Nädala pilt nr 11

Lehvitavad kaardilugejad on alati hinnas, seega annan auväärse 11. nädala pildi tiitli just talle, pilt on seekord teisejärguline, situatsioon aga esmaklassiline.

Foto: Margus Press

Tervet galeriid näeb siit: Baltic Drift @ Audru ringrada

Oota mind ... elu

Moby lugusid hindan ma kõrgelt, aastast-aastasse suudavad nad üllitada mõne loo, mis mulle kohe tõsiselt meeldib, teisejärgulised pole ka nende videod. Nüüd on nad aga jõudnud Eestisse, nimelt on nende loole "Wait For Me" Eesti filmimeistrid vändanud video, kus tegelasteks Eesti tippnäitlejad ja tegevuskohaks Tallinna vanalinn.

Tegemist oli konkursiga mille Moby korraldas, et leida hea video oma muusikale, eestlased sel korral küll ei võitnud, kuid vaatamist on see väärt igatahes. Siinkohal oleks patt jätta mainimata, et video süžee on niivõrd tõene ja kurb, et minul võttis lausa pisarad jooksma. So, don´t forget who you love and don't let him/her to forget that you really do!

Tibutagi on garanteeritud.

7,1875 ühele kohale, ehk keegi jäi kooli ukse taha

Lühidalt siis nii palju, et teisipäevane test ja vestlus ei läinud sugugi ladusalt, kirjalik osa oli isegi täitsa normaalne arvestades, et keskkoolist on omajagu aastaid möödas ja keemia pole kunagi mu tugevaim külg olnud.

See eest vestluses põrusin täielikult, esmalt juba selle pärast, et mul oli asjast hoopis teistsugune ettekujutus. Nimelt toimus terve jutuajamine nagu konveierlindil, mitu kanditaati oli korraga ennast tõestamas ja risti rästi küsitlus polnud sugugi parim variant minu jaoks. Vestluse lõpus andis õpetaja nii muuseas teada, et nende 32 hulka, kes 230-st valituks osutub, meie (kolmekesi olime!) ei kuulu, seetõttu polnud ka üllatus, et järgmisel päeval sissesaajate nimekirjas me end ei leidnud.

Seejuures jäi mind kummitama mõte, et ega neil vist väga lootust olnudki, kes õpetajaga eelnevalt suhelnud polnud, sest paari minutiline küsitlus stiilis, "mis võiks Eesti fotograafias teisiti olla?" ja "mis sa arvad, kui sinu pärast mõni Põlva Mari ukse taha jääb?", pole just parimad küsimused, et mõni (tulevane)fotograaf saaks veenda enda sobivusest sinna kooli. Aga, kes olen mina, et seda väita? Mind ei päästnud seegi.

Sellegi poolest on tore teada, et Eestis on rohkem kui 200 18-20 aastast profikaamera omanikku, kes kõik ihkavad saada fotograafiks või on seda juba praegu.

Kuku-nunnuke Bilo saab 3!

Täna, 25. augustil on meie pisikese karvakera 3. sünnipäev, inimese aastates teeb see 18, seega igatpidi uhke ja tore päev.

Kui me ta saime, siis ta oli alles 3 kuune, mäletan nii hästi seda päeva, õues oli juba karge november ja nii kui ma ta sülle sain, siis teadsin, et ta on meie, nüüd ja igavesti. Puges mulle kohe kasuka sisse ja sinna ta jäigi. Nüüd juba pea kolm aastat möödas ja ikka ta tuleb ja poeb meile kaissu, vahepeal talle meeldis rohkem omaette olla, kuid viimasel ajal on ta eriti memmekaks muutunud.
Tegelikult on meie koeral koguni kaks nime Axl ja Bilo, mõlemad sai ta elukaaslase lemmik artistide Axl Rose ja Bilo, Pete Doherty hüüdnime järgi. Viimast kasutame rohkem, sest see on suupärasem ja on üks ütlemata geniaalne koeranimi.
Bilole [piilo] on isegi lugu kirjutatud:

Meil on koos olnud nii palju lõbusaid ja lustakaid seiku ning iga õhtu kui me kolmekesi diivanil oleme, mõtlen kui palju mul on ikka vedanud, et nad olemas on. Nii hästi kui ka inimesed omavahel läbi ei saa, pakuvad kõige siiramat armastust ja sõprust just loomad. Nad teavad täpselt, millal sa vajad lohutust ja/või seltsi ning otsivad ruttu lepitust kui miski koerusega hakkama on saanud.

Nädala pilt: 10,10,10 ja 19

Kümnes nädala pilt on sinine õhupall sinises taevas, foto on tehtud Eesti taasiseseisvumise 19. aastapäevale pühendatud digilaulupeol "Ühtelaulmine". Väga asja- ja ajakohane igatahes!

Tervet galeriid näeb siit!

Naljanurk: Pronkssõduri kadumine ehk ...

... paksu tolmukihi alt välja kaevatud habemega naljavideo. Jah, tegemist on vana-vana teemaga aga kuna mu blogi ei ole veel nii vana, siis meenutuseks pronkssõduri saagast panen selle siia ka üles. Või nagu Mati Nuude laulis õndsal aal:

"Oi aegu ammuseid! Oi aegu ammuseid!
Kui saaksin korraks tagasi veel neid
Oi aegu ammuseid! Oi aegu kauneid neid!
Kui saaksin korraks tagasi veel teid! "

Seda aega me muidugi tagasi ei soovi, sest tegemist oli kõike muud kui hea perioodiga. Kuid tore on näha, et inimestel on säilinud huumorisoon.

Naljanurk: Chatroulette

Mõnda aega tagasi rääkis mulle üks hea sõber sellisest asjast nagu Chatroulette, mis kujutab endas lehekülge, kus inimesed suhtlevad läbi veebikaamera. Sellega on see konks, et sa kunagi ei tea, kes sul vestluskaaslaseks satub. Ise olen ainult Youtube`st videoid vaadanud, kuid teinekord kui pidu hoos, võiks seal nalja küll teha.

Kohustuslik filmiarvustus: The Expendables

Eile tuli Eesti kinodesse märulifilmide tippklass ehk "Palgasõdurid", kus koos kõik action-filmide näitlejad läbi aastakümnete. Aukartust äratavasse nimekirja mahuvad näiteks sellised nimed nagu Sylvester Stallone, Jason Statham, Jet Li, Mickey Rourke, Arnold Schwarzenegger, Bruce Willis, Steve Austin, Dolph Lundgren ja Eric Roberts. Ainus, kes selles filmis veel ei osalenud oli Jean-Claude Van Damme ja siinkohal rõhutades sõna veel, sest viimaste kuulujuttude kohaselt hakatakse väntama sellele järge.

Aga filmist endast, tegemist on täies mahus märulifilmiga, mille 103-st minutist 100 on vahetpidamata actionit ja 3 minutit naisi. Süžees on tugevasti tunda Stallone kätt, kes näinud viimast Rambot, need teavad millest ma räägin. Lisaks on omal kohal ajakohased naljad: "Four and a half men", A. Schwarzenegger tahab presidendiks saada jne. nendel hetkedel naeris muidugi terve saal.

Igatahes julgen ma väita, et tegemist on filmiga, mille peal kasvab üles uus põlvkond poisslapsi, kes suureks saades heldimusega tõdevad, et küll kunagi tehti ikka häid märulifilme. Just nagu meie põlvkond meenutab Rambot, Conani ja Visa Hinge. Kahjuks aga on selleks hetkeks need tegijad, kas juba väga-väga vanad või sootuks meie seast lahkunud. Maailm vajab uusi kangelasi!

Filmi treiler ka muidugi:

Pühendatud ühele väga kallile inimesele.

Oh kooli aeg, oh kooli aeg ...

... millal sa küll tuled ... . Tegelikult on mul seljataga juba nii põhikool, keskkool kui ka ülikool, kuid sellegi poolest kibelen ma tagasi pinki nühkima. Peale aastast pausi ja lubadust, et enam niipea sinna tagasi ei lähe, viisin ma täna paberid sisse, et alustada uuesti seda kolgata teed. Erialaks sel korral fotograafia, Tallinna Polütehnikumis.

Kuigi tuleb tunnistada, et selle sisse saamisega on tükk tegu, sest enne mind oli avalduse kirjutanud juba 199 inimest, mulle öeldi, et olen 200. ei tea, kas see oli sõnakõlks või olingi sellise numbriga. Igatahes tuleb nüüd järgmine teisipäev end vestluseks kohale ajada ja põhjendada, miks mina peaksin kuuluma nende neljakümne hulka, kes lõpuks valituks osutuvad.

Õnneks avanes mul võimalus peale avalduse kirjutamist õppejõuga natukene omavahel rääkida ja sain asjast väga hea ülevaate. Vähemalt on nüüd teisipäeval kergem oma põhjendusi ja eesmärke ka teistele, komisjoni liikmetele seletada ning üht-teist kasulikku kaasa võtta. Ma arvan, et veel 3-4 aastat tagasi oleks ma sellest võimalusest loobunud, kuid ajaga saab nii mõndagi selgeks ka see, et igast võimalusest peab kinni haarama.

Eks näis, mis sellest saab, annan endast parima, et ikka valituks osutuda. ... mul on valmis juba pliiatsid ja suled!

Sügis on kohal

Ja ongi esimesed karged sügistuuled meieni jõudnud. Täna hommikul oli kõik teisti, tuule suund, tugevus ja isegi selle heli, kui lõpuks nina õue pistsin sai tunda ka selle karget õhku. Kindlasti pole suvi sellega täielikult lõppenud, kuid esimene samm kuldsete lehtede ja raagus puude poole on tehtud.

Koivad vette Koiva jõel

Laupäeval sai teoks, terve nädala oodatud retk Lõuna-Eestisse, lõpp sihtkohaks Valga. Eesmärgiks pidada maha üks sünnipäevapidu ning kanuumatk Koiva jõel.

Hommikune pilves ning vihmane ilm polnud kaugeltki see, mida eelmise päeva prognoosid lubanud olid, kuid lohutasime end sellega, et Eesti on „suur ja lai“ ning ilm väga erinev. Kuna Tartu ja Viljandi kaudu on juba korduvalt sõidetud, siis seekord läksime läbi Pärnu ja sealt edasi Mõisakülla ning Lätti. Visa vihmapilv saatis meid terve tee, vaid Lätis paistis päike, kuid see oli ka kõik, mis seal toredat oli. Nii kui Eesti lõppes, algas kruusatee ja nukker pilt kiratsevast Läti äärealast, justkui samm 20 aastat tagasi.

Peale kuue tunnist sõitu jõudsime Valka, kus veel viimaseid hetki oli sinine taevas ning taamalt ähvardasid taaskord tumedad vihmapilved. Pika diskussiooni käigus langetasime otsuse siiski ilma trotsida ning kanuumatk ette võtta. Enne veel käisime Greete vanaemal külas, lambaid vaatamas ja maiustasime tädi meisterdatud maitsvate pirukatega.

Enne jõele pääsu pidime selleks esmalt umbes kilomeetri ühe valge väikebussiga sõitma, mille võib lugeda vabalt minu elu kõige ekstreemsemaks sõiduks, sest tee, kus me sõitsime oli ülimalt kitsas ning täis auke ja puid. Kogu tee olime rohkem laes kui pingil ning lakkamatu naer käis muidugi selle juurde.

Vaade Koiva jõele, pilt tehtud eelmisel kevadel

Selleks hetkeks kui esimene kanuu oma otsa vette sai lakkas ka vihm ning paari tunnine sõit võis alata. Peale minu ja õe polnud keegi seltskonnast varem kanuuga sõitnud. Umbes poole tee peal tegime ka ujumispausi, Koiva jõe suureks plussiks võibki vast pidada loendamatuid liivarandu, kust ideaalne kanuu kaldale jätta ja vette end kasta.

Õhtu veetsime suvilas, kus jätkasime grillimist ja käisime saunas, õhtu oli haudvaikne ning ideaalselt selge taevas andis võimaluse tähti uurida. Kuna päev oli pikk ja teguderohke, siis kustusime küllaltki ruttu ära, ainult üks piduline hoidis oma „nõrga maoga“ mind poole ööni üleval, õnneks koristamine on mul käpas.

Järgmine hommik oli muidugi kõigil pead haiged ja meeletu kuumus ei aidanud sellele kuidagi kaasa. Kui õde ja ta elukaaslane startisid juba varakult, siis meie venitasime poole päevani välja. Tagasitee oli küllaltki piinarikas, uni kippus muudkui silma ja ilm kiskus ka tormiks ära, enne viljandit saime korraliku kraetäie äikest ja vihma.

Fotode autor on täditütar, töötlus minu poolt

Pilt No.9 ehk nädala foto

Selle nädala pildiga on sellised lood, et ma valisin selle juba välja ja siis potsatas postkasti kiri kelleltki Edgarilt (kirjapilt muutmata):

"saate sed pilte kustuta :) olen siin poiss j ei taha et see pilt oleks weekendis ."

Ega mul muud üle ei jäänud, kustutasin tolle õnnetu pildi ära, enne kui mõni "peretüli" sellest tekib, aga siia panen ikkagi, sest pilt on ise igati meeleolukas ja korralik.

Foto: Olger Ojaste

Tervet galeriid näeb SIIT!

What bothers me: Liiklus

Järgmise jutu eesmärk pole ülistada autojuhte, sest nende kohta saaks veel pikema ja mustema loo kirjutada, kuid hoolimata sellest on liikluses olukordi ja inimesi, mis/kes mind kohe eriliselt kukalt kratsima panevad.

Esiteks häirivad mind jalgratturid, kes sõidavad autoteel, ma mõtlen siinkohal neid teelõike, kus tegelikult on võimalik paralleelselt sõita ka ekstra jalgratturitele mõeldud rajal. Tavaliselt on nendeks "profiratturid" (liibuvas kostüümis ja varustatud viimase mudeli rattaga) ja nad liiguvad mitmekesi kõrvuti/reas, kes arvavad, et nende 30km tunnikiirus on piisav, et hõivata osa autoteest. Kui muidu võtavad nad mõõtu autodega, siis valgufoori punane tuli ei tähenda neile midagi ning selleks hetkeks on nad justkui jalakäijad. Ma tõesti imestan, et nendega nii harva õnnetusi juhtub.

Teine peavalu on bussid, kes sõidavad hoolimata sellest, et neile on eraldi rida, autode vahel ja siis viimasel hetkel pidurdavad, et peatusesse sõita. Ja samamoodi väljuvad nad peatusest, tihti ilma, et vaataks, kas mõni auto tuleb või mitte, enamasti on autojuhid juba ettevaatlikud bussipeatuste lähedal.

Ning kolmandaks, seoses soojade ilmadega on välja aetud plärisevad ja jubedat häält tegevad mootorrattad (seal hulgas ka kõik need sada muud erinevat nimetust, kuidas neid erinevalt sajale põhjusele kutsutakse). Mis saaks veel mõnusam olla, kui startiv mürin, mis ehmatab 10 sekundiks kõik ümbritsevad inimesed ja olevused, peaasi, et üks tarkpea saaks tähelepanu. Ma annaks mingi hea auhinna inimesele, kes leiutaks neile "sääreväristajatele" helitõkke. Lisaks ei tunne mootorratturid enamjaolt liikluseeskirju, sõeluvad muudkui autode vahel, teinekord on kohe tahtmine uks lahti teha, et õpetust anda, aga autost hakkaks kahju.
Alles üks päev näitasid kaks mootorratturhiirt oma väikest ajumahtu kui nad Pirita vallamaja poolt vasakpööret tegid ja siis keset teed seisma jäid, sest otse tulijatel oli punane tuli ja nad arvasid, et peavad selle taha ootama jääma, muidugi tekkis nende taha korralik autode tropp ja oligi liiklus häiritud. Hiljem sõelusid nad juba harjumuspäraselt autode vahel.

Ja siis muidugi jalakäijad, kelle jaoks punane foorituli ei tähenda mitte midagi, rääkimata siis ülekäiguradadest, viimane kehtib eriti memmede kohta, kes ilmuvad ei tea, kust kohast keset teed ning siis vehivad oma kotikestega justkui autojuht oleks milleski süüdi.

Turvalist liiklemist seltsimehed!

NB! Tegelikult kirjutasin selle loo juba juuni esimesel nädalal valmis, aga sinna ta ununeski.

Ämmelgad

Maailmas pole vist ühtegi teist nii levinud foobiat kui ämblikukartus (arahnofoobia) ja ma kuulun nende hulka. Ämblik, kes rahulikult oma asja ajab ja on mu silmaulatuses ei häiri mind nii väga aga kui mõni selline ootamatult välja ilmub, siis ei suuda ma kuidagi rahulikuks jääda.

Nagu ka täna, kui ma mõtlesin rattaga sõitma minna, nüüd tagantjärgi olen ma õnnelik, et seda ei teinud, sest käepideme juures pesitses äärmiselt hirmuäratav ämblik. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui oleksin ta avastanud sõidu ajal. Igatahes seal ta elas, terve rattas oli võrguga põimitud nagu see oleks aastaid kasutuna seisnud, tegelikult on võrk tekkinud vaid paari päevaga.
Kurioosne on loo juures see, et elan 6 korrusel ja see üks ämblik pole ainuke, neid on siia kokku tulnud koguni neli, või vähmalt nii palju olen ma neid praeguseks tuvastanud. Peab mingi päev end kokku võtma ja neid välja viskama hakkama, üüri nad ju ei maksa. Kusjuures vastik on selle kokkupuute juures see, et nüüd on mul koguaeg see tunne nagu oleks võrk igalpool, iga juuksekarv tekitab kõheda tunde.

Kael kangeks ehk perseiitide tähesadu

Nädala alguses käis uudistest läbi, et 10-14.augustini on selge ilma korral võimalik näha perseiitide tähesadu. Tegemist pole teab, mis uue ja haruldase nähtusega, kuid sellegi poolest on kord aastas tore ühel selgel ning soojal augustiööl ennast välja ajada, et pimedusse langevaid tähti vaatama minna.

Väga ülevaatlik lugu, konkreetselt selle aasta augusti tähesaju kohta on Helle Janiste artiklis, "Tähistaevas augustis 2010", järgnev pilt on ka sealt laenatud.
Kahjuks on linnas väga raske leida mõni koht, kus oleks täiesti pime ja lisaks sellele kimbutasid suurt osa taevast pilved. Sellegi poolest leidsime ühe koha, kus oli näha suurem osa tähtedest. Nii kui me autost välja saime ja pea kuklasse lükkasime, käis kaks sähvatust, tundus, et saime jackpoti. Sellegi poolest järgnevad minutid ei toonud endaga midagi kaasa ja see tekitas rahutust. Tuleb tunnistada, et taevasse vaatamine püstijalu on paras katsumus ning kael jääb väga ruttu kangeks. Lõpuks istusime autosse ning vaatasime taevalaotust sealt, vähemal oli mugavam.

Vaatlusöö 30 minuti saagiks jäi minul 8,5 tähte (poolik seetõttu, et pole kindel, kas see üks oli täht või mõni luulu) ja elukaslase tõre nägu, sest tema olevat kõiki vaid silmanurgast näinud. Kahjuks seekord soovida miskit ei jõudnudki, sest kõik peale ühe pika olid väga lühikesed ja iga kord tekkis wow efekt ning igasugune soovimine ununes.

Lapsepõlves sai tähtedesadu terve karjaga lastega vaadatud, viskasime end lihtsalt murule pikali ja jälgisime. Üks aasta käisime sõbranna ema ja õega neid Paljassaare rannas vaatamas, tookord oli neid eriti palju, muudkui langes.

Aga siiski kõige tähtsam, voolu maksimum on täna, reedel, 13. augustil kell 2.30 kuni 5.00, maagiline, kas pole? Niiet pole hilja madrats ja tekk haarata ning üks romantiline öö tähesajus veeta. Siinkohal sooviks õnne ka oma kallile sõbrannale, kes täna saab minuga ühevanuseks ning kellega on mul au olnud kogu oma teadlik elu veeta, sealjuures ka nii mõnigi tähesadu.

Jälle naljanurk: Narkootikumid

Ma olen nagu elav huumorivabrik, aga mis teha, mulle meeldivad sellised asjad, mis suu muigele ajavad ning tuju heaks teevad. Ja kuna ma pole kitsi inimene ,siis jagan teistelegi oma vanu ja uusi lemmikuid. Järgmised neli videot on narkootikumide teemal, või õigemini nende efektist käitumisele läbi lustaka huumoriprisma.

Naljanurk: Tüütu müügimees

Asju on rohkem kui mänge

Tänases Eesti Päevalehes on tuntud lastekirjaniku Leelo Tungla poolt kirjutatud lugu "Mängult ja päriselt", mis peegeldab väga täpselt minu mõtteid praeguse aja lastest ja nende väärtushinnangutest. Hea lugemine kõigile tulevastele ja olevastele lastevanematele.Kui juba teema klassikalistele seltskonnamängudele läks, siis panen siia ühe hea lingi, kus on palju erinevaid mänge ja nende õpetusi. Tegevust peaks jätkuma tundideks, kui mitte lausa päevadeks.
Seltskonnamängud

Naljanurk: Worst Fight Scene Ever!

Videod räägivad enda eest, lisada pole midagi. NB! Võivad sisaldada võikaid kaadreid, sealjuures ei tasu unustada, et tegemist on siiski filmiga.

Esimene video on filmist "Riki-Oh: The Story Of Ricky"


Teine video on seriaalist "Star Trek" (1966)

Eestis on 47 minu nimelist lehma

Maalehes kajastati täna Eesti lehmanimede uurimust, millest selgub lustakas tõsiasi, et koguni 47 lehma kannab minuga ühesugust nime. Vot see teeb uhkeks!

Sellega seoses meenus mul üht-teist lehmadega seotud lugu. Minu vanaemal oli kunagi neli lehma ja nende nimedeks olid Risti, Ruutu, Ärtu ja Poti. Kui nad oleks olnud Maalid ja Juulid, siis ma arvatavasti ei mäletakski neid aga kuna kaardimängud olid tol ajal väga populaarsed, siis need kõlasid väga vingelt. Aga viimane lehm, kes vanaemal laudas elas, oli punast (pruuni) värvi Roosa.
Teisel vanaemal oli see eest palju lehmi, nendest oli mul kaks lemmikut, seda erineval ajaperioodil, sest teadupoolest pole lehmad ainult lemmikloomad ja harva elavad pikki aastaid ühes laudas. Üks neist punane ja teine üleni must, viimasel oli rumal komme teistel lehmadel seljas ratsutada ja kuna ma tol ajal olin väga väike, siis ma neid asju päris hästi ei jaganud. Siiamaani eelistan lehmi hobustele, minumeelest on nad oluliselt armsamad.

Kaheksas nädala pilt: Hambahaldjas?

Kaheksanda auväärse nädala pildi auhinna saab beebiroosas haldja kostüümis härra:

Foto: Magnus Heinmets

Seekord otsustasin ma lisaks selle ühele "pärlile", mitmest pildist koostatud seeria juurde panna, sest iga järgnev pilt täiendab eelmist.

Fotod: Magnus Heinmets

... ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni!
Terve galerii on nähtav SIIT

Ühe tormi lugu

Kell 20:06 loen uudist Delfist Lõuna-Eestit vapustas tugev torm, tardun ning loen kommentaare.

20:10 Olen kaks lehekülge lugenud, pilt on selge, väga karm on seis.
20:15 Lehekülgi tuleb juurde ja kirjeldused muutuvad järjest dramaatilisemaks.
20:18 Hoiatan sõbrannasid, valgustan neid olukorrast. Hakkab vaikselt pimedaks minema.
20:19 Panin rõdu aknad kinni jätsin pesu esialgu rõdule
20:20 Helistan elukaaslasele, ta on lennujaamas hetkel, palusin tal varju minna, et mitte mõne õnnetu puu alla jääda.
20:26 Esimene tugev ja pikk müristamine, väljas on kottpime.
20:28 Haaran kaamera ja teen esimesed pildid, inimesed on akna peal20:29 Äike lõi täpselt pea kohal, mürin ehmatas väljas lapsed vaikseks
20:31 Taaskord mürin, seekord kaugemal, kuid päris pikalt kostis, väljas lapsed kilkavad
20:32 Taevas läks valgeks ... jõudsin kümneni lugeda ja hääl jõudis kohale, 3km kaugusel järelikult.
20:38 Käed värisevad, uskumatu pilv, teen taaskord pilti.20:40 Sähvimist jätkub, mürinat isegi ei järgne aga pilvede vahel on valgus.
20:41 Koer muudkui haugub ju kardab.
20:42 Tõuseb tuul ja mõned piisadki tulevad aga midagi üle mõistuse pole, pilved on vägevad.
20:45 Võtsin juhtmed seinast välja ning seetõttu kaotasin ka wifi, parem mõneks ajaks kui nädalaks + aparaadi vahetus.
20:50 Imetlesin pikalt rõdul pilvi ja vaadet, proovisin ka aken lahti pilti teha, kuid tuul kiskus.
20:53 Elukaaslane jõudis elusa ja tervena tormisest Tallinnast koju, süda rahul, pere koos.
20:54 Koer haugub nagu hüsteeriline, käib veidike närvidele.
20:56 Muljete vahetus, Pirita teel jalgratturid väntasid elu eest, Meriväljal oli kellegi varikatus rändama läinud.
20:57 Nüüd jõudis vihm ja tuulepuhangud ka kohale.
20:58 Esimene suurem tuuleiil, klaasid vuhisevad ja lippu varras on viltu, taevas on kumavalt sinine.
20:59 Vihm peksab vastu klaasi, väljas valge sein.
21:01 Mürinat on vähemaks jäänud aga välku sähvib muudkui, nüüd tuli ka üle pika aja üks müdin.
21:02 Taevas aina sähvib, pilvede all on valge.
21:03 Teed on vee all, kergelt uputab.
21:04 Äike lõi, aknad värisesid, toad on kottpimedad.
21:05 Õues juba korralik ujutus, lisaks korralik kõuemürin, vihm ja tuul lähevad järjest intensiivsemaks.
21:06 Üks väike laps, kummikud jalas, läks välja mängima, tule taevas appi! Vihm hoogustub.21:08 Prügikastid on ümber kukkunud, õnneks mitte meie auto poole, väljas süüdati tuli, terve õu oli piksest valge.21:09 Täielik disko, taevas valge-kirju ja bassid põhjas.
21:10 Elukaaslane otsustab riskida ja interneti meile tagasi tuua, väljas käib endiselt vaate- ja kuuldemäng, kostub ka mõne üksiku inimese hääl.
12:11 Hääled ja valgus lähevad aina intensiivsemaks.
21:13 Nüüd lõi kuskile sisse, siia samasse, terve elamine värises, keegi kiljus, lapsed mängivad endiselt väljas. Hirmust hakkasid käed värisema.
21:14 Kummaline vaikus, pime takkaotsa.
21:15 Lippu varras teeb akrobaatilisi liigutusi.
21:16 Kas keset tormi, vaikus enne tormi?
21:17 Elukaaslane avas magamistoas akna, väidab, et vaiksemaks jääb.
21:18 Sähvis, aga mürin järgneb rohkem kui kümne sekundi pärast, tõenäoliselt kuskil Lasnamäel. Koer on närviline, haugub ja otsib seltsi, arvatavasti kardab.
21:20 Vastasmajas vaadatakse telekat, meie kogume veel julgust, suur kõmakas ehmatas korralikult ära. sähvatused on kandunud mere poole, vaesed soomlased, nagu neil vähe seda oleks olnud juba.
21:21 Korralik piksenool lõi mäe peal, mürin tuli taaskord üle kümne sekundi hiljem. Väljas on pime nagu öö.
21:22 Taaskord lasnamäelased said vanapagana noolt tunda, vihma on vähemaks jäänud ja tuul pole ka üle mõistuse tugev, tuppa tuleb vihma lõhna (rõdu uks on lahti).
21:24-21:26 Tänan jumalat, et elan mäenõlvaku all, üleval käib selline tulistamine, et hirm hakkab.
21:27 Juba mitmendat korda (minutit) järjest lööb äike ühte ja samasse kohta, selline roosakas valgus. Koer niuksub, tahab vist õue jalutama minna, peab kannatama.
21:29 sealt kust alguses pilved tulid, on nüüd heledaid kohti ja pilve piiri näha, proovime netiga ühineda uuesti.
21:30 Elukaaslane hoiatab, et raudselt nüüd tuleb jälle üks kohalik kõmakas.
21:31 Käiski väike mürtsatus aga see oli õnneks kaugel.
21:32 Loen Delfist kommentaare, tunni ajaga on 60-st kommentaarist saanud 143.
21:33 Helsingist väidetakse, et maru on kohale jõudnud, küll on ikka kiire poiss/tüdruk. Kusjuures eile oli sama torm Leedus neli inimest tapnud, nii et on mida karta, loodetavasti Eestis peale materiaalse kaose hullemat ei juhtu.
21:35 Ärevus on sees, tahaks palju infot ja kohe. Äike on vaiksemaks jäänud ja tuul ja vihm ka justkui hullu ei tee aga jube pimedaks läks järsku.
21:40 Suurem torm jäi siiski olemata, peale ümber aetud prügikasti suurt midagi ei juhtunud. Linna poolt on taevas täitsa selge, tundub, et vajub Narva poole.
21:41 Tegime kõik aknad lahti, mõnusalt jahedat õhku tuleb tuppa.
21:47 Juba viimasest sissekandest alates on vaikus majas, väljas on kuulda autode hääli ning sagimist.
21:48 Korrastan oma juttu ning hakkan pilte ja videosid sisse tõmbama, varsti lisan need juurde.
22:00 Vaatan pilte ja kirun kaamerat, peaks investeerima tehnikasse. Lisaks on kätte jõudnud varajane ööpimedus.
22:23 Elukaaslane loeb uudiseid, Rakvere on ilma kooli katusest ja Väike-Maarja kirikutornist ning väidetavalt olevat uus pilv teel, tuleb vist üks magamata öö.
22:37 Koer saab lõpuks õue, väljast tuleb suisu haisu, kas nüüd keegi hakkas konitama või põleb kuskil lähedal miskit, rohkem nagu vingukas.
22:41 Lennujaama ots taaskord, mõte käis läbi end kaasa sokutada aga samas nii pimedas pole miskit suurt nähagi, lisaks kõigele sai kaameral aku tühjaks, tore, tore.

NB! Soomes sai üks julge kogu selle pilve liikumise ka filmile, just täpselt samamoodi liikus see ka meie peakohal. Meenutab rohkem lõiku mõnest katastrooffilmist kui reaalelust. Päris hirmus!


Ning lisaks on keegi vaid mõni maja meist kaugemal seda pilve filminud:

Kuidas sünnivad anekdoodid

Tean, et teiste surma üle pole ilus naerda aga teinekord on olukord lihtsalt nii tragikoomiline, et suunurgad lihtsalt tõusevad ülespoole. Jutt käib Soomes juba 11-ndat korda toimunud leilivõtmise MM finaalist, kus üks finalistidest kõrbes surnuks ja teine sai tugevad põletushaavad.

Kurb on loo juures see, et üks õnnetu kaotas oma elu aga teisalt oleks tegemist justkui anekdoodiga, millelt puudu vaid loo algus ... eestlane, soomlane, venelane osalevad leilivõtmise MM-il võitjaks tuleb see, kes kõige kauem saunas suudab olla, auhinnaks 10 vihta ja kast viina ... . Lõppu me teame kõik, üks põlenud soomlane ja surnud venelane aga võit tuli, mis sest et postuumselt, võimalik, et saab Darwini auhinna ka veel lisaks.

Mulle meeldis veel loo juures üks kommentaar, autoriks keegi muki:
"Tuletab meelde anekdooti šotlaste võistlusest, kes kauem vee all hinge kinni hoiab: kaotaja leiti nädala pärast, võitjat veel otsitakse..."

Igatahes on viimaste wiki-uudiste kohaselt leilivõtmise MM-iga ühelpool ja enam neid võistluseid tulevikus ei korraldata, hea uudis seegi vähemalt. Saun on mõnus ja see peakski olema pigem lõõgastuse koht, kui piinakamber. Hüva leili!

NB! Rõhutan veelkord, et tegelikult on juhtumi näol tegemist väga kurva õnnetusega ja minu eesmärk ei ole ohvrite üle naerda.

Öös on asju

Kell pool üks öösel, 27 kraadi ja sume Eesti suvi, autole hääled sisse ja sukeldusime pimedasse loodusesse. Selle asemel, et minna linna, valguse ning melu poole, keerasime suuna hoopis metsade vahele, kus kõik peale looduse enda, magasid.

Eelmine aasta külastasime Võsu kanti, seekord nii kaugele ei hakanud minema, tiirutasime Viimsi poolsaare pimedamates nurkades. See on uskumatu, kuidas pimedas kõik kohad hoopis teistsugused välja näevad, paigad, kus oled korduvalt käinud, tunduvad justkui uued. Muidugi ei saa mainimata jätta eilse öö kuumust, kui päeval oli meie maja juures umbes 28 kraadi ja õhtu poole vaid 24°C, siis kell pool üks öösel näitas termomeeter 27 °C.

Mulle meeldib pimeduses jalutada, sest siis saab unustada meie tähtsama taju, nägemise, ning keskenduda kuulmisele, kompimisele ja haistmisele. Samas on see teinekord päris hirmutav, näiteks eile kui kõrkjate vahel jalutasime, tundsin ühtäkki võrku oma sõrmedel, siis juba käel, juustes ja igal pool, kisa kui palju, seda enam, et mitte midagi näha polnud. Pool tundi hiljem nägin süüdlast oma käel, väike nagu nõelapea, roheline takkaotsa, kah asi millepärast endast välja minna.

Hoolimata sellest, naudin ma selliseid väljasõite väga, igatahes lõbusam kui kuskil linnas peol olla, seda enam, et lausa patt oleks selline suveöö veeta kuskil siseruumides koos sadade higistavate inimestega. Kõige rohkem paistis see väljasõit aga koerale meeldivat, mis sest, et ta juba magas enne minekut ja suurema osa ajast haigutas, aga koju jõudes oli ta nii rahulolev, endal nägu võrke ja kere liiva täis.

Kodumaa võõra pilgu läbi

Kuigi Korea keelest ma midagi aru ei saa, siis peale järgneva loo ja kolme video vaatamist arvan ma oma kodumaast veel paremini kui enne. Kahjuks on kajastatud vaid väike osa Eestist, kuid juba ainuüksi nende vaatamine tekitas põues sooja tunne, et meil on mille üle uhke olla.

Lugu ja videod on nähtavad siit:
"Kihnu, Soomaa ja Pärnu jõudsid Hiina suurimasse videoportaali"

Muidugi ei saa märkimata jätta saatejuhi südikust eesti keeles rääkida ja tundub, et saab üht-teist isegi aru, mida talle räägitakse.

Kas inimesed mängivad lolli või nad ongi lollid?

Täiesti müstika, loen mina täna uudist, et joogipakendi tagatisraha odavneb euro saabudes, mõtlesin omakeskis, et üks hea uudis üle pika aja, miskigi langeb. Aga mu rõõm jäi üürikeseks, kuniks kommentaariumi lahti tegin ja nägin kui kurjad inimesed selle languse peale on, nemad tahaksid aga rohkem maksta, et siis pärast jälle rohkem saada.

Nagu ikka, palju heietusi selle kohta kui palju vanasti ja naaberriikides taara eest maksti ja küll ikka on kurb, et midagi odavamaks meile tehakse. Sellele nad ei mõtle, et kui praegu maksame joogi eest 12+1 EEK, siis näiteks üks kommenteerija: "soomes on 1,5l plastik pudel 40sentti ja väike plastik 20sentti, klaas taara 15sentti."(kirjapilt muutmata) sooviks maksta 12+6,24 EEKi ehk kolmandiku võrra rohkem. Motivatsioon pudel tagasi viia on suurem aga kui ma poest juua ostan, siis ma ei mõtle sellele, et ma saan raha tagasi, vaid jätaksin pigem üldse ostmata, kui peaksin kolmandiku peale maksma selle eest.

Ei üritagi siin väita, et taara tagasi viimine on paha ja mõttetu, sugugi mitte, kuulun nende inimeste hulka, kes kohusetundlikult tagastab kõik pudelid ja ma ei näe küll probleemi, kui ma selle eest mõned sendid vähem saan. See on siiski ju minu enda kinni makstud lõbu ja mida vähem ma sinna investeerinud olen, seda parem, teen seda pigem heast tahtest kui enda taskust teenimise eesmärgil.

Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Seitse pöialpoissi ehk nädala pilt

Selle nädala pildiga tegin ma väikese tsikipriki ja töötlesin ta teistsuguseks kui ta originaalis oli, mitte selle pärast, et ta kehvem oleks olnud aga mulle meeldib nii rohkem. Seitsmes nädala pilt on:

Foto: Andrè Altjõe

Terve galerii on nähtav SIIT!
PS! Soovitan fotot vaadata suurelt, selleks vajuta pildile.

Naljanurk: ... according to Estonians

Ma jumaldan musta huumorit, kuid üle kõige meeldivad mulle naljad, mis pilavad meid ennast. Selle juures on oluline fakt, et me oskaksime seda ka läbi huumoriprisma võtta. Lugedes aga nende videode kommentaare on rõõm tõdeda, et need videod on ennast igati õigustanud.

Põrgupõhjas uus vanapagan

Kuuma suveilma vastu pole mul midagi, kuid selliste ilmadega tööl olles on tunne nagu oleks põrgusse sattunud. Hoolimata sellest, et kontoris on konditsioneerid ei ole sellest mingit tolku, vähemalt minu laua juures, sest paraku kaks masinat, mis siin läheduses (kontori keskel) asuvad on katki ja jahedat õhku saavad nautida vaid kahel pool otsas olevad inimesed.

Kui esimesed paar nädalat kannatasin selle olukorra ära, mis sest, et peale lõunat oli pea paks ja süda paha, siis nüüdseks olen nii nahaalne, et teen lihtsalt akna lahti. Virinat ja nurinat kuuleb oi kui palju ja iga natukese aja tagant tuleb keegi nurgast ja targa näoga üritab akent kinni panna. Kui alguses tulin alandlikult vastu, siis enam mitte!

Ma ei ole eriti kiuslik inimene aga kaua sa ikka kannatada teiste heaolu nimel pidevaid tervisehäireid kannatada. Mina näiteks ei taha 8 tundi päevas 35 inimese tekitatud umbse õhu käes vaevelda. Kaasa ei aita ka see, et päike paistab terve päeva aknast sisse, õhtuks on tavaliselt temperatuur 30 ringi ja õhk nii paks, et võiks noaga lõigata.

Nii et täitsa põrgu on siin lahti.

All good things start with "m"

Täna on mul nimepäev, Eestis pole see eriline sündmus ja seda enamasti ei tähistata, kuid leidub maailmas kohti, kus nimepäev on tähtsam isegi kui sünnipäev.

Tegelikult on nimepäeval hoopis teine tähendust, kui meie seda tänapäeval teame. Vikipeedia järgi oli inimese nimepäev algselt (õigeusu, katoliku ja mõnes teises kirikus) selle pühaku mälestuspäev, kelle järgi inimene on ristimisel ristinime saanud ning kes on tema kaitsepühak. /.../ Kuigi nimepäevakalendrite koostamisel arvestatakse ka pühakute mälestuspäevi ning neist tulenevaid rahvakalendri tähtpäevi, on eriti mittekristlikku päritolu nimede puhul nimepäevad määratud kalendritegijate suva järgi.

Seega, tänu ühele kalendritegijale ja kahele toredale lapsevanemale, kes otsustasid mulle selle nime kinkida, on just 1. august see päev, mil saan tähistada oma nimepäeva. Siiski, oma nimega seoses tõden tõsiasja, et kõik head asjad, sealhulgas ka minu armastatud nimi, algavad tähega "m". Just nagu järgnevatel piltidel, magus-mesine-mesilane.Ahjaa ... palju õnne mulle!