Imeline Austria: 4. päev

Neljas seiklusrohke päev algas jahutava hommikudušiga, mida ma tõeliselt nautisin, hoolimata sellest, et õhtul sai lausa kaks korda käidud. Lisaks oli peale paari autos veedetud ööd suur voodi nagu taeva kingitus, samas ei saaks autos magamist päris piinaks ka nimetada, sest seal on omamoodi hubane. Siiski oli inimese moodi hommik tänuväärt vaheldus. Ööbimise juurde kuulus ka tagasihoidlik hommiku-buffee, mis kujutas endas klassikalist Austria saia ning muud head-paremat.

Nagu juba tavaks saanud, alustasime liikumist varakult, sest nii palju oli veel näha ja teha vaja, päeva tippsündmusteks oli plaanitud Krimmli kosk ning turistidele mõeldud mägitee. Õnneks on Austria väike ning kõik atraktsioonid küllaltki lähedal, teel sattusime ühe mägijärve äärde, mis oli tammiga piiratud, ühel pool asus org, mis viis tagasi Gerlose linna ning teisel pool suur järv, kus sõitsid meilegi üllatuseks suured jahid.

Vahepeal suutis GPS meid aga mingile eriti hullule teele suunata, kus autotee oli täpselt nii lai, et mahtusime vaevalt sinna liikuma, kuid see oli kahesuunaline ning kõrval oli lõputu org, mida ääristasid puud, päris mitu olukorda oli, kus pidi leidma mooduse, et vastutulev auto mööda lasta.

Lõpuks, peale mõningast seiklemist, avanes vaade Krimmli linnale, mis lähemal vaatlusel osutus ehtsaks turistilõksuks. Esiteks olid seal suured parklad, mis olid kõik tasulised, kuid nagu ikka leidub mõni tasuta koht ka ja teiseks oli varajase hommiku tunni kohta rahvast murdu. Õnneks suutsime siiski tasuta parklas ühe koha leida. Kui alguses plaanisime suure hurraaga minna oma suvitajate rõivastuses, siis vaadates teisi endale matkavarustust selga ajamas, otsustasin minagi plätudest loobuda ja botased jalga panna, hea valik!

Teekond kose esimesele vaateplatvormile oli maru pikk, võib-olla kilomeetrites mitte nii üle mõistuse, kuid see tõus oli väga järsk, ning sinna viis rada, mis oli otseses mõttes sikk-sakk. Peale 1,5 tundi mäkketõusu jõudsime sihtpunkti, vähemalt sinna, kuhu plaanisime, sest tegelikult läheb sealt rada veel edasi. Esimene asi oli kohe pood, kust ostsime jäätist ja kohalikku sidruniõlut, mis maitsesid kuuma ilmaga üle mõistuse hästi.

Positiivne üllatus oli see, et paljud oli tulnud koertega, neid jätkus rajale ikka kümneid. Kui meil siin Eestis on lemmikloomaga vaatamisväärsustel käimine tabu, siis Austrias leidus iga atraktsiooni juures lemmikloomadele joogikauss ja näiteks kose juures oli isegi koeratoit olemas.

Tagasi minek oli mõneti lihtsam, samas järsk rada andis kohati päris suure hoo sisse, nii et stabiilselt pidid "pidurid" peal olema. All asus üks purskkaev, kus tuli jalaga paneelile vajutad, et vesi liiguks, ma siis võtsin laste eeskujul snitti ja mõtlesin end ka jahutada, küll aga ei saanud ma kerget vihmasadu, vaid konkreetselt aluspesuni läbimärjaks. Vähemalt peale seda ei olnud enam nii üle mõistuse palav olla.

Meie järgmine sihtmärk oli Grossglockner High Alpine Road, ehk turistidele mõeldud tasuline mägitee, see viib Hohe Tauerni rahvusparki, kus asub Austria kõrgeim mägi Grossglockner (3798 m) ja selle liustik Pasterze. Tee ise on 48 km pikk ja selle kõrgeim punk on 2504 m. Raja alguses nägime ära ka esimesed lumised mäed, mis muidugi võrreldes kõrgeima punktiga olid ikka väga vähe lumised. Ühtlasi külastasime ka kõige kõrgemat punkti, kuhu autoga ligi saab, olgem ausad, tee sinna oli ikka üle mõistuse hirmus, kindlasti hullem kui hommikul kogetud Krimmli juurde viib tee.

Peale hirmusõitu nautisime vaateplatvormil hurmavat vaadet, kus ühelpool olid lõputud mäed ja teisel pool autotee, mis nagu tujukas jõgi mööda mäenõlva oma rada otsib. Kui autos ja normaalsel pinnal oli taaskord meeletu kuumus, siis platvormil valitses tugev tuul, mis tahtis lendu koguni viia. Tagasi peateel peatusime mägijärve ääres, mis osutus põlvesügavuseks lombiks, mille ääri kattis tuhka meenutav tume liiv, teisel pool teed aga kohtasime rahvuslooma, kobrast, kes koos omanikuga turiste lõbustas, teine oli küll äärmiselt häbelik aga sellegi poolest ilmselgelt tähelepanuga harjunud.

Loendamatud kurvid, tõusud ja langused hiljem olime aga pea atraktsiooni, Grossglockneri juures, kus sai tunda ehtsat kontrasti suvekuumuse ja talve jäisuse vahel, lumeliustik oli ühtlasi nii lähedal meile, kuid samas nii kaugel, kuna tahtmine lund katsuda oli suur, siis otsustasime väikese matka ette võtta, mis paraku peale tunnist jalutuskäiku oma otsa leidis, sest kui me lõpuks tunnelitega ühele poole saime, siis avastasime, et umbes kaks korda sama palju oleks veel minna, ja pärast ka tagasi, õnneks tegime ratsionaalse otsuse ja loobusime. Hiljem lugesin seinalt, et optimaalne matka aeg on 4-6 tundi.

Peale mõnusat piduriklotside ja mootori piinamist võtsime suuna Tauerni poole, kus meil järgmiseks päevaks oli plaan jääkoopaid vaatama minna, kuid nagu tavaks, ei lähe alati asjad nii libedalt nagu meie seda loodame, nii saime omal nahal taaskord tunda seda rõõmu, kui lähed automatkale GPS-iga, millel peal 2008 aasta kaart ja märge, et vältida kiirteid.

Kui eelnevad korrad on asi kiirelt lahenenud, siis õhtuhämaruse saabudes leidsime end üha väiksema liiklusega teedel, kui ühtäkki GPS seade ütles: "200 m pärast keera paremale ja suundu praamile!". Vaadates enda ümber lõputuid mägesid ei suutnud ma kuidagi endale ette manada vaadet, et keset Austriat on suur veekogu, mida tuleb ületada praamiga. Peagi sai selgeks, et tegemist on autorongiga, mis viib autod läbi mitme mäe ning ühtegi alternatiivset võimalust lähema 40 km raadiuses, et teisele poole saada lihtsalt pole. Nalja saatel tühjendasime rahakotti 17 euro võrra ning 10 minutiga olime juba teisel pool mägesid.

Vaid loetud minutid hiljem jõudsime Bad Gasteinis, mis on teada-tuntud suusakuurort, kuid hoolimata sellest nägi see ka suvel ja pimedas lummavalt ilus välja. Küll aga olime järgmise probleemi ees, sest vaja oli kiirelt süüa ning ühtlasi ka ööbimiskoht leida. Üsna pea sai selgeks, et ainus kindel koht, kus saab süüa peale seitset ja kaardiga on McDondald's, mida hellitavalt lausega: "Mis on suur ja kollane", kutsusime.

Magamiskohta nii lihtne leida kahjuks polnud, ning kell oli juba päris palju, kui me pea laiali linnast-linna liikusime, lootes mõni vaiksem koht leida. Üks hetk aga tabas mu silm taevas sähvatusi, mis esmalt viirastusena näisid, kuid lõpuks kinnitust said, et tegemist siiski äikesega. Mingit heli, tuult ega vihma sellega ei kaasnenud.

Lõpuks, peale pikka otsimist jõudsime juba järgmise päeva sihtpunkti ning selle all olevasse suurde parklasse, kuhu oli ka teisi öömajalisi maandunud. Hea koht valitud, võisime rahulikult oma "voodisse" settida ning eriskummalist äikest vaatama hakata, sest kui tihti ikka näeb sellist vaatemängu, kus peakohal särab tähistaevas, kuid ümberringi möllab äike, ning samal ajal puhub aknast sisse mõnusat suveõhtu sooja õhku.

Midagi ilusat ühe kena aasta lõpetuseks

Tahaksin teiega jagada ühte südamlikku ja äärmiselt kaunist muusikavideot:

Et meis kõigis säiliks natukenegi lapsemeelsust ka uueks aastaks. Ilusat aasta lõppu kõigile!

Piinlik lausa tunnistada, ...

... et mõned asjad võtavad kauem, kui me esmalt soovime, seega siin ta nüüd on, aasta alguses toimunud suusareisi järelhüüe: Suusapuhkus Otepääl

Meenus see seiklus seoses tänase vestlusega, kus elukaaslane tegi ettepaneku uuel aastal seda korrata, nüüd tuleb pöidlaid peos hoida ja loota, et talvetaat meid sel aastal päris lumeta ei jäta, sest olegem ausad, sellest vihasest ja pimedast on juba suhteliselt küllalt, lund ootame juba ju!

Kunstitunnid Bob Rossiga ehk kuidas mööda saata päevad

Mis saaks veel parem olla kui oma üksindushetked veeta kunsti keskel? Enne kui suundun põhi teema juurde, teen väikese ülevaate vahepealsest ajas.

Kuigi aega peaks mul olema nüüd liiatigi ülearu, lippab see ometi nii kiirelt käest, et päevade haihtumine üksteise järel tundub järjest kiiremalt liikuva ratta moodi.

Üha enam peab tõdema, et mida vanemaks me saame, seda lühemad on päevad, eriti veel minu mõttemaneeri juures, nimelt on mulle hakanud külge üks äärmiselt nõme, kuid samas efektiivne moodus aega kulutada, olles praeguses hetkes mõtlen ma endamisi: "Järgmine hetk panen ma silmad kinni ning kui ma nad taaskord avan on juba hommik, siis olen ma tööl, sealt edasi jõuan koju" ja nii need päevad lähevad. Natukese aja pärast olen ma juba homses õhtus ning mõtlen antud hetkele, kui ma seda ette ütlesin (kirjutasin). Kas pole mitte hirmutav?

Aga selleks, et selles kiires elus ka mingid püsivad väärtused tekiksid tuleb vahest hetk võtta ning teha midagi, mis tõeliselt sisemist mina toidab, ning üks selline asi on kunst! Kui suurem osa maailma noortest tahavad saada lauljateks ja tantsijateks, siis minule meeldib maalimine, viisi ma ei pea ja tantsin puiselt aga võimalik, et just selle korvamiseks on mulle antud natukene parem kunstimeel.

Õnneks on mu töö lubanud pea viis aastat kasutada kogu minus olevat loovust ja ideid, seda küll virtuaalsel teel, kuid samal ajal on see tõenäoliselt ka suurimaid põhjuseid, miks ma pole juba pikka aega füüsiliselt pintslit tõstnud ning sellega paberile tõmbehaaval miskit jäädvustanud.

Nüüd aga olen ma end taaskord nii üles kruttinud, sest mõned päevad tagasi leidsin ma saate, mis noorukipõlves mind totaalselt lummas: Bob Ross ja "Joy of Painting". Ma pikalt ei hakka rääkima, videod räägivad enda eest, lühidalt öeldes, Bob on ehe näide sellest, kui inimene teeb seda, mida ta tõeliselt armastab ning sellega kaasnevad positiivsed emotsioonid on niivõrd nakkavad, et ka kõige andetum inimene tunneb, et ta on võimeline kõigeks.

Siin ühe maali lugu:





Kuid siiski suurema osa oma ajast mõtlen ma oma kõige kallimale. Igatsen Sind seal üle mere!

And I miss you, like a deserts miss the rain

Pühapäeval saatsin ma oma kaasa esimest korda laeva peale, oleme meiegi nüüd üks poolik perekond, kus üks tegutseb ühel pool lahte, teine teisel pool. Ma olen alati negatiivselt suhtunud sellisesse elukorraldusse, kuid nagu ma juba aru olen saanud, siis need asjad, mida ma kõige rohkem põlgan, saavad alati tõeks. Seega ei jää mul muud üle kui leppida.

Kõrvalt sõbrannasid vaadates tundus selline elu kurb, kuid ise seda kogedes, võib öelda, et see on täiesti väljakannatamatu piin, ei ole tema õnnelik ega ka mina. Samas elu on siin Eestis jõudnud sellesse staadiumisse, et mingit valgust tunneli lõpus väga ei paistnud ning üle mõistuse kiirelt on läinud aasta sellest, kui me "ajutiselt" vanemate juurde kolisime.

Eesti palgad on rohkem narrimiseks kui tasu tehtava töö eest, tööle saada pole keeruline aga kui 8 tunnise tööpäeva eest pakutakse vaid 540 EUR bruto, siis tundub teinekord mõttekam kodus istuda ja säästlikult elada. Kõige kurvem on see, et süüdistada pole kedagi, kuigi esmalt süüdlaste rivi silme eest kirjuks võtab, siis tegelikult on see tõsi!

Nimelt pole süüdi töötuses ja palga väiksuses ainuisikuliselt ei riik, linn, tööandja, otsene ülemus ega tööline ise, asi on lihtsalt selles, et me ei suuda pakkuda maailmale seda, mis meile raha sisse tooks. Seetõttu elame me rahast, mis keerleb meie enda riigi siseselt ja arvestades meie elatustaset pole seda eriti palju, suur osa sellest on veel kaetud laenudega.

Kuid raha pole peamine, see on vajalik aga mitte esmane, sunniviisiline lahusolek paneb üha enam mõtlema, et kas see on seda üldse väärt. Iga hetk mõtlen ma, et milleks, milleks me piiname iseendit, oleme saanud siiamaani nii hakkama ja saaksime ka edaspidi, kuid kaugemale mõeldes, mis elu see jällegi on. Kas meie iseseisvus on seda väärt? Kindlasti! Elame esmalt päeva korraga, siis nädala, siis kuu, alguses on ikka raske ja tagasi saab alati tulla.

Ja nagu mu kallis mees lahkudes ütles: "Me oleme nagu üks puu, mis kasvab muudkui edasi, me oleme tugevad!"

Imeline Austra: 3. päev

Et mõni päev meie elus on ilusam kui teine saime juba uue päeva koidikul taaskord tunda, puhkus oli täie hoo sisse saanud ja ees ootas kolm tihedat päeva täis seiklust ja vaatamisväärsuseid.

Kolmas päev algas taaskord varakult, kuna eelmine õhtu sai kõvasti higistatud, siis oli mõte hommikul ujumas käia. Linna plaanilt suutsime leida koguni kaks mägijärve, kus peal supluse märk. Üks neist asus eriti kõrgel, sinna me ka suundusime. Kohale jõudes selgus, et tegemist on hoopis suure hotellikompleksiga, mille aeda see järv täpselt jäi, seega pidime varahommikusest suplusest loobuma.

Enne linnast ja Saksamaalt lahkumist viskasime pilgu peale veel kohalikule olümpiakeskusele, mida troonis uhke hüppetorn, võib ainult ette kujutada, milliseks see rahulik suveund nautlev linn talihooajal muutub.

Vaid loetud kilomeetrid lahutasid meid veel Austriast, lisaks sellele, et kohale oli jõudnud meeletu kuumaalaine ei pidanud me enam tormama, ning kolme päeva jooksul oli vaja läbi sõita vaid 800 km, mis ühtlaselt päevadele jaotades andsid piisavalt ruumi nautida ka muud kui autosõitu.

Austrias tervitas meid esmalt unine linnake, kuhu kõrgete mägede tõttu päikesekiired polnud veel korralikult jõudnud, kuid vaid loetud minutite jooksul terve oru valgustasid. Kõik Austria mägised piirkonnad on nagu ühe vitsaga löödud, nad asuvad orgudes, mis paiknevad mägede vahel ning enamasti on nende keskel looklev jõgi ja muidugi need imeilusad lillepoognatega kaunistatud majad. Ühtlasi sellest armsast linnakesest lahkudes ületasime esmakordselt kõrguse 1000 m merepiirist.

Järgmine peatus oli esimese mägijõe ääres, mis hilissuvele iseloomulikult oli küllaltki kokku kuivanud, kuid siiski ei saanud ma võimalust kasutamata jätta ning oma käega järgi proovida, kui "soe" see vesi ikka on. Kuna hommikune ujumine jäi ära, siis lootsin väheke jahutust sealt saada, paraku näpu otsaga puudutades sai ruttu selgeks, et külm vesi on ikka külm ja mitte nagu meil suvel Stromkal 12 c vaid ikka jääkülm oma mõne kraadiga. Võisin vaid ette kujutada, kuidas kohalikud end tundma peavad, kui sellise kuuma eest kasvõi mägijärve ujuma peavad pagema, ega seal see vesi ka mingi väga soe olla saa.

Kerge külmašokk käes liikusime mööda mäeorge ja -teid Innsbrucki poole, kus meid esimene suurem linna seiklus ees ootas. Ühtäkki olime me juba kõrgel mäe otsas kust oli imeline vaade Innsbrucki linnale, kuid kuidagi tuli sealt ka alla saada ja see tee oli juba üle keskmise järsk, kurvidest viisid koguni välja teed, millele katkiste piduritega autod vajadusel sõita said.

Elusat alla jõudnud ja paar kergendavat hingetõmmet teinud, liikusime edasi kesklinna poole, kus oli plaan väike ringkäik ja lõuna teha. Auto parkisime kõige vipi-masse kohta, otse valitsuse maja vastas olevasse parkimismajja, kus iga alustatud 30min maksis 1 EUR, võrreldes Tallinna vanalinnaga on hinnavahe ikka märgatavalt odavam.

Säästureisile omaselt lõunatasime Saksast ostetud söökidega kohalikus pargis, kuid kuna tahtmist väga edasi liikuda veel polnud, siis otsustasime kohapeal võtta turismipaketti ning veeta terve päev Innsbruckis, valitud sai kõige vingem pilet, mis maksis 29 EUR, sellega sai tasuta mägiraudteed kasutada, loomaaias käia, ühistransporti kasutada ning muuseume külastada.

Esmalt suundusime "metroo" peale, mis meid viis tegelikult hoopis mäenõlvale, peale kaht mägiraudtee vahetust olime aga juba mäe tipus, kust avanes hurmav vaade ühelt poolt Innsbrucki linnale ning teiselt Tirooli mägedele. Tippu jõudes valdas tunne, mille võib vabalt lugeda minu senise elu ilusaimaks hetkeks, see oli koht, kuhu oleks võinud jäädagi. Korda mööda korrutasime endile, et ei tahagi enam tagasi, alla, koju, kõik, mida hing ihkas oli seal, vaid meie kaks ja piiritu avarus.

"I've got the whole world in my hand"

Kahjuks ei tunne aeg kellelegi kaasa ning liigub halastamatult edasi, vaid mõned tunnid hiljem olime juba suunaga mäest alla, esimesel nõlvakul oli aga loomaaed, kuhu hoolimata meeletust kuumusest läksime. See on selles suhtes eriline loomaaed, et esiteks on ta Euroopa kõrgemail asuv ning teiseks on seal ainult need loomad, kes ka reaalselt sellistes tingimustes elavad. Tegemist oli küllaltki pisikese alaga, kuid see eest ruumi loomadele jätkus rohkem, kui meil Eestis. Veel torkas silma, et sealsed loomad olid oluliselt kõhnemad võib isegi öelda, et rohkem vormis, kui meil siin, aga eks püüa ise hommikust õhtuni mööda mäenõlva üles vaaruda, kui kere on paks nagu paagiauto.

Kuna kuumus ei tahtnud kuidagi järgi anda ja kitsas territoorium suurendas seda ahju tunnet veelgi, siis pistsin kohalikus WC-s enda pea külma vee kraani alla ning nägin ülejäänud päeva päris korralik higipull välja, muidugi ei jäänud see mu viimaseks omalaadseks jahutuseks. Järgmine peatus oli meil juba linnast ääre poole, kus asub maailmakuulus Swarovski kristallitehas ja muuseum. Minu suureks kurvastuseks otsustas digikas mind alt vedada ning tegelikult sai ta aku juba mäe otsas omadega õhtale, õnneks küll oli seal üks kohvik, kus me seda laadida saime.

Igatahes tekitas turtsuv fotokas minus suurt pahameelt, sest Swarovski muuseum on täis iga naise "unelmat", kus kõik kohad on täis kirkaid kivikesi ja karda, tõesti, ma käisin seal ringi nagu segane, silmad kilamas peas. Kõige vingem oli muidugi peegliruum, kus värvide ja muusika harmoonia sai hoopis uue tähenduse. Mõnusalt jahedad ruumid tekitasid taas õue jõudes tohutu kuumapahvaka, mis hetkega leemendama taaskord ajas, sel ajal kui elukaaslane taaskord digika akut laadis, seisin ma rahulikult purskkaevu kõrval ning lasin langevatel veepiiskadel end jahutada.

Üks oli kindel, sel õhtul igasugune autos magamine langes ära, ning oli viimane aeg leida öömaja. Vaid 65 km Innsbruckist, mööda imelisi mägiteid ja orge leidsime peale mõningaist otsimist kodumajutuse, mis sobis nii hinna (40 EUR 2 inimest) kui ka asukoha poolest. Esimese asjana käisime pesemas, ning peale väikest hingetõmmet läksime jalutama. Maja eest lookles jõgi, mida äärt läks terviserada. Jalutasime oma mitu kilomeetrit kuni Gerlose linnani välja, tagasi jõudes oli õues juba peaaegu täitsa pime, seal läheb väga ootamatult ja kiirelt pimedaks.


Kolmas päev oli omadega õhtusse jõudnud, peas keerlesid möödunud päeva elevust tekitanud sündmused ning tuli taaskord tõdeda, et elu võib mõnikord vapustavalt ilus olla, kui vaid oleks võimalusi ja AEGA rohkem, et veel rohkem kogeda neid tundeid, mida üks reis ja super kaaslane pakkuda võivad.