Trennipäevik: vahelduseks midagi uut

Kui tavaliselt käin ma LadyFit & Strech trennis, ning seda teisipäeviti ja neljapäeviti, siis see nädal sai kaks päeva jutti tehtud. Kuna mul tuleb neljapäeval tööl kauem olla, siis tavapärasesse trenni ei jõuaks, kuid nagu taeva kingitusena hakkas trenniklubis uus Step&Body treening ja seega otsustasin, et ei lase ühte korda raisku, vaid teen vahelduseks midagi muud.

Kuigi suurem osa oli siiski kattuv, sai keha natukene ka teismoodi toonust ja ma juba kibeledes ootan, et homme annaks see tunda. Esimesel paaril nädalal andsid lihased endast kõvasti märku, kuid viimasel ajal enam pole midagi, mitte et nüüd enam ei toimiks, vaid lihased on juba harjunud. Enesetunne on muidugi hea, üksildased õhtud on mõnusalt täidetud ja hullupööra kiired ajad tööl täidavad kõik ülejäänudki vaba aja.

Lisaks on mul tekkinud tobe komme, nimelt on mul alati pärast trenni meeletu isu rasvase, eriti rämpstoidu järele. Täna ma üritasin vähemalt end kontrollida ning tegin kerge salati tomati, suitsukana ja kartulipallidega, seega natukene freshi ja natukene rämpsu.

Mõni pühapäev on kurvem ...

... kui teine ja täna on üks neist eriti rasketest päevadest, mil sügav masendus ronib minu muidu päikeseküllasesse atmosfääri.

Tahaks nii väga, et neid lahkumineku päevi poleks ja kõik oleks endine. Iga pühapäev pean end koguma, et sellega toime tulla, kuigi esimesest korrast on möödas juba 4 kuud, siis ei suuda ma endiselt sellega harjuda, ma võiks nutta vist tunde, kui ainult pisaraid jätkuks.

Praegu tuleb kanal 11 pealt üks huvitav film "Peegelmask", kus kajas järgnev lugu, mis sobib ideaalselt minu tujuga:

Veidikene parem originaal:

Raamatuarvustus: Dan Brown "Inglid ja Deemonid"

Kui esimese osa lugesin ma läbi kolme päevaga, siis teise osaga läks natukene kauem, seda muidugi mitte sellepärast, et ta igavam oleks olnud, lihtsalt vahepeal olin haige ja ei saanud mitu päeva lugeda. Eriti kaua võttis aega seekord algus, võimalik, et ma paratamatult üritasin liiati võrrelda seda esimesega, kuid mingist hetkest, kui põhi tegevus hakkas pihta, siis oli äärmiselt raske raamatut käest panna.

Ka sel korral toimub tegevus Euroopas, põhi sihtkohaks Rooma ja Vatikan, kuhu Robert Langton jõuab läbi Šveitsis asetseva teadustekeskuse CERN-is toimunud jõhkra mõrva. Teda kaastai uurimisse, sest kõik asjaolud viitavad unustustehõlma vajunud ja juba legendiks peetud salaühingule Illuminaadid. Sellel teekonnal on talle kaaslannaks tapetud teadlase tütar ning eesmärgiks leida üles üliohtlik antiaine, mis ähvardab maapealt pühkida Vatikani koos sinna uut paavsti valima kogunenud konklaaviga. Taaskord saab alguse iidne võitlus kiriku ja teaduse vahel, kus ei valita vahendeid ning hukuvad süütud hinged. Raamatus on koguni kaks puänti, ning sealt ei puudu ka juba esimesest tuttavaks saanud reetmised ja valed.

Filmi treiler:

Ma ei tahaks neid raamatuid omavahel väga võrrelda, sest tegemist on siiki eraldiseisvate lugudega, siiski isiklikult meeldis mulle teine teos rohkem, kuna seal oli rohkem actionit. Eriti jäi silma üks osa (94 peatükk), mis isegi minu, suhteliselt usukauge inimese mõtlema pani. Seal peab camerlengo kõne, kus toob välja valulise tõe teaduse saavutuste kohta: /… /“Koguni tehnoloogia, mis kuulutab ennast meie ühendajaks, tegelikult lahutab meid. Igaüks meist on nüüd elektrooniliselt ühendatud maakeraga, kuid ometi tunneme end täielikult üksi. /… /” Endiselt ma ei arva, et me peaksime uskuma kindlasse isikusse, kuid mingi vaimne tugiisik võiks meil kõigil olla, keegi kelle poole oma mõtetes pöörduda ning raskel hetkel kõrgemasse jõudu uskuda.

Kui ebanormaalsusest saab normaalsus

Ma olen üks neist inimestest, kes on loobunud uskumast, et miski on võimatu, sest nii palju kui ma ka ei sooviks vahel, et elu oleks tavaline, normaalne või keskpärane, siis sellel eluteel on anomaaliad igapäevased. Viimase aja sündmuste kulg on taaskord viinud mind hetkeni, kus dejavu kisub läbi teadvuse ning neist saavad reaalsed olukorrad.

Vaid kaks nädalat tagasi asusin ma tööle uuele kohale, värske start ja uued väljakutsed, kuid ilma, et oleksin saanud korralikult sissegi elada tuli mul täna edastada lahkumisteade. Ma tean, et võin seda kahetseda, kuid ühe korra olen ma sellise olukorra läbi juba käinud, ning tagasi vaadates võib öelda, et tookord oli õige valik ja n-ö "teine võimalus" osutus palju õpetlikumaks kui esimene.

Nimelt eelmisel esmaspäeval, kui ma kergelt tõbisena, peale pikka päeva ja ületunde koju jõudsin, hakkas arenema minu ees sündmuste ahel, mis lõppes möödunud neljapäeval kohtumisega ning pakkumisega naasta oma vanasse töökohta ja seda palju magusamatel tingimustel kui ma sealt lahkusin. Asja enda jaoks läbi mõelnud, plussid miinused ritta ladunud, otsustasin pakkumise vastu võtta.

Kuna ma pole pidanud kunagi lahkumisest teavitama, siis oli tänane hommik minu jaoks eriti raske, seda enam, et praegune töö ja inimesed on väga meeldivad olnud ja kindlasti leiaks ma endale ka selles ettevõttes rakendust. Siiski on turundus see, mis mind enda juurde kisub ja kuigi kõik pole enam päris sama, usun, et just praegu on minu koht seal, mitte siin.

Niisiis võtsin julguse rinda ning rääkisin südamelt ära, muidugi on olukord igati ebameeldiv, seda enam, et kõigest kahe nädalaga on vaja leida uus inimene ja ka juhtidele on tüütu ühe kuu jooksul kaks inimest välja koolitada, aega napib niigi. Sellegi poolest oli suhtumine leebe ning pigem arusaav kui hukkamõistev. Nüüd tuleb viimased kaks nädalat kõvasti tööd rügada ja lisaks kolimisele ka uus inimene leida.

"Sellepärast et, minu maailmas ei eksisteeri sõnu: ebanormaalne, pole võimalik või ei saa!"

Taimed pottis, kevad võib tulla

Pühapäeval võtsin ma ette töö, mis ootas pingsalt juba tegemist, nimelt sain lõpuks osad maitsetaimed potti. Kuigi ma alguses kahtlesin, et saan piisavalt taimi, siis nüüd on olukord, kus mul on taimed kahes osas, ühed uues potis ja teised kasvuhoones. Peagi tuleb ette võtta ka paprikad, sest nende juured on juba turbatabletti põhjast välja ronimas.

Istutamine kulges üsnagi kenasti, kuigi alguses ma ei teadnud täpselt kuidas neid panna, siis ämma kärmete näppudega saime peagi ilusti istutatud. Pikeerimine tundub hullem, kui see tegelikult on. Praegu seisuga tunduvad taimed ka kenasti olevat, kuigi ma neile eriti palju rohkem ruumi ei tekitanud, sest tahaksin tihedat põõsast, kust saab julgelt lehti murda.

Kui alguses arvasin, et panen taimepotid juba olemasolevatesse anumatesse, siis poes ringi vaadates leidsin niivõrd ägedad potid, et pidin need ära ostma, hinnaks oli miskit 1,45€. Ük,s mis mind tohutult häirib on see, et need sisepotid ja välispotid ei ühildu üldse, kord on üks lai ja teine kõrge ja siis vastupidi, võiks ikka ühes suuruses teha neid asju. Alguses huvitas mind kandilised keraamilised potid aga nende sisse on võimatu midagi tavapoest leida, eks aianduspoodides ole suuremad valikud.

Nüüd aga võib natukeseks ajaks rahulikult maha istuda ja oodata salatitaimede kosumist, et neist esimesi roogi valmistada. Ma julgen pakkuda, et nii umbes aprilli lõpus, mai alguses võiks juba täitsa loota.

Kaotasin süütuse Androidile

Eile oli siis lõpuks see päev, kui minu kätte maandus nutitelefon. Ma olen pikka aega neist kaarega eemale hoidnud ja olgem ausad mu vana telefon teeniks mind hea meelega ka edaspidi. Kuid kuna ta on juba algusest peale mul trikitanud ja teadupoolest lähevad errorid aastatega üha suuremaks, siis oli aeg vahetuseks.

Tegelikult polnud mul suurt aimugi, millist ma tahaks, varasemalt on mul olnud Motorolla, kaks Siemenist ja siis nüüd see SonyEricsson, millel oleks sügisel täitunud juba 4 aastat. Minu jaoks pole telefoni bränd, sisu või meeletu võimsus oluline, peaasi, et saaksin helistada, sõnumeid saata ja et ikka kena välja näeks.

Ja kui väga aus olla, siis polnudki mul plaanis telefoni osta, lihtsalt olime poes, mees võttis raha välja, et mulle arvuti eest makstud raha tagasi anda ning sujuvalt suunas mind EMT-sse, 5 minutit hiljem lahkusin ma sealt kotike käes. Valituks osutus Samsung GT-S5830 Galaxy Ace, mille sai täitsa mõistliku hinnaga, arvestades, et mu eelmine telefon maksis omal ajal pea 4000 krooni.

Üllataval kombel harjusin ma päris ruttu ära selle süsteemi ja internetiga telefonis ja kui kunagi tundus see äärmiselt keeruline, eks nende vanemate telefonidega oligi, siis võin julgelt soovitada neilegi, kes seda sammu veel teinud pole. Nüüd on mul vaja ainult pakett ümber teha, sest hetkel on mul veel tavaline kõne ja sõnumi komplekt ja saan netis ainult kodu wifi võrgus olla.

Näpud mulda 17. päev

On vast viimane aeg veel mõned pildid taimedest panna, enne kui ma nad potti pistan. Kui aus olla, siis rukola juba karjub ümber istutamise järele, sest nad vajavad rohkem mulda ja ruumi, suuremad taimed kipuvad oma raskuse all looka vajuma. Väline pott on mul olemas aga seda, mille sisse nad istutada mul hetkel veel pole. Loodetavasti saan ma nädalavahetusel selle patu lunastatud.

Nagu näha on ka mu neli paprika taime kenast tärganud ja peagi peaks sidrun välja tulema, kastes on rohelist osa juba märgata. Uskumatu kui kiirelt ikka päike mulda ja turbatablette kuivatab, pean neid kaks korda päevas korralikult niisutama, et ära ei kuivaks, pikemaks ajaks vist kodust lahkuda ei saagi, annavad muidu veel otsad.

Kui ma oleksin õpetaja

Palavikuga tekivad igasugused toredad mõtted ja üks neist tundus esmapilgul täitsa hea, seega pole ma kitsi ja jagan teiegagi. Selleks, et seda teha ei peagi just õpetaja olema, vaid võib ka ettevõtte(osakonna) juht olla, tegemist on väikese psühholoogilise testiga.

Et lihtsam seletada oleks, võtan näitena ette õpetaja rolli, nimelt kooliaasta alguses annab õppejõud klassile võimaluse, terve õppeaasta jooksul ära jätta üks kontrolltöö, test või kodune ülesanne, seda juhul kui kõik klassis olevad õpilased nõustuvad. Eriti huvitav on see juhul kui kasutatakse paralleelselt mitme erineva klassi peal.

Kuigi esmapilgul võib see tunduda tavaline ja kasutu, siis tegelikult saab sellest välja lugeda väga palju. Protsess algab sellest hetkest kui õpilasi on teavitatud ning edasine on juba nende endi teha, see on olukord, kus tervele kambale satub korraga kätte üks kuldkala, kellelt saab soovida vaid ühe soovi. Teadupoolest on jagamine maru raske ja kokkuleppele jõudmine ei pruugi sugugi lihtsalt tulla, aga kui lõpuks midagi otsustatakse, siis on sellele eelnenud väga suur koostöö.

Kuna ma selle ülesandepüstituse tulemusi ette ei tea, siis üritan ühele oma tuttavale õpetajale seda pakkuda, et kas teda huvitaks sellise "testi" tegemine, lihtsalt psühholoogilisest huvist, kas ja kuidas see töötab. Kui mul õnnestub ära rääkida, siis annan kindlasti ka tulemustest teada.

Minu meelest väga lihtne, kuid huvitav katse, kuigi ma seda päris nii ei nimetaks, pigem on tegemist ülesandega, kus võidavad kõik.

Trennipäevik 5. nädal

Kuu aega trennis käimist on nii ruttu läinud, et uskumatu. Täna aga on käes esimene kord kui vahele jääb, sest ma olen kuskilt üles korjanud eriti karmi grippi. Eile hommikul hakkas kurk kipitama ja tänaseks on lisaks köhahoogudele ja kurguvalule lisandunud ka nohu.

Kuigi hommikul arvasin, et lähen sellegi poolest trenni, siis päeva jooksul sai selgeks, et parim, mis ma praegu teha saan on kodus ravida ja seda viimastki energiat hoida. Sellegi poolest loodan ma juba neljapäeval siiski trenni vedada, sest mida pikemaks läheb paus, seda suuremaks laiskus. Viimane kord sai kuukaarti ka pikendatud, lisaks saime veel kolme korra kaardi nii, et võitu koguni 1,5 nädala jagu.

Nädalavahetusel käisin Sportlandis ja ostsin endale sportrinnahoidja, tegemist oli viimase numbriga oma värvusest ning sellel oli eriti hea hind (tavahind 39€, soodushind 23€). Kuna riideid oli kuhjaga seljas ja aega polnud, siis ostsin kohe ära. Hiljem kodus proovides aga selgus, et on ikkagi väike, kuigi mul on kõik riided alati XS ja eriti kehtib see liibuvate riiete puhul, paraku seekord õnne polnud. Järgmisel päeval pidin õnnetu näoga tagasi viima ja peale pikka ootamist ning seletamist jõudsime kokkuleppele, et annavad kinkekaardi ning ülejäänud osa rahas.

Näpud mulda 7. päev

Pikka juttu pole, sest kõik rääkisin juba eelmises postituses ära, taimed näevad hetkel välja täpselt sellised, et varsti saab osad juba suurde potti ümber istutada.

Lühidalt kõigest ehk elu karussellil

Ma usun, et on viimane aeg natukene ülevaateid teha, aus oleks iga asja kohta eraldi aga kuna mul hetkel tõesti pole ei aega ega ka jaksu, siis panen kõik ühte patta. Kindlasti räägin kuidas trennis läheb, ning muidugi taimede kasvu arengutest ja siis lühidalt ka uuest töökohast.

Trennipäevik

Tänaseks olen LadyFit & Strech trennis käinud juba seitse korda, sagedusega kaks korda nädalas. Areng on olnud üle ootuste kiire ja kui alguses ei suutnud ma paljusid kõhulihaste ja käte harjutusi teha, siis näiteks täna oli esimene kord, kus ma jaksasin ühe sessiooni kätekõverdusi kaasa teha, eelnevad korrad olen ma rohkem kõhuli maas või krampis üleval püsinud.

Kuigi nüüd, taaskord tööl käies on vaba aega harjumatult vähe, siis mõnes mõttes on see ka hea, nädalad lähevad kiiremini ja selline mõnus rütm teeb endal ka enesetunde paremaks, pole ma kunagi seda kodus passimist nautinud. Täna peale trenni lasin vanni kuuma vett täis ning nautisin lihtsalt paarkümmend minutit, lasin sooja enda sisse ning kõik pinged ja mõtted välja. Milline nauding, võis siis koguni kahemilline.

Maitsetaimede kasvatamine 6. päev

Pean kohe vabandama, et pole hetkel taimedest jõudnud pilte teha, nüüdseks on seemnete külvamisest möödas 6 päeva ning tulemused juba ilusti näha. Kindlasti proovin mõni hommik neist pilti teha, sest õhtul, kui töölt tulen, siis on juba pime.

Salatid on kenasti pea mulla alt välja pistnud, eriti agar oli rukola, mis tärkas juba teisel päeval ning nüüdseks on taimed oma 3 cm pikkused. Paraku mõned neist vajusid miskipärast ära, olin juba täitsa mures, et mis nüüd valesti olen teinud, aga õnneks täna enam ühtegi uut pole vajunud, seega võib loota, et tugevamad jäid ellu.

Basiilik tärkas kaks päeva tagasi, tänaseks on väikesed 0,5 cm kõrgused lehekesed ilusti väljas ja koguvad suurust. Paprika ja sidrun on veel peidus, eks nendega lähebki rohkem aega. Eilsest alates hakkasin neid kastma igapäevaselt, sest olin mulla nii läbi lõputanud, et püsis kohe mitu head päeva märjana, võib-olla seepärast oligi jama.

Töömesilase töine elu

Eile alustasin siis uues ettevõttes ja ametikohal. Nagu juba varasemalt olen kirjutanud, siis tegemist taaskord väljakutsega ehk ametiga, mida ma tegelikult varem pidanud pole. Esimesel päeva lõpuks oli mu pea kogu sellest meeletust infotulvast nii paks, et hommikuks olin mustad pilved mu peakohale tekkinud, seda enam, et eelmine töötaja, sai mind kurssi viia ja õpetada vaid 1,5 päeva.

Eks ta suuresti tundmatus kohas vette hüppamine ole, teisalt jällegi peale tänast päeva tundus asi juba oluliselt lihtsam ja sujuvam, võimalik, et kuu pärast olen juba nõnda sisse elanud, et alguses ponnistusi enam ei mäleta. Alguses on kõigil raske, ka neil, kes kõike teavad, ikkagi uued inimesed, uus keskkond. Igatahes ma loodan, et kõik läheb kenasti ja lisaks sellele, et mina ameti ja kohaga rahul olen ,ollakse ka minuga.

Lisaks sellele sain ma täna ka taaskord ühe väikse tööotsa, mida ma aegajalt teen, see kujutab endas bännerite valmistamist ja kuna enam tööalaselt nende asjadega ei saa/pea tegelema, siis jääb mulle vähemalt seegi lõbu, et aegajalt neid õhtul kodus vorpida ja väikest lisaraha saada.

Ma ei tea, kuidas teistel on aga minul on küll juba kevad südames ja nagu kevadeti ikka, kõik läheb aina paremuse poole!

Gotye - Somebody That I Used To Know

Viimase aja üks lemmikuid:


Pühendaksin selle loo oma lahkunud sõbrale, kellega koos sai nii mõnedki lõbusad hetked veedetud: Tartu, Saku Sops ja ingveri tee. Kahju, et saatus on meist üle ning tihtipeale ebaõiglaselt julm.
Puhka rahus Kaido.

Raamatuarvustus: Dan Brown „Da Vinci kood“

Peale pikki aastaid ja rohkeid soovitusi oli mul kindel soov lugeda läbi Dan Browni „Da Vinci kood“. Kuna ma olin juba lugemisega nii hoogu sattunud, siis mõistsin, et nüüd on õige aeg seda teha ja nagu tellitult leidsin ma kodust, raamaturiiulist selle raamatu.

Ütlen ausalt, et mul polnud selle olemasolust õrna aimugi ja olin just samal päeval kaalunud mõtet raamatukokku minna. Põnevusega haarasin raamatust ning hakkasin kohe lugema, erinevalt varasematest loetud teostest oli tegemist üle 500 leheküljelise raamatuga, mis oli tihedalt täis juttu, julgesin lugemisperioodiks ennustada umbes nädalat.

Nagu ma ka varem olen öelnud, et hea ja huvitav raamat läheb ludinal ja seda on raske käest ära panna, see stsenaarium toimis ka seekord, sest endalegi märkamatult olin ma päeva lõpuks läbi lugenud natukene alla kolmandiku raamatust. Hoolimata sellest, et kolmapäeval oli mul palju asjatoimetusi oli õhtuks juba kolmveerand raamatut loetud ning nüüd, pea tund tagasi sai ta omadega lõpule.

Aga natukene raamatust endast, tegemist on siiski väga tuntud teosega ja selle järgi on vändatud Hollywoodis isegi film. Olen minagi seda kunagi vaadanud aga sel hetkel tundus see mulle millegipärast vastumeelne ja seetõttu ei mäleta ma sellest suurt midagi, võimalik, et ma isegi magasin filmi ajal, kuidas muidu seletada sellist amneesiat. Kui ma lugemist alustasin, siis tuli mulle nii mõndagi tuttavat ette, kuid mida sügavamale lugu edasi arenes, seda uuemaks minu jaoks kõik muutus. Pingsalt üritasin enda fantaasiale ruumi tekitada ja igasuguseid varasemaid mälupilte kustutada.

Kindlasti on mul nüüd lähiajal plaan ka film läbi vaadata, sest ainuüksi selle treiler tekitab mõnusaid judinaid just selles mõttes, et kuidas minu nägemus ühildub filmiloojate omaga ja kui palju erineb see raamatust.

Raamatu tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul, ning algab Pariisis, kuulsa kuraatori Jascues Saunière mõrvaga, mille lahendamisse kaasatakse religioonisümboolika professor Robert Langton, kuid endalegi märkamatult on ta osutunud mõrva peamiseks kahtlusaluseks. Talle tõttab appi kuraatori krüptograafist tütretütar Sophie Neveu, kes on kaasatud uurimisse seoses salajaste sõnumitega, mis mõrvapaigast leiti. Veendunud, et sõnum on mõeldud talle ning vanaisa viimaseks sooviks oli, et selle lahendamiseks peab ta kaasama Roberti, algab lisaks põgenemisoperatsioonile ka mõistatuslik vihjetejaht.

Peagi nad mõistavad, et on millegi suure jälil, sest kõik viitab kuulsale Püha Graalile, ning salajasele Siioni Abikloostrile – mõjukale salaühingule, mille liikmed olid teiste hulgas olnud ka Sir Isaac Newton ning da Vinci, kelle suur austaja Saunière oli. Oma ohtlikul teekonnal Graali otsingul jõuavad nad lõpuks Londonisse, kus neil tuleb rinda pista väga mõjuka jõuga ning nad mõistavad, et usalda ei või mitte kedagi.

Läbi teose on põimitud väga palju legende ja lahatakse põhjalikult erinevate salarühmituste olemasolu, kiriku pimedamat poolt ning muidugi Leonardo da Vinci saladusi, mida ta oma maalide ja leiutiste kaudu „paljastas“. Muidugi ei tasu kõike raamatust tõepähe võtta, kuid natukene teise pilguga paneb ta meie ühiskonda vaatama küll, nagu ka raamatus öeldud: „Ajalugu kirjutavad alati võitjad!“

Näpud mulda 1. päev

Nii, täna on õige aeg väike ülevaade teha, kuidas mul taimede kasvatamine edeneb. Lühidalt kokku võttes märgin ära, et eile oli see kena päev, kui ilusa ilma saatel panin seemned mulda.

Kuna ma poti sisse olen istutanud ainult sidruniseemneid, siis võttis toiming natukene enam aega kui esmalt arvasin. Mullaga on lihtne paned aga potti ja niisutad läbi, turbatablettid olid mul aga esmakordselt käes ja päris mitu korda uurisin netist, et kuidas need ikka toimivad, lõpuks sain aru, et tegemist on äärmiselt lollikindla vahendiga ja tee kuidas tahad, toimib ikka. Kui õhtul Ringvaates pisteti nad veenõusse, siis mina panin nad lihtsalt alusele, kuhu oli vesi valatud, ning imesid end kenasti täis.

Kõigepealt tegelesingi tablettidega ning istutasin paprikad ära, sest nende idanemine võtab kauem aega kui salatitel. Veidi hiljem lisasin ühe tabletti sisse veel sidruniseemne, lihtsalt proovimiseks, kas seekord läheb paremini kui eelmisel korral. Natukene hiljem tegin mullakotti lahti ning täitsin neljase kastikese, immutasin veega läbi ning panin mõnusa portsu seemneid sisse. Kuna ma täpset kogust sellele alale ei osanud arvata, siis panin umbes ja eks näis, kui üle ma neid panin aga alati saab vähemaks võtta ja tugevamad alles jätta.

Eile ei hakanud ma pilte tegema, kuna õhtu jõudis enne kätte, lootuses, et täna paistab taaskord päike lükkasin pildistamise edasi. Hommikul ärkasin päikese säramise peale korraks üles, kuid natukene hiljem pidin pettuma, sest nii väheks seda oligi. Meie tuppa paistab päike kuni lõunani, suvel on see paras nuhtlus aga taimede kasvatamiseks täitsa hea. Igatahes on rukalo nii usin kasvaja, et väikesed valged idupead juba paistavad, ma usun, et nädalavahetuseks on ka lisaks basiilik end mulla alt välja ajanud, paprika ja sidruniga läheb kindlasti kauem, pakendil lubati nädala kuni kümne päevaga.

Kuna päikest on hetkel vähe, siis kipub kasvuhoonesse kondents tekkima, seda akna poole, kus on jahedam, seega pean vahepeal tuulutamas ja ümber keeramas käima. Muidugi pole mul selle vastu midagi, sest on äärmiselt põnev jälgida, kuidas tund tunni haaval kõik muutub. Järgmise postituse teen siis, kui vähemalt salatid on ilusti väljas.