommentaariumist, kus Sotsiaaldemokraadid teatasid koalitsioonist lahkumisest:

Kõige aktiivsemad on nad muidugi erinevate poliitiliste hääletuste/küsitluste all, seal käib massiline ühe ja sama IP aadressilt hääletamine. Just täna oli Õhtulehes uudis selle kohta, kuidas Keskerakonna büroost saadeti partei liikmetele välja e-mail, kus õpetatakse, kuidas kas või sadu kordi hääletades mõjutada Õhtulehe veebikülje gallupit küsimusega "Kas Edgar Savisaar peaks Tallinna linnapea kohalt tagasi astuma?". Aga siiski, kes siis koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise!

Kas Eestis on algamas uus poliitiline ajajärk?

Viimaste poliitiliste sündmuste valguses tekib paratamatult tunne, et eesti poliitilist maastiku ootavad ees suured muutused. Kui 15 aastat tagasi lahvatas lindiskandaal, tookord astus Tiit Vähi teine valitsus tagasi ja Keskerakonna asemel sai valitsusse Reformierakond, siis nüüd on taaskord Savisaare peakohal mustad pilved, erinevalt tollest korrast, paistab ainsa lahendusena poliitikast lahkumine.

Lühidalt lindiskandaalist:
1995. aasta 22. septembril puhkes Eestis lindiskandaal. Mõnedel andmetel läks skandaaliks alles 7. oktoobril. Savisaart süüdistati vestluste lindistamises peaminister Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega ja kaitsepolitsei leidis eradetektiivibüroo SIA kontori läbiotsimisel lindid.
6. oktoobril 1995 tegi president Lennart Meri poliitilise avalduse, milles lubas seista lindiskandaaliga seotu avalikkuse ette toomise eest ja nimetas lindiskandaali demokraatliku riigi kriisiks. 8. oktoobril 1995 nõudis Koonderakond siseminister Edgar Savisaare tagasiastumist. - vikipeedia.ee

16. detsembril 2010 lahvatas Edgar Savisaare ümber uus skandaal, kus meediasse lekkis info, et vastuluure näeb Edgar Savisaares ohtu Eesti julgeolekule. Kogu skandaali tuumaks on asjaolu, et Savisaar küsis vahendajate kaudu Venemaa raudteejuhilt Vladimir Jakuninilt 1,5 miljonit eurot, millest osa oli planeeritud Vene õigeusu kiriku ehituseks ning teine osa tulevaste valimiste toetuseks.

Esmalt olid tõendusmaterjalid selle ettekande eksisteerimise kohta hägused, kuid eile, 23. detsembril avaldas Kapo aruande Savisaare rahaküsimise kohta. Kui esimestel päevadel võttis nii Savisaar kui ka erinevad Keskerakondlased usinalt sõna, siis nüüd on vaikus majas ja keegi midagi ei tea, samuti lubas Savisaar, et tema selle skandaali tõttu tagasi astuma ei hakka, paraku mida päev edasi seda rohkem on tunne, et nii see paraku läheb ja algamas on uus poliitiline ajajärk.

Viimaste uudiste pealkirjad on kurjakuulutavad (Delfi.ee):
Ratas: Savisaare süüdistuste arutamine on erakonnas lähipäevade küsimus
22. detsember 2010 08:58
Laanet: Savisaar peaks oma ametid maha panema
22. detsember 2010 08:22
Ratas: süüdistused on tõsised
22. detsember 2010 07:49
Sotsid: lahkuvad Savisaar ja Boroditš või meie
22. detsember 2010 07:53
Economist: sellist skandaali Eesti praegu ei vaja
22. detsember 2010 01:31
Boroditš: ei saa kahjuks hetkel kommenteerida
22. detsember 2010 00:38
Jakunin Boroditšile: küsitud kolme ei saa, saab aga 1,5
22. detsember 2010 00:25

Kas Edgar Savisaar astub tagasi või ta sunnitakse tagasi astuma? Selles on küsimus!

Kuigi ma pooldan seda, et poliitika oleks läbipaistev ja aus, kuid paratamatult tekib küsimus, et mis juhtub siis, kui Keskerakond kaotab Edgari, kas see tähendab ka erakonna lõppu/vaibumist? Üks asi on see, et poliitikast kaob ebasümpaatne inimene aga veelgi hirmutavam tundub olukord, kui Eestisse jääb ainult üks domineeriv erakond, kelleks on hetkel Reformierakond. Olgu, IRL on ka veel küllaltki elujõuline, paraku nende maailmavaade kattub suuremalt jaolt reformiga. Muidugi ei tasu keski kohe maha kanda seda enam, et hetkel on vara veel spekuleerida Savisaare lahkumise üle, tuli ta ju lindiskandaalistki välja, kuigi toona oli ta 15 aastat noorem, praegu tal pole enam nii palju aega, et end puhtaks pesta.

Jõululuuletused südamest

Kuna mu kallis kaasa ärgitas mind luuletama, siis mõtlesingi sel aastal igal detsembrikuu päeval talle ühe luuletuse kirjutada, selle saab ta kätte päkapikkude käest, kes igal hommikul talle ümbriku koos maiusega lauale paneb.

1. detsember

Päkapikud tulevad taas,
siis kui lumi juba maas.
Sussi sisse komme toovad
kogu glögi ära joovad.

2. detsember

Täna öösel ei saa und,
sest õues jälle sajab lund.
Tuul see tuiskab akna taga,
nii ma küll end välja ei maga.

3. detsember

Talveund ei taha ma,
ei sa kuidagi lumeta.
Päkapikud, põhjapõdrad reas,
luuletused juba peas.
Varsti tuleb jõulutaat,
hõiskab memm ja kallis taat.

4. detsember

Paekaldal vihub üks majakas,
vait on jäänud viimanegi kajakas.
Mere vaatel rõdu peal,
iga kallim seda teab,
et peagi saabub jõuluaeg
ja mõtteist kaob kõik mure ja vaev.

5. detsember

Lumehelbeid langeb aknale,
väljas prõksub pakane.
Aga soojas, kamina ees
lamab koer, see peremees.

6. detsember

Verivorsti, kapsapraadi,
värsket kõrvitsat ja marinaadi.
Jõulutaadil rõõmus meel,
see on see, mis õndsaks teeb.

7. detsember

Piparkoogist jõulupuud,
martsipanist teeme kuu.
Mandariinid lõhnaks juurde,
nii saab ehtsa jõulukuuse.

8. detsember

Päkapikk see tubli poiss,
jõuab külla kõigile.
Kuid kui aknalt puudub suss,
paneb kingi lauale.

9. detsember

Hooga alla tuleme mäest
ei lase kelku kuidagi käest.
Sõidu saame suure, suure
lõpuks vastu sõidame puule

10. detsember

...

11. detsember

Kaugel mägede taga,
paistab üks lumine maja.
Sääl tuluke aknast vaid kumab,
jõulud on sinna jõudnud juba.

12. detsember

Lumisel linna tänaval,
jalutab üksik lumemees.
Kuniks järsku seisma jääb,
meie kodu ukse ees.

13. detsember

Tutimütsid, kindad, sallid,
soojalt riidesse meid pandi.
Välja lähme hullama,
lumeingleid tegema.

14. detsember

Kolm küünalt me laual,
seda hetke oleme ootand kaua.
Nüüd mõnusalt üksteise embuses.
leidsime tõelise jõuluõndsuse.

15. detsember

Ilmataadil lõbus meel,
kinni tuisand kõik me teed.
Homme päike välja tuleb,
aitab küll sest naljast juba.

16. detsember

Kes see toksib akna taga,
see ju rasvatihane.
Meil seal uhke linnumaja,
ei ta ole vihane.

17. detsember

Tal punane on müts ja kuub,
valge habe katab suud.
Suure kotiga külla tuleb ta,
uhke kingi nüüd ma saan.

18. detsember

Karvase mütsiga poisike,
meisterdab lumememme.
Tuleb teine õige pisike,
kuid see ei rikku õnne.

19. detsember

Paksu padriku ees,
seisab viimne kui mees.
Suure kuuse sealt toome,
selle auks me täna joome.

20. detsember

Metsateel nüüd samme seab,
pikk-kõrv jänes suunda teab.
Teel ta külla karule,
ilm see kisub marule.
Siiski õige koopa leiab,
sinna magama ta heiadab.

21. detsember

Keegi, kuskil sahistab,
akna taga krabistab.
Järsku ilmub sussi komm,
aga süüdlane kadund on.

22. detsember

Külmast kange tammepuu,
sillerdava lumega kaetud põllul.
Neid valgustamas karge kuu,
meil koju jõudnud jõulud.

23. detsember

Jõuluõhtul kokku saab pere,
jõulupraadi sööme koos.
Jõulutaadile ütleme tere,
jõulukingid tema toob.

24. detsember
...

Naljanurk: Mida me ootame?

Pärtel ja võttetiim ootavad Marist, kes läks poodi toidu järele:

All I Want for Christmas Is My Two Front Teeth

Jõulud pole enam kaugel, lisaks söögile, joogile, kinkidele ja filmidele on maailmas loendamatu hulk jõululaule, mis aastast aastasse jälle kuulatakse. Paar aastat tagasi sattus mu kätte jõululaulude megamiks, kus lisaks klassikalistele lauludele leidus palju muudki huvitavat, üks neist jäi aga eriti kõrvu:

Häid saabuvaid pühi!

Naljanurk: Rapist Bed Intruder Song

Youtube valis 2010 aasta popimad videod ja esikoha napsas lustakas muusikavideo, mis on tehtud ühe uudise järgi. Kuigi esialgselt oli tegemist krimiuudisega, siis suutis ohvri vend Antoine Dodson selle päris naljakaks keerata. (NB! järgnev video pole see kõige populaarsem aga kõik muu on sama)

Ja siin on originaaluudis:

Naljanurk: Osta suur lumehang!

Kel kodus lund veel vähe või lastele kelgumäge tarvis, siis kiirustage, sest Osta.ee-st on võimalik võileivahinnaga soetada endale lumehang!

Lisaks on müüja väga aldis vastama kõigile küsimustele, parima valiku panen ka siia:

Küsimus: Kui kaua garantii kehtib?
Vastus: Hoiustatult suletud keskkonnas temperatuuril alla 0C kehtib garantii 6 kuud! Garantii kehtib värvusele ning massile ega laiene mõõtmetele, mis aja jooksul võivad väheneda.

Küsimus: Millise firma toodang see on?
Vastus: Taevataat & Sõbrad Co. Ltd.

Küsimus: Kas antud tootes võib sisalduda ka defekte ehk nn kollast lund?
Vastus: Defekte võib esineda kuid need lapime koha peal kenasti ära. Defektne lumi eemaldatakse labidaga ning asemele tuuakse korralik ja kvaliteetne kraam.

Küsimus: importlund ka müüte?
Vastus: Suur osa antud lumest ongi imporditud Soome lahe vetest.

Küsimus: Palju SmartPostiga Padaorru saatmine maksma võib minna? Kas on kindel, et lumme mõnd poole tunni jalutuskäigu kaugusel elavat naabrit , koos autoga, kogemata jäänud pole? Kahju, et Osta.ee lepingutingimused ei luba kontaktandmeid avaldada, tahaks seda harvaesinevat valget lund täitsa vaatama tulla.
Vastus: Tere! Kahjuks Padaorgu Smartpostiga saata ei ole võimalik kuna seni ei ole seal avatud veel SmartPosti automaati. Lumi on puhas naabritest ja autodest. Mingeid ebameeldivaid üllatusi hangest välja tulla ei tohiks.

Küsimus: Tere, vabandused juba ette, ei taha kellegi aususes kahelda, kuid kas tegu on originaal mitte piraatkaubaga ja on omandatud ausal teel (riik maksud saanud jne), on teil võimalik päritolu ja omandiõigust tõestada.Tänan.
Vastus: Tere! Lõhutud lumelabida pealt, mis kulus lumehange kokku kuhjamisele, on makstud riigile kõik maksud. Hange kokkuajamiseks on kasutatud ainult orjatööjõudu ning mingeid muid kulusid ja tulusid hange loomisega kaasanud ei ole. Päritolu ja omandiõigust saate kontrollida Taevataadi käest otse. Tal peaks hangest ajaloost ja lume hulgast päris hea info olemas olema.

Küsimus: Kas hange/hangu täitematerjaliks on ümaramad helbed või nurksemad helbed? Kas hang taastab peale kasutamist oma esialgse kuju?
Vastus: Hang sisaldab täitematerjalina pea kõiki lumehelveste tüüpe. Tegemist on lumehange versiooniga 1.2. Hange taastumist peale kasutamist on loota versioonis 2.0 mille turule toomine on antud hetkel teadamata ajaks edasi lükatud.

Küsimus: Kuidas oleks lood alla laskmisega öösel?
Vastus: Võite pöörduda perearsti poole, ta suunab Teid edasi spetsialisti jutule.

Küsimus: Antud toode on hindamatu väärtusega ja tuleks Unesco pärandite jms kaitse alla võtta! Tulen ja aheldan ennast homme antud lumehunniku külge protesti eesmärgil!
Vastus: Ahelate kinnitamisega võib probleeme tekkida, nii kõva see hang veel ei ole. UNESCO maailmapärandi nimekirja kandideerimine oleks aga suurepärane idee! Oksjoni võitjal on võimalik see idee ka realiseerida ning seejärel hange vaatamiseks tasulisi ekskursioone korraldada!

Küll küllale liiga ei tee ... või siis teeb küll!

22. novembril algas tõeline tali, esialgu küll Põhja-Eestis, kuid vaikselt jõudis lumi ka ülejäänud Eestisse. Nüüdseks, pea kolm nädalat hiljem sai ilusast lumisest talvest kriisiolukord, kus lund tuleb otseses mõttes aknast ja uksest sisse ning autod on parklates mattunud paksu korra alla. Kõige selle süüdlaseks on ilusa nimega torm – Monika.

Reedel täitus ühtäkki Facebooki sein lumeteemaliste postitustega ning kontoris sai kuulda iga paari minuti tagant järjekordset lumeuudist. Noh, iseasi kui suur uudis see enam on, et lund on palju, kuid inimese mälu on lühike ja igasugune äärmus tekitab elevust. Ka eelmine talv oli erakordselt lumerohke, kuigi maha tuli ta oluliselt hiljem, detsembri teises pooles, siiski on praeguseks pea sama palju juba maas ning sajule ei paista ei otsa ega äärt veel tulevat.

Samal ajal kui Ida-Eesti võitles lumetormiga suundusime meie hoopis lääne poole - Hiiumaale. Teeolud olid täiesti talutavad ning peale praami kõikumist ja 20 minutit pikemat sõitu polnud nagu millegi üle kurta. Vanaema juurde jõudsime juba pilkases pimeduses ning seetõttu oli raske kohalikust ilmast sotti saada.

Hommikul aga avanes imeline vaade, väljas laiusid valged hanged ja taevast langes tasahilju laia lund, ei mingit märku tuisust ega pakasest. Sellepeale pakkisime end soojalt riidesse ning suundusime jalutuskäigule, kuigi päris kõikjale me ligi pääsenud, sest nii mõnigi teerada oli hüljatud ja seetõttu ka paksu lumevaiba all. Sellegipoolest sain ma korraliku värske õhu doosi, ning „puhkus“ oli asja ette läinud.Laupäeval tulime juba tagasi mandrile ja nagu kiuste polnud Monika veel oma tuure maha võtnud, kojusõit osutus päris vaevaliseks, õnneks ei pidanud ma ise ei roolis ega valvaja rollis olema ja sain rahulikult silma looja lasta. Järgmine päev pidime poodidesse minema, kuid kuna auto oli reedest saati seisnud, siis oli see korralikult lume alla mattunud. 5 tundi ja loendamatuid kinnijäämisi hiljem olime taaskord kodus ning seekord ei tulnud enam mingit tahtmist nina välja pista, vaid tegime mõnusalt sauna ja logelesime niisama.

Ja X Factor UK võitja 2010 on ...

...lauluoskamatu möku!

Võib ka nii öelda, et Inglismaa on minu silmis igavesti häbistanud oma lauluriigi staatust, sest kui juba nii suure saate võidab alla igasuguse arvestuse laulja, siis on midagi ikka väga-väga nihu. Aga võitjast nii palju, et keegi võiks talle kanepit või midagi ergutavat anda, muidu kõngeb laval oma murekoorma alla ära.

Viimast korda kõik 16 finalisti laval:

Adjöö!

Seal, kus algab karjamaa

Raamatust ammutatud tarkused

Reedel potsatas mu pihku järjekordne Anatoli Nekrassovi raamat, millel nimeks "Elavad mõtted". Kuna nädalavahetuse veetsin ma Hiiumaal, siis ei jõudnudki suurt seda esialgu lugeda, kuid mulle kohutavalt meeldis sealt üks lõik, mis oli järgmine:

"Ja tekib küsimus, miks on praegu Maal selline suur hulk religioone, konfessioone ja sekte - ainuüksi kristlikke on rohkem kui neli tuhat? Usuvoolude nii suur hulk, kes kõik peavad end ainuõigeks, räägib sellest, et see tee pole alati õige. Teine äärmus - ateism, toetumine kainele mõistusele - ei vii samuti õnnele. Eredaks näiteks on meie kodumaa (autor peab silmas Venemaad), kus ateism oli osa riigi ideoloogiast. Ja ka teised ideoloogia koostisosad - võrdõiguslikkus, vendlus, internatsionalism - on väga lähedased ülemaailmsetele käskudele ja vaatama sellele ei saanud NSVL-is inimene õnnelikuks. Miks ei vabasta kannatustest suur usk ega mõistuse ülimuslikuks pidamine ning miks ei taga nad inimesele õnne?"

Muusikasoovitus: Somnambuul

Sõnad. Muusika. Atmosfäär. Kolm sõna, mis muudavad tavalise eriliseks nagu järgnevad lood seda ilmekalt tõestavad. Üldiselt ma väga ambient-jazz-folk muusikat ei kuula nagu Somnambuuli stiiliks nimetatud on aga need kolm lugu on mulle küll igati meeltmööda.

WikiLeaks kui ühiskonna lekkiv mähe

Ma olen juba mõnda aega vaikimisi jälginud fenomeni nimega WikiLeaks ning püüdnud selgusele jõuda, kas tegemist on positiivse või negatiivse nähtusega meie ühiskonnas.Tsiteerin nende lehekülge: "WikiLeaks is a non-profit media organization dedicated to bringing important news and information to the public. We provide an innovative, secure and anonymous way for independent sources around the world to leak information to our journalists. We publish material of ethical, political and historical significance while keeping the identity of our sources anonymous, thus providing a universal way for the revealing of suppressed and censored injustices. "

Ma usun, et tavainimese jaoks võib see meelierutav olla, ühtäkki nii palju "saladusi" teada saada, siinkohal on oluline roll kohalikul meedial, kes selle suure hulga info inimeste jaoks loetavaks teeb, mõni intrigeeriv fakt ja rahvamassid tunnevad end kõike teadvana. Samas ei oska suurem osa meist selle infoga tegelikult midagi peale hakata ning mõne aja möödudes vajub see unustuste hõlma.

Kuid paraku ei piirdu maailm klatši huviliste naabritädidega, sest kellegi jaoks on see info väärt kulla hinda (terroristid, konfliktis riigid jne.), nemad ei piirdu uudisnupuga meedias, vaid ammutavad sellest kõik vajaliku info ning vajadusel reaalselt kasutavad seda, siinjuures ei jää kaotajaks üksikud riigid vaid kogu ühiskond. Ja nagu sellest vähe oleks, siis õõnestab see oluliselt ka riikide omavahelisi suhteid, sest otsitakse pidevalt süüdlasi, keegi peab ju selle kõige eest vastutama nagu järgnevas uudises juba algust tehtud on: "Austraalia: lekitamistes ei ole süüdi Assange, vaid USA".

Siinkohal on üks hea võrdlus: Iga riik/organisatsioon on nagu perekond, kus on saladusi ning infot, mida keegi meist ei taha, et naabrid teaks, samamoodi tuleks suhtuda ka suurematesse gruppidesse. Inimese liigne uudishimu tekitab ainult probleeme, meil polegi vaja teada kõike, me oleme liiga rumalad, et seda õigesti käsitleda ning reaalset positiivset kasu ühiskonnale tuua.

Paraku on WikiLeaksi näol tegemist vaid vahendajaga, kuhu on koondatud salastatud dokumendid ning tegelikud süüdlased on hoopis isikud, kes sinna infot edastavad. Tundub kõhedust tekitavana, et erinevates struktuurides on nõnda palju usaldusisikuid, kes oma positsiooni kuritarvitavad. Samas ei tasu seda algatust täielikult maha teha, sest kui praegu on selle väärtust kaheldav, siis loodetavasti edaspidi riigid/organisatsioonid õpivad sellest, et kõik saladused, millel on vähemalt kaks poolt võivad alati välja tulla.

Kuid püsima jääb küsimus, kus on salastatud info tulnukate kohta, ma loeks nende kohta palju parema meelega? Aastakümneid on neist räägitud just selle tooniga, et valitsus varjab kõike. Nägijaid ja teadjaid on palju, kuid siiski on enamik neist välja naerdud ning teinekord hullukski tembeldatud. Poliitika kohta jagub "dokumenteeritud saladusi" lademes aga UFO-de kohta pole siiamaani midagi n-ö "usaldusväärset" lekkinud või peaksime ka WikiLeaksi nõnda skeptiliselt suhtuma?

Ja nagu pealkiri juba ütleb, siis WikiLeaksi näol on minu silmis tegemist pigem ebameeldiva kui hetkel ühiskonnale reaalset kasu toova nähtusega. Just nimelt nähtusega, kus konkreetne sündmus, omadus või protsess, mis väljendab reaalsuse väliskülgi ja esitavad mingit olemuse avaldamise ja väljendamise kuju.

Armastus päästab päeva

Aeg lendab nii, et ei jõua enam hingegi tõmmata. Tänane hommik oli aga mustemast-mustem, nimelt tabas mind tööl meeletu motivatsioonilangus, probleemid, mis pinnale kerkisid tekitasid tahtmise sellest kõigest ruttu jalga lasta, selle asemel, et neid kohe lahendada. Lõpuks võtsin end siiski kokku ja hambad ristis tegin ära.Leevenduse sellesse depressiivsesse päeva tõi õde, kellega ma lõunal käisin, rääkisime elust ja olust ning jõime kõrvale elu parimat teed, nimelt soovitan ma kõigil, kes Tallinna Kaubamajja satuvad külastada Aura kohvikut ning sealt tellida endale üks piimane Chai tee. See on ideaalne jook praegusel aastaajal.

"Vürtsidega maitsestatud magus tee, millele on lisatud piima. Magustamiseks kasutatakse enamasti mett. Klassikaline chai sisaldab kaneeli, nelki, aniisi, kardemoni ja ingverit. Vürtsid jahvatatakse ja keedetakse, seejärel lisatakse must tee, piim ja mesi. Sõna `chai` tuleb hinnakeelsest sõnast cha, mis tähendab teed."

Tagasi tööle jõudes tundsin enneolematut energiat ning kirsiks tordile oli üllatus elukaaslase poolt, kes mulle laulu oli vahepeal kirjutanud. Seda lugedes ja kuulates jooksid õnnepisarad mööda mu nägu, lihtsalt nii liigutav.

Koos Sinuga

sinuga koos end vabalt võin tunda
sinuga koos näen ilusat und ma
sinuga koos võin kõikjale minna
vaid sinuga koos

sinu hääl mul rõõmsaks teeb meele
sinu suudlus hommikul saadab teele
sinu lõhn mul alati meeles
vaid sinuga koos

koos sinuga olles ma tean
et nii kõik jääma peab
koos sinuga olles on hea

sinuga koos hea vaadata filmi
sinuga koos hea avada silmi
sinuga koos hea seigelda ringi
vaid sinuga koos

koos sinuga olles ma tean
et nii kõik jääma peab
koos sinuga olles on hea

koos sinuga olles ma tean
et nii kõik jääma peab
koos sinuga olles on hea

Videosoovitus: 30 Seconds To Mars - Hurricane

Hämmastav, mul pole lihtsalt sõnu. On hea tõdeda, et mõni bänd viitsib vaeva näha ning vändata korralik 13 minutiline muusikavideo.

Eelmine nende "lühifilm" muusikavideo oli selline:

Kas kõik halb, mis meiega juhtub on millekski hea?

1. detsember, heategude ja rahu aja algus, imeline hommik, kuid katastroofiline lõpp. Täna, 2. detsember pandi mu ette paber, kus kirjas trükitähtedega TÖÖLEPINGU LÕPETAMINE ehk siis koondamine. Kuid kõik see sai alguse eelneval päeval, just sel samal, nii ilusasti alanud 1. detsembril, kui ma õnnest siin rõkkasin.Kolmapäeval oli mu enesetunne igati niru, tervis on viimased päevad korralikult peavalu tekitanud, meeletu kurguvalu, palavik ja kinnine nina, kõige hullem on aga see, et kuna mandleid mul enam pole, siis on põletik? ilmselt lümfidesse jõudnud, sest need on erakordselt suured.

Proovisin siis perearstile helistada, et aega saada, kuid kuna teadupoolest olid eile kõik EMT klientide kõned häiritud, siis mul ei õnnestunud kuidagi välja helistada. Lõpuks otsustasin ise kohale minna, et abi saada, kuid teel sinna avanesid ka liinid ja sain aja hoopis reede varahommikuks, ostsin siis poest ingveri juurt, et endale leevendust pakkuda.

Ühel hetkel helises telefon, helistas inimene, kes seda kunagi teinud pole, aimasin kohe halba, kuigi täpset infot ei saanud, siis peale väikest uurimist selgus, et sisetunne ei peta: tulemas on koondamine! Nii ma siis praadisin terve õhtu kodus, nutsin patja ning mõtlesin võimalikke lahendusi, mida tunnen, mida arvan ning elasin korduvalt läbi seda tunnet, et kas see ongi nüüd nii, jälle!

Siinkohal täpsustan, et ka paar aastat tagasi kui suurem koondamislaine meil üle käis, siis kadus ka minu koht, kuid 3 kuud hiljem see taastati, sest struktuuris tehti ümberkorraldused. Tookord tulin rõõmsalt tagasi!

Aga eile olin ma täiesti löödud, esmalt muidugi viha ning vastakad tunded, võrdleks seda petetud naise seisusega, üks kord sain petta, andestasin, ja nüüd uuesti. Cheat Me Once, Shame on You; Cheat Me Twice, Shame on Me- see võtab ilusti kokku kogu mu tundepagasi.

Ma olin täiesti kindel, et ma ei suuda magama jääda, sest kõik mõtted olid koondunud sellele ja keerlesid nagu karusell mu peas ringi. Suureks üllatuseks endalegi jäin magama nagu nott ning nägin unes täiesti teisi asju kui töö.

Hommik oli raske, sest teadsin, et pean selle paberi vastu võtma ja külma südamega sealt ka lahkuma, kuid nagu arvata võis nii see ei läinud. Murdusin hetkel, kui hakkasin lahkuma ning olen seda siiani. Mu töö oli mulle nagu oma laps, mis nüüd justkui ära võeti ja see teeb haiget, sest ma tõesti armastasin oma tööd, südamest!

Kuid nagu ütlevad targad: "kõik halb, mis meiega juhtub on millekski hea". Võib-olla olingi liiga kinni kasvanud ja toppama jäänud oma turvalisse puuri, praegu on minu võimalus oma tiibu sirutada ning lennata maailma avastama. Lõppkokkuvõttes on mul ju olemas kõik, mis edasi liikumiseks vaja: Armastav kaasa, toetav perekond ning vabadus.

Kõik, mis loeb!

"Pole olemas täiuslikke inimesi, kuid me suudame luua hetki, mis on täiuslikud!"

Täna ma kogesin seda jälle ja see oli võimas. Lihtsad asjad on need, mis meid hingepõhjani soojendavad ning naeratuse suule toovad.

Armastan!

Küsitlus: Kummast otsast Sina banaani avad?

Panin siia blogisse üles sellise toreda küsitluse nagu: "Kummast otsast sina banaani avad?". Vastata on aega täpselt 29 päeva ja aasta lõpuks saame siis teada, kumba pidi MINA edaspidi (uuuest aastast) seda avama hakkan, et ma ikka enamuse hulka kuuluks, muidu vaadatakse, et ma olen mingi imelik.

Pilt on pärit SIIT!

X Factor UK jätkub

Täna üks mu blogi lugejatest kurtis, et ma polevat mõnda aega enam X Factor UK`st midagi kirjutanud. Põhjus on lihtne, kuna mu favoriit kukkus sealt kaks nädalat tagasi välja ja esile kerkis uus rahva lemmik, kes mulle sugugi ei meeldi, siis suurest solvumisest boikoteerisin pikalt seda üritust.

Tunnistan, et olen sellegi poolest iga esmaspäev ära vaadanud, kes välja langes ning tänase seisuga on kolm nõrgemat koju saadetud, seega 1 veel minna ja seis oleks jälle täitsa talutav aga nagu ma juba ütlesin, siis ta on ootamatult populaarseks rahva seas saanud.

Panen siia uuesti oma ennustuste tabeli ja märgin punasega välja kukkunute nimed. Kõiki seal pole, sest tegin selle tabeli alles kuu alguses, enne neid olid osad juba lahkunud, toona jagasin nad nelja gruppi vastavalt nende omadustele, täpsemalt saab nende kohta lugeda siit: "X Faxtor UK üllatab taas ja pingerida!"

2.Aiden Grimshaw, 18
Rebecca Ferguson, 24
Cher Lloyd, 17

One Direction,
Mary Byrne, 50

4.Katie Waissel, 24
5.Wagner Fiuza-Carrilho, 54

3.Paije Richardson, 19
1.Treyc Cohen, 26
Matthew "Matt" Cardle, 27

Annan hindamiseks video, kus laulab see n-ö viimane pind minu silmis, Matt Cardle. Kas ainult mulle tundub või ongi tal endiselt 27-aastaselt käsil häälemurre ning selles tingitult ka äärmiselt häiriv ja kõikuv hääletoon.

Ahjaa, hea ülevaate saab veel X Factor UK series 7 Vikipeedia leheküljel, see täieneb seal pidevalt.

Peast täitsa sooda

Eile nägin poes lahedat T-särki, lähemal vaatlusel selgus, et tegemist Justin Bieberi fännisärgiga, milline pettumus. Nagu sellest vähe oleks, siis öösel, unes tuuritasin juba temaga mööda Eestit ringi, mul olid hiiglesuured silikoontissid ja ma arvasin, et olen ilgelt lahe, tule taevas appi!
Ka selline võib üks õudusunenägu olla!

Noorte hääl: Kas kaks "litsi" sobivad kokku?

Ma just sattusin peale vapustavale loole, panen lõigu sellest ka siia:

Küsimus: On olemas selliseid kergete elukommetega poisse ja tüdrukuid, kes vahetavad ja petavad kaaslasi nagu sokke. Ma ise olen ka selline.

Mu eks oli kunagi ka selline, aga ta tahtab mind tagasi, väites et ühesugused kuuluvad kokku, aga c´mon, kas ta ei arvaks, et ma petaks teda ja ta mind?

/.../

Miisu, 14

Dr. Noormanni vastust ja pikemat varianti saate lugeda sellelt lingilt. Olen ka varem kirjutanud sellest toredast rubriigist, kus leidub alalõpmata vaimukaid pärleid.

Elagu noorus!

Talendid Eesti moodi

Kuigi ma pole eelnevalt ühtegi "Eesti talendi" saadet hoolega jälginud, siis eilset poolfinaali vaatasin küll huviga. Olen nii palju aru saanud, et seal enamik samad "andekad", kes Kanal2 "Talendijahis" osalesid, seega ei midagi uut.

Ma saan aru, et Suurbritannias või Ameerikas korraldatakse neid aastaid aga Eesti on küll liiga väike maa, et iga paari aasta tagant mingeid talente leida ja üldse, mis talent see on kui mõni neiu laulab keskpäraselt või lapsed teevad koos puntratantsu. Aga saatest lähemalt, eilne TV3 ülekanne oli küll täielik läbikukkumine, pilt pidevalt hüppas ja stuudio heli on nii vaikne, et ka selle põhja panek ei aidanud suurt midagi. Muidugi reklaamipausid röökisid oma täies hiilguses, need on 2x valjemad ka tavasaadete/filmide puhul.

Esimeses poolfinaalis jäi mulle silma kolm etteastet ja suureks üllatuseks said nad kõik ka edasi, seda juba tihti ei juhtu aga tuleb tunnistada, et ülejäänud olid suhteliselt magedad etteasted ka.



Aga õhtu nael oli siiski Paul Potts, kes sulatas mu südame juba toona, kui osales Briti talendisaates, lausa rõõm on näha, et ta pole kaotanud oma tagasihoidlikku joont erinevalt Susan Boyle`st, kes pidevalt närvivapustustega kimpus.

Surm varitseb katuseräästas

Täna sattusin ma üle nädala taaskord kesklinna, vahepeal on maha sadanud ilus lumekiht, kuid kogu seda ilu varjutab üks äärmiselt õudustäratav asjaolu, nimelt varitsevad majade katusteäärte all hiigelsuured jääpurikad. Vastavasisuline uudis ilmus ka Delfis: "Tapjapurikad varitsevad jälle vanas kohas" ning hea ülevaade koos piltidega "Purikad! Linnas jalutades tasub pea kohale vaadata"Nagu eelmise aasta õnnetused oleks justkui unustatud ning majaomanikud elavad endiselt õndsalt silmaklapid peas. Kõige hirmsam on selle asja juures see, et need kõige suuremad purikad jäid silma taaskord sama maja katusel, kus eelmine aasta üks noor neiu pihta sai. On vaid aja küsimus, kui need alla hakkavad kukkuma ja kuna need on täpselt jalakäijate raja kohal ning trolli-bussi peatustes, siis ei jää ka ohvrid tulemata. Palju oleks loota, et MUPO või majaomanikud enne ärkaks, kui midagi juhtub.

Seniks aga tuleb endal silmad üleval hoida ning võimalusel kasutada turvalisemaid tänavaid, parem mõnikümmend meetrit rohkem kõndida kui aastaid haiglavoodis veeta, sest tõde on see, et takkajärgi on kõik targad aga mis sest ohvrile enam tolku.

Talve võlumaa

Lumi, auto, kaamera - läksime!
Ilmataat õnnistab meid endiselt koheva lumega, et mitte sellest kõigest ilma jääda suundusime eile Viimsi metsarajale, kus viimati käisime sügisel seeni korjamas. Kuna tookord juba võttis see koht ahhetama, oma metsiku loodusega, siis sellise lumekatte all oli see lausa lummav, nagu mõnes muinasjutus.

Siin ka väike fototõestus!

Lumememm me rõdul

Kuna eilsest lumetormist on korralik vaip juba maas ja osa sellest ka meie rõdul, siis mõtlesin meile meisterdada ühe lumememme. Tuisk ulub endiselt akna taga, kuid mulle see meeldib, lumine ilm teeb mõnusa hubase tunde ja kaugel need jõuludki enam on.

Scullyt ja Mulderit mäletate?

Eelmisest nädalast hakkas mu lemmik ja ühtlasi ka ainsal vaadatavalt telekanalil TV 6-s jooksma 90ndate ulmesari "Salatoimikud" (The X-Files), kus peaosades David Duchovny (Fox Mulder) ja Gillian Anderson (Dana Scully). Foto: TV6 leheküljelt

Kui see esmakordselt jooksis olin ma väike jõnglane, toona tundus see muidugi oluliselt hirmsam ja ulmelisem kui praegu aga just nostalgia on see, mis teeb selle vaatamise mõnusaks. Sel ajal oli tegemist äärmiselt populaarse sarjaga, küll sai mängitud neid tegelasi ja üks tuttav pani koguni oma kassidele nimeks Scully ja Mulder.

Ma olen juba ammu mõelnud ja salamisi lootnud, et "Salatoimikuid" hakataks uuesti näitama, sama lugu oli "Tähevärav-SG1" sarjaga, mille algusosad mulle väga meeldisid aga paraku on mõlemaga see lugu, et mingist hetkest hakkavad osad järgnema, muutes sisu minu jaoks ebahuvitavaks. Sellegi poolest vähemalt mingi aeg peaks vaatamist jätkuma, seda enam, et äratundmisrõõm on see kõige parem osa. Oleksin just kui see väike laps taaskord, "I Want To Believe"!

Puhkamise kunst

Just nimelt, ka puhkamine on kunst! Vähemalt minu jaoks. Üle pika-pika aja õnnestus mul elukaaslasega puhke-päevad klappima saada ning ma ei peagi üksi need 7 päeva veetma. Mitte, et ma puhata ei oskaks aga kui üksi koju jääda, siis tundub justkui raiskamisena ning paratamatult kisub arvuti poole ja tööd tegema.

Möödunud nädalavahetus oli väga karm, just minu uneajale, sest nii reede kui ka laupäeva õhtud venisid varahommikuni välja ning järgnevad päevad kulusid suuresti selle tagasi teenimisele. Mind paneb ikka imestama, kuidas mõned suudavad nädalast-nädalasse ja isegi mitu päeva järjest väljas käia, mina igatahes mitte.

Oma hilisteismelise perioodist ma ei mäleta, et oleksin kuus rohkem kui 2-3 korda peole ära eksinud, kuigi 4 aastat tagasi käisin terve suve ühe väga hea sõbraga pidudel kaasas, tema oli fotograaf ja kuna mul suurt midagi tol ajal teha polnud, siis liikusin kaasas. Aga erinevalt tavalisest peolisest olime eranditult mõlemad alati kained ning ühe öö jooksul võisime läbi sõita pea pool Eestit ning külastada loendamatuid pidusid. Just see ringi sõitmine oli põnev ja erineb klassikalisest peolooma ööelust.

Kodumaad avastada meeldib mulle endiselt, kuid suvalistele pidudele eelistan ma kodus või sõprade juures toimuvaid istumisi ning vahest väljas/klubis mõnda head bändi kuulamas käia. Mul oli hiljuti selle teemaline vestlus ühe töökaaslasega, mille peale ta ütles, et teismelisena me pidutseme klubides, siis tulevad kaaslased, toimuvad kodused istumised, selle järgneb vaikuse periood - lapsed ning kui nad on piisavalt vanad, et saavad ise hakkama, tuleb uuesti tahtmine klubidesse minna. Kes teab, võib-olla on tema jutus tõetera sees, elame näeme!

Aga nüüd, puhkust!

Jõulutuurid võtavad tuure üles

Esimesed, kes meile jõule meelde tuletama hakkavad on jõulutuurid, loendamatud esinejad ja lauljad, kes üksteise võidu üritavad just oma kontserdiga inimeste südameid sulatada. Mida aeg edasi, seda rohkem neid justkui toimuks ja järjest agressiivsemaks nende reklaamid muutuvad.

Aga ausalt öeldes pole mul selle vast midagi, sest seda suurem on valik ning tõenäosus, et kuskil ka midagi tõeliselt head näha saab. Artistid, kes aastaid on varjus olnud ja annavad kontserte harvemini kui käib kuuvarjutus, ainuüksi nende pärast tasub see tõmblemine ära. Sel aastal on otsus igatahes kerge, ei mingeid modernseid poplaule, ei mingeid noori superstaarihakatisi ,vaid kaks imelist Eesti kullafondi kuuluvat artisti Siiri Sisask ja Tõnis Mägi ning juba neljandat korda toimuv Jõulutähed.

Kuidas reklaamides otse näkku valetatakse

Täna õnnestus mul osaleda sellises toredas katses nagu "Tõestus! Ripsmetuši reklaamid petavad", mis kujutas endas lihtsalt väikest värvimist L'Oreal Paris Extra-Volume Collagene Mascar a ripsmetušiga, mille reklaamnäoks imekaunis Eva Longoria.

Kõigepealt tegime natural pildid ning siis asusime katsetama, mõlemad silmad värvisime antud tušiga, ning ühele lisasime juurde kuntsripsmeid. Fakt on see, et reklaamis nähtav tulemus ei saa kuidagi loomulik olla ning ilmselget kasutatakse seal kuntsripsmeid, et wow-efekti tekitada. Muidugi polnud katse tulemus kellegi jaoks üllatus, sest aastaid on erinevaid tuše kasutatud ning ühtlasi ka selgeks saanud, et reklaamid on rohkem silmailuks kui tõsiselt võetavad infoallikad.

Raamatuarvustus: A. Nekrassov "Emaarmastus"

Ma olen juba ammu soovinud ja lubanud lugeda Anatoli Nekrassovi raamatut "Emaarmastus" ja nüüd lõpuks õnnestus mul see raamat laenutada. Esmalt pidin ma muidugi 3 nädalat ootama, kuna see oli juba välja antud ja lõpuks kui järgi läksin, teatas hoidjatädi, et pikendada ma ei saa, sest sellele on juba uus järjekord tekkinud.

Ainuüksi juba see tõik peaks kõnelema enda eest, kui aktuaalseks on muutunud aastakümneid ühiskonna poolt heaks kiidetud ja tagant õhutatud emaarmastuse medali teine, tumedam pool. Niisama vaevalt keegi seda raamatut loeb, sest tegemist ei ole ei põneviku ega romaaniga vaid puhtalt ühele psühholoogilisele häirele keskenduva looga, kus leidub kasulikku infot, et seda olukord vältida või lahendada.

Raamatus on palju elulisi näiteid, mis erinevate perekondadega on juhtunud, kuid neil kõigil on üks ühine joon, need on traagilised ning põhjused peituvad ema liigses ohvrimeelsuses oma laste suhtes. Peres, kus naine kaotab oma esmase funktsiooni olla armastav kaasa oma mehele ja seejärel hea ema lastele, toob kaasa varem või hiljem laguneva suhte ning see omakorda ema üha suurema klammerdumise järglastesse. A. Nekrassovi teooria põhiselt on oluline luua naise ja mehe vaheline Armastuse Ruum, kus esikohal oled SA ISE ning teisel kohal MEES/abikaasa ning siis alles lapsed ja vanemad.

Esimesel päeval lugesin kohe kolmandiku raamatust ära, see oli justkui sissejuhatus ja teema pealiskaudne lahkamine, kuid sisaldas rohkelt elulisi fakte millega on lihtne nõustuda. Kõige parem näide oli järgmine: kui ema on liiga kinni oma lapses ja viimane peaks kodust lahkuma, siis muidu hea tervisega vanemal tekivad ootamatult igasugused tervisehädad, selle asemel, et pöörduda arsti juurde ja leida ravi, kurdab ta neid päevast päeva oma lapsele, tekitades nii temas süümepiinu. Samas on selles raamatus üht-teist häirivat, paljud mõtted ja isegi laused korduvad ning kohati on tunda autori liigset ego- ja shovinismi, mis tulevad eriti hästi välja teises peatükis läbi „imeliste paranemiste“ lugude.

Teine peatükk “Psüühiline sünd“ aga tekitas minus palju vastakaid tundeid, ühtlasi oli palju äratundmist ning samal ajal tekitas see minus kohutavat õudu. Tunnistan ausalt, kui ma lõpuks raamatu käest panin, siis minu peas käis meeletu virr-varr. Just see tunne, et pikka aega olen kahtlustanud, et miski on valesti, kuid samal ajal maha surunud, et see kõik on vaid minu ettekujutus ja siis selgub, et see ongi tegelikult nii nagu ma arvasin.

Ühtlasi tundus see nii uskumatu, mis pani mind end võrdlema usklikega, kes loevad piiblit ja on sellest nii paelutud, tavainimesele tundub see tobe aga just nii mina end tundsin, see raamat tõmbas mu endasse ning nüüd olen ma nagu ori, kes tahaks valjuhääldi kõigile emadele öelda, et LUGEGE, kuidas te ise hävitate oma laste, meeste ja lähedaste elusid!

Psüühilise sünni osas räägitakse lahti ka suurimad vead, mida emad teevad, kuidas nad klammerduvad laste külge ning suuremalt jaolt teevad nad seda täiesti enese teadmata, tahtmatult. Kahjuks on just seetõttu neil raske aru saada, miks kõik nende ümber õnnetud on, sealjuures ka nad ise, sest nad justkui annavad endast kõik.

Kolmas peatükk kirjeldab "Väärtuste süsteemi", kus autor seletab lahti 6 ringi, mis näitab erinevate lülide olulisust meie elus, esimesed kolm olen ma juba eelnevates lõikudes ära toonud, neile järgnevad sugulased, töö ja viimasel kohal sõbrad ja hobid. Lisaks käsitleb ta armastust kui vabadust, et suhe toimib ideaalselt vaid siis, kui need kaks on koos, kus mõlemad osapooled tunnevad, et nad teevad kõike enda tahtest ja soovist, mitte sunnist. Tsiteerin: "Seal, kus puudub vabadus, seal pole ka armastust!".

Mulle jäi silma üks hea mõttekäik, mis suunatud neile, kes on üksinda. Tsiteerin: "Kuna me vaatleme täiskasvanud inimese väärtuste süsteemi, siis ei oleks armastuse esimene ring ilma armastatud inimeseta selles täielik. Täiskasvanu soovib varem või hiljem luua paari, olla kõrvuti armastatuga. Kui teda pole, siis jätke talle koht, pidades silmas, et siin on tulevikus TEMA. Ärge täitke seda kohta kellegi ega millegagi! Ei laste, töö, väitekirja, raha, vanemate, sõprade ega lemmikloomadega. See on väga tähtis, et koht TEIE kõrval oleks vaba, sest siis võib keegi siia tulla. Vastasel juhul võib tulija tunda ennast selles ruumis ebamugavalt ja kiiresti lahkuda"

Veel kohtab selles raamatus palju sõna Jumal, kuigi esmalt võib tunduda, et tegemist on järjekordse usu ülistamise teosega, siis kolmandas peatükis lahkab autor seda küsimust põhjalikult. Võrreldes Jumalat ühteaegu õhu, vabaduse kui ka armastusega just selle neutraalses olekus, tuues ta välja füüsilisest kehast ning rõhutades, et need, kes peavad Jumalat endast kõrgemaks ei saagi kunagi "täiskasvanuks" nagu eluski, kui poeg/tütar on allutatud emale või isale.

Neljandas peatükis tuleb juttu lapsepõlve mõjust meie ülejäänud elule, saab ju liigne emaarmastus alguse lapse sünnist ning väljendub liigses hoolitsusest ja soovist kaitsta oma võsukest kõige halva eest. Siin toob aga autor välja olulise nüansi, et just lapsepõlves kogemata katsumused saavad suurest peast "lapsele" saatuslikuks. Teate küll seda laulu:

Me teame mis on hellus mis on hool,
meid saatnud armastus on igal pool.
On aastad läinud õnneläikesed
kuid meie, me pole enam väikesed!

Refr. Las jääda meile ka käimata teid,
hulk karme päevi ja armunud öid.
Las jääda meile ka võitmata vood
ja meie laulda kõik laulmata lood.

Meid kanti hällist saati käte peal,
ei lastud varvast ära lüüa eal.
Meist hoiti eemal tormid, äikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!

Me tööd ja mängud võeti vati seest,
meid kaitsti kiivalt pettumuste eest.
Said kätte toodud kuud ja päikesed,
kuid meie, me pole enam väikesed!

Järgmises osas puudutab ta lühidalt laste armastust vanemate vastu. Nagu ka eelnevates lõikudes juttu on, siis liigse emaarmastus väljendub tihti ohvrimeelsuses, andmises ja hoolitsuses, sellises õhkkonnas kasvanud laps aga tunneb, et ta oleks justkui võlgu oma emale kõige selle eest ning alateadlikult ootab seda ka ema ise. Aga tegelikkus on see, et lapsed ei võlgne oma vanematele mitte midagi, nad ise kustuvad meid ellu ning otsustavad, mida annavad või mitte.

Ma soovitaks raamatut esmalt kõigile neile naistele, kes on alles emaks saamas või väikese lapsega, sest kõige lihtsam on probleeme, mis seoses lastega kahe vanema vahel tekivad, ennetada või lahenda neid algstaadiumis. Teine grupp on vanem põlvkond, kes kasvanud ajal, mil normiks oligi ohverdada kõik oma laste nimel ning nüüd kui lapsed pesast lahkuvad, avastavad ühtäkki, et pole midagi mille nimel elada, sest ka mees on suurest tõrjumisest, kas alkohoolik või juba ammu jalga lasknud.

Peaaegu unustasin: 22. nädal

Tööl on viimasel ajal suht hullumaja olnud ja seetõttu ei ole jõudnud postitada ka nädala väljavalitut aga ma parandan selle vea. Colgate Whitening on selle naeratuse kõrval nohu, elagu UV valgus!

Foto: Christo Neemre

Rohkem valgeid naeratusi ja helendavaid neide näeb siit: Dance of Colors

Armastusest kasvab sidrunipuu 5. nädal

Seemnete istutamisest on möödas umbes viis nädalat ning esimesest idanenud taimest nädal. Selle ajaga on neljast sidrunist kolm juba lehed kasvatanud ning pikkust on kuskil 4 cm, üks puukene aga on endiselt mulla all, kuid sellegipoolest ma lootust ei kaota, sest põhjast on näha nelja juurekest, seega on ainult aja küsimus kuna ka see viimane välja tuleb.

Pikema loo rääkisin ma eelmine kord ära, seega lisan seekord ainult pildid (tehtud täna):