Just nii võib lühidalt kokku võtta viimase paari nädala, sest tõesti nii kiiret ja sagimist täis perioodi pole ammu juba olnud.
Natukene vähem kui kolm nädalat tagasi sain ma juba järjekorras kolmanda koondamisteate, (kolm on kohtu seadus) sest lapsehoolduspuhkuselt naases tagasi endine töötaja ja nagu seadus kord ütleb, siis koht tuleb leida, paraku aga ei olnud ettevõttes piisavalt hetkel tööd, et nii mitu inimest palgal ja töös hoida.
Tegelikult ei tulnud see olukord sugugi ootamatult, sest kui ma tööle kandideerisin, siis oli teada, et tegemist on asenduskohaga, küll aga arvasin esmalt, et asendama hakkan ma seda, kes toona lapsehoolduspuhkusele läks, teisest samalaadsest seisust sain ma alles suvel teada. Kõigele lisaks võeti mind siiski tööle tähtajatu lepinguga.
Ja kui see jaanuaripäev ükskord kohale jõudis, olin ma tegelikult end selleks valmis pannud ma muidugi küll lootsin, et äkki siiski pääseb aga läks nii nagu ta läks. Kui tavaliselt on etteteatamise aeg 1 kuu, siis leppisime kokku kahes nädalas ja ma alustasin kohe ka ringi vaatamist.
Ei pidanud kaua otsima, kuna samal ajal oli lausa mitu kohta, kuhu ma oma CV juba julgelt, ilma et peaks häbi tundma, saata võisin. See on vähemalt suur pluss, et aastate ja kogemustega tekib lõpuks tühjast CV-st täitsa arvestav vahend, millega on uksest sisse pääseda üllatavalt lihtne. Nii ei pidanud ma kaua ootama, et telefon heliseks, vaid nädal hiljem sain juba kutse vestlusele ja teises kohas kodutöö + rühmatööle.
Esimeses kohas on ametiks kujundaja, kus on suurem rõhk kunstilisel poolel ja disainimisel, samas on seal päris suur konkurents ja nõutakse lisaks CorelDraw kujundusprogrammi valdamist, millega ma pole varem kokku puutunud. Õnneks tuli siinkohal appi mu sõber, kes on selle koolitusel käinud ning nüüd on mul olemas nii programm, õppematerjal kui ka väikestviisi õpetaja. Kuna aga seal kohal lõppeb kandideerimine alles 10. veebruar, siis läheb nende asjadega veel aega.
Teine koht on aga rohkem selline numbritega ja asjade koordineerimisega, kus on vaja palju assisteerida, kuid samas ka protsesse juhtida. See oleks hetkel muidugi ka mu esmane valik, sest tegemist on tõeliselt suure ja rahvusvahelise ettevõttega ning see kogemus tuleks mulle kindlasti kasuks ja annaks palju arenemisvõimalusi.
Laupäeval saatsin ma oma kodutöö ära ning esmaspäeval oli meil rühmatöö, kus oli peale minu veel 5 inimest, see oli üldsegi mu esimene sellelaadne kogemus ja olin alguses küllaltki kohmetu. Täna oli teine sama suur seltskond, seega oli teise vooru pääsenuid umbes 12. Õnneks lõpetati juba eile mu piinad ja kaks tundi peale rühmatööd helistati ning teatati, et olen pääsenud kolmandasse vooru, mis kujutab endas individuaalset vestlust.
Üldsegi oli mul eile sinna saabumisega väga ebameeldiv seik, nimelt mäletasin ma justkui, et see rühmatöö algab kell 9.30 ning olin end selleks ette valmistanud, õnneks printisin paberi välja kogu infoga aga kahjuks vaatasin ma seda alles 8.37 ja avastasin, ise pooleldi valmis ainult, et hakkab hoopis kell 9.00.
Ma pole end vist kunagi nii kiirelt valmis pannud, kui siis, vaene koer jäi mind pika ninaga vaatama, endal juba jalad ristis, kui ma toast välja tuhisesin ning hinge kinni hoides peatuses trolli ootasin. Need 15 minutit, mis ma sõitsin oli mul närv täiesti püsti ja tundus, et kõik mängib minu kahjuks ja juba esimesele kohtumisele ma hilinen.
Kaks suurimat viga, mis tööle soovija teha saab on hilineda ja vähene ettevalmistus ettevõtte kohta. Viimasega oli mul õnneks korras aga hilinemine oli sel korral aktuaalne. Õnneks suure kihutamisega lendasin ma kontori uksest täpselt 8.59 sisse ning tegin näo nagu kõik oli just nii plaanitud, endal südames kripeldas, et koer laseb nüüd terve elamise täis.
Kui alguses plaanisin ma otse peale vestlust Töötukassas ära käia, siis koera pärast läksin vahepeal koju ning jõudsin üheksa minutit peale kahte tagasi, infolauast öeldi kohe, et ega te täna vast enam ei jõua, et järjekord on kaks tundi ja oleme avatud neljani, mina aga punnisin vastu ning ütlesin, et küll jõuab.
Aeg läks üllatavalt ruttu, eks sellepärast, et endal kerge närv sees, et kas jõuab, oleks suht eliselt narr kaks tundi oodata ja siis tühjade kätega lahkuda. Viisteist minutit enne kella kukkumist oli minu kord ning sain oma paberid korda aetud, nagu ikka kulub nüüd 10 head päeva kuniks otsus saabub ja alles siis hakkavad rahad jooksma, kuid praegust seisu vaadates ei näe ma sel korral suure tõenäosusega sentigi sest summast. Et nad õnnelikud oleks!
Täna käisin ma siis kolmandal vestlusel, tegemist on samas sektoris tegutseva ettevõttega, kust ma nüüd lahkusin, seega on tegemist omamoodi konkurendiga, töö on sama ja kõik muu ka, küll aga on töö nimetus kõrgem, seega omamoodi edasiminek. Tegelikult sain ma sinna läbi selle inimese, keda ma eelmises kohas asendasin, tema ütles, et ma võtaks ühendust ning seega ei pidanud ma suurt ise tegemagi ainult aja kokku leppima, CV saatma ja kohale minema.
Vestlus kujunes väga meeleolukaks ning juttu jätkus kauaks, ühtlasi sain ma ka ülesande, mis erines oluliselt eelnevatest, nimelt pidin ma kassi joonistama ning väikese loo ta juurde rääkima. Võib julgelt väita, et tegemist oli kõige toredama ja vabama töövestlusega mu senises elus.
Muidugi on siinkohal paslik välja tuua, et näiteks eelmises kahes kohas pidin ma tühja koha pealt inglise keeles rääkima hakkama, mis tekitasid ajutise kõnehälve, ma ei tea küll miks aga võibolla on see seotud kunagise traumaga, kui mu inglise keele õpetaja mind tihtipeale mõnitas. Igatahes ei suuda ma senimaani ootamatus olukorras korralikult sõnu välja hääldada, muidu tavalises vestluses ja olukorras mul sellist probleemi ei ole. Teine, mis muidugi minu vanust vaadates alati küsitakse või mainitakse on lapsed, kuna mul neid pole, siis arvatakse kohe, et ma homme päev hakkan neid tegema.
Täna käisin ma peale vestlust veel oma vanas kontoris ja aitasin mitu head tundi seal tööd teha, sest hoolimata sellest, et uus töötaja on varem seda tööd mitu head aastat teinud ja omab palju kogemusi on tal viimase kahe aastaga suurem osa ununenud ja muidugi on ilmvõimatu ühe nädalaga inimesele kõik ülesanded ja asjad selgeks teha. Kuid ma usun, et peagi saavad nad seal oma asjad jooksma ja siis on kõik õnnelikud.
Natukene vähem kui kolm nädalat tagasi sain ma juba järjekorras kolmanda koondamisteate, (kolm on kohtu seadus) sest lapsehoolduspuhkuselt naases tagasi endine töötaja ja nagu seadus kord ütleb, siis koht tuleb leida, paraku aga ei olnud ettevõttes piisavalt hetkel tööd, et nii mitu inimest palgal ja töös hoida.
Tegelikult ei tulnud see olukord sugugi ootamatult, sest kui ma tööle kandideerisin, siis oli teada, et tegemist on asenduskohaga, küll aga arvasin esmalt, et asendama hakkan ma seda, kes toona lapsehoolduspuhkusele läks, teisest samalaadsest seisust sain ma alles suvel teada. Kõigele lisaks võeti mind siiski tööle tähtajatu lepinguga.
Ja kui see jaanuaripäev ükskord kohale jõudis, olin ma tegelikult end selleks valmis pannud ma muidugi küll lootsin, et äkki siiski pääseb aga läks nii nagu ta läks. Kui tavaliselt on etteteatamise aeg 1 kuu, siis leppisime kokku kahes nädalas ja ma alustasin kohe ka ringi vaatamist.
Ei pidanud kaua otsima, kuna samal ajal oli lausa mitu kohta, kuhu ma oma CV juba julgelt, ilma et peaks häbi tundma, saata võisin. See on vähemalt suur pluss, et aastate ja kogemustega tekib lõpuks tühjast CV-st täitsa arvestav vahend, millega on uksest sisse pääseda üllatavalt lihtne. Nii ei pidanud ma kaua ootama, et telefon heliseks, vaid nädal hiljem sain juba kutse vestlusele ja teises kohas kodutöö + rühmatööle.
Esimeses kohas on ametiks kujundaja, kus on suurem rõhk kunstilisel poolel ja disainimisel, samas on seal päris suur konkurents ja nõutakse lisaks CorelDraw kujundusprogrammi valdamist, millega ma pole varem kokku puutunud. Õnneks tuli siinkohal appi mu sõber, kes on selle koolitusel käinud ning nüüd on mul olemas nii programm, õppematerjal kui ka väikestviisi õpetaja. Kuna aga seal kohal lõppeb kandideerimine alles 10. veebruar, siis läheb nende asjadega veel aega.
Teine koht on aga rohkem selline numbritega ja asjade koordineerimisega, kus on vaja palju assisteerida, kuid samas ka protsesse juhtida. See oleks hetkel muidugi ka mu esmane valik, sest tegemist on tõeliselt suure ja rahvusvahelise ettevõttega ning see kogemus tuleks mulle kindlasti kasuks ja annaks palju arenemisvõimalusi.
Laupäeval saatsin ma oma kodutöö ära ning esmaspäeval oli meil rühmatöö, kus oli peale minu veel 5 inimest, see oli üldsegi mu esimene sellelaadne kogemus ja olin alguses küllaltki kohmetu. Täna oli teine sama suur seltskond, seega oli teise vooru pääsenuid umbes 12. Õnneks lõpetati juba eile mu piinad ja kaks tundi peale rühmatööd helistati ning teatati, et olen pääsenud kolmandasse vooru, mis kujutab endas individuaalset vestlust.
Üldsegi oli mul eile sinna saabumisega väga ebameeldiv seik, nimelt mäletasin ma justkui, et see rühmatöö algab kell 9.30 ning olin end selleks ette valmistanud, õnneks printisin paberi välja kogu infoga aga kahjuks vaatasin ma seda alles 8.37 ja avastasin, ise pooleldi valmis ainult, et hakkab hoopis kell 9.00.
Ma pole end vist kunagi nii kiirelt valmis pannud, kui siis, vaene koer jäi mind pika ninaga vaatama, endal juba jalad ristis, kui ma toast välja tuhisesin ning hinge kinni hoides peatuses trolli ootasin. Need 15 minutit, mis ma sõitsin oli mul närv täiesti püsti ja tundus, et kõik mängib minu kahjuks ja juba esimesele kohtumisele ma hilinen.
Kaks suurimat viga, mis tööle soovija teha saab on hilineda ja vähene ettevalmistus ettevõtte kohta. Viimasega oli mul õnneks korras aga hilinemine oli sel korral aktuaalne. Õnneks suure kihutamisega lendasin ma kontori uksest täpselt 8.59 sisse ning tegin näo nagu kõik oli just nii plaanitud, endal südames kripeldas, et koer laseb nüüd terve elamise täis.
Kui alguses plaanisin ma otse peale vestlust Töötukassas ära käia, siis koera pärast läksin vahepeal koju ning jõudsin üheksa minutit peale kahte tagasi, infolauast öeldi kohe, et ega te täna vast enam ei jõua, et järjekord on kaks tundi ja oleme avatud neljani, mina aga punnisin vastu ning ütlesin, et küll jõuab.
Aeg läks üllatavalt ruttu, eks sellepärast, et endal kerge närv sees, et kas jõuab, oleks suht eliselt narr kaks tundi oodata ja siis tühjade kätega lahkuda. Viisteist minutit enne kella kukkumist oli minu kord ning sain oma paberid korda aetud, nagu ikka kulub nüüd 10 head päeva kuniks otsus saabub ja alles siis hakkavad rahad jooksma, kuid praegust seisu vaadates ei näe ma sel korral suure tõenäosusega sentigi sest summast. Et nad õnnelikud oleks!
Täna käisin ma siis kolmandal vestlusel, tegemist on samas sektoris tegutseva ettevõttega, kust ma nüüd lahkusin, seega on tegemist omamoodi konkurendiga, töö on sama ja kõik muu ka, küll aga on töö nimetus kõrgem, seega omamoodi edasiminek. Tegelikult sain ma sinna läbi selle inimese, keda ma eelmises kohas asendasin, tema ütles, et ma võtaks ühendust ning seega ei pidanud ma suurt ise tegemagi ainult aja kokku leppima, CV saatma ja kohale minema.
Vestlus kujunes väga meeleolukaks ning juttu jätkus kauaks, ühtlasi sain ma ka ülesande, mis erines oluliselt eelnevatest, nimelt pidin ma kassi joonistama ning väikese loo ta juurde rääkima. Võib julgelt väita, et tegemist oli kõige toredama ja vabama töövestlusega mu senises elus.
Muidugi on siinkohal paslik välja tuua, et näiteks eelmises kahes kohas pidin ma tühja koha pealt inglise keeles rääkima hakkama, mis tekitasid ajutise kõnehälve, ma ei tea küll miks aga võibolla on see seotud kunagise traumaga, kui mu inglise keele õpetaja mind tihtipeale mõnitas. Igatahes ei suuda ma senimaani ootamatus olukorras korralikult sõnu välja hääldada, muidu tavalises vestluses ja olukorras mul sellist probleemi ei ole. Teine, mis muidugi minu vanust vaadates alati küsitakse või mainitakse on lapsed, kuna mul neid pole, siis arvatakse kohe, et ma homme päev hakkan neid tegema.
Täna käisin ma peale vestlust veel oma vanas kontoris ja aitasin mitu head tundi seal tööd teha, sest hoolimata sellest, et uus töötaja on varem seda tööd mitu head aastat teinud ja omab palju kogemusi on tal viimase kahe aastaga suurem osa ununenud ja muidugi on ilmvõimatu ühe nädalaga inimesele kõik ülesanded ja asjad selgeks teha. Kuid ma usun, et peagi saavad nad seal oma asjad jooksma ja siis on kõik õnnelikud.
