Trennipäevikud: kolime õue

Vaikselt on kätte saabunud aeg, mil kevad hakkab oma tõelist ilmet näitama, kuigi puud pole veel lehes on vähemalt temperatuur tõusnud nii palju, et saime sõbrannaga lõpuks rulluiskudelt tolmu pühkida ning usutama minna.

Tunnistan ausalt, et viimati sõitsin rulluiskudega siis kui olin veel teismeline ja need samused rulluisud on seisnud keldris juba pea 7 aastat. Vaatamata sellele on nad vähe sõitnud ja täiesti korralikud ning isegi jala number on sama, mis toona. Tõin nad juba mõned nädalad tagasi vanemate juurest ära, et suvel neile korralikult vatti anda.

Leppisime sõbrannaga juba nädala keskel kokku, et kui nädalavahetusel on ilus ilm, siis lähme sõitma, tema pakkus välja Tabasalu raja ja nii ta jäi. Kuigi reedene päev oli ikka üle keskmise vihmane, siis ma juba kartsin, et jääbki minemata, õnneks laupäeva õhtu poole hakkas juba päike paistma ja täna hommik oli juba suviselt mõnus. 

Hommikul magasin mõnusalt kaua ning siis sõitsime elukaaslase vanematega maale, ega ma sinna niisma istuma läinud, vaid peale mõnusat hommikusööki väljas, haarasin reha ning hakkasin muttide tehtud mullahunnikuid tasandama ning hiljem puhastasime metsalause puurisust puhtaks. Nagu naksti oli päeva esimene trenn tehtud ning ülakehale korralik toonus antud.

Neljast võtsin sõbranna peale ning põrutasime Tabasallu, kuigi seal oli palju tuulisem ja natukene ka jahedadam suutsime endit nii kokku pakkida, et sõidu ajal külm ei hakanud. Endalegi märkamatult sõitsime kokku pea 10 km, mis esimese korra kohta ei ole sugugi paha tulemus, täpset aega me kahjuks ei mõõtnud, kuid sinna tunni kanti oleks ta tulnud kui me vahepeal sinililli ja sisaliku pildistamisele aega poleks kulutanud. Muidugi ei olnud tegemist ajapeale sõiduga, sest võtsime asja rahulikult ning ajasime rohkem juttu ja nautisime olemist.

Kindlasti ei tähenda see nüüd seda, et ma enam trennis ei käiks, täditütrega leppisime juba kokku, et vähemalt ühe kuu teeme veel, meil sai just eelmine neljapäev kaart läbi ja tegelikult on ilmad veel piisavalt heitlikud, et kaks korda nädalas üldist treeningut ka sees võiks teha. Aga kui õhtul on ilus ilm, siis me hakkame sõbrannaga veel lisaks rullitamas käima, või teeme lihtsalt mõned jooksuringi koos koeraga.

Endalegi üllatuseks on niivõrd spordikaugest tegelasest, nagu mina, saanud sporti tõeliselt hindav inimene. Seega aitab looderdamisest, jalad tagumiku alt välja ning õue liigutama!

Läbi raskuste tähtede poole

Viimasel ajal on päevad sama heitlikud kui ilm, ühel hetkel paistab päike teisel sajab lund, kuid lilled ja puud tärkavad sellest hoolimata. Just nii on minu viimased nädalad, võib öelda, et isegi kuud möödunud, täis positiivseid üllatusi ja raskeid otsuseid.

Kui alles hiljuti kirjutasin, et naasen eelmisesse töökohta, siis nüüdseks olen seisus, kus reaalselt töötan koguni kahel kohal korraga. Pikkade läbirääkimiste ja pakkumiste tulemuseks, saime viimasel tööpäeval kokkuleppele, et jätkan projektipõhiselt erialaste teemade assisteerimisega.

Tegelikult on asi praegugi veel väga värske ja see, kuidas me asjad reaalselt tööle saame selgub peale esimese etappi läbimist, seega ei tea ei nemad ega mina täpselt, kuidas see koostöö toimib, mistõttu olen ma viimasel nädalal olnud veidikene rohkem ärev kui tavaliselt. Kes teab, võib-olla polegi kõik nii lihtne kui esmapilgul tundub, samas oleks patt jätta võimalust kasutamata.

Hetkel olengi arvestanud nii, et nädalavahetused jätan vabaks, vähemalt laupäevad, kahel õhtul nädalas käin trennis ning ülejäänud kolm õhtut on mul aega nokitseda. Pean toime tulema 40tunnise põhitöö ja 8 tunnise lisatööga nädalas. Muidugi ei käi asjad päris kella pealt ja juba praegu on olnud kaks õhtut, kui magama saanud alles südaöö paiku, kuid kuna kõik on uus ja huvitav, siis jätkub indu ka kauemaks.

Eks elu teeb ise korrektuure, kui mu elukaaslane oleks Eestis, siis ma poleks iialgi mõelnud sellisele lisatööle, kuid just praegu on mul aega ja tahtmist end võimalikult palju hoida tegevuses erinevate tegevustega. Seepärast annan ma endast 100%, et võtta kõigest maksimum ning teha endale ette mõnus tee, millel ülejäänud elu kõndida. Millal siis veel kui mitte nüüd?

Mida rohkem aeg edasi seda enam tuleb uskuda vanemate inimeste öeldud tõde, mida vanemaks saad, seda kiiremini läheb aeg.

Kõigile, kes tunnevad Emist

Saabuva suvehooaja ja automatkate stardiks on paslik tutvustada truud sõidukaaslast ja seltskonnahinge - Emist, keda tunnevad kõik, kes on kunagi minu autos sõitnud.

Suurema osa ajast sõitab ta tagaistmel, liikluseeskirju järgides on tal enamasti ka trakstid peal, aegajalt võib aga näha teda esiistmel, pea alla surutuna ning mõnusalt kaela toetamas. Ühesõnaga truu kaaslane ning vajalik sõber igal autoreisil, ootan juba põnevusega selle aastaseid ringreise, meie ole igatahes valmis.

"Paid tüdrukud äris edu ei saavuta"

Just selle nimelise raamatu haarasin ma täna raamatukogust. Kuna mingi ime läbi jõudsin ma täna koju ajal, mil raamatukogu uksed olid veel avatud, siis mõtlesin miskit vahelduseks lugemiseks jälle võtta.

Ma tegelikult juba mõnda aega tagasi hakkasin G`n`R endise kitarristi Slashi inglisekeelset autobiograafiat lugema, kuid see on soiku jäänud ja hing tahtis midagi harivat vahelduseks. Isegi täna raamatukogus olin dilemma ees, et kas võtta Dan Browni kolmas põnevik või pealkirjas mainitud teos, eks peagi selgub, kas on väärt lugemine.

Esimest korda kuulsin sellest teosest ühest intervjuust Statoili uue juhiga, kes tõi selle raamatu esile, kui oluline lugemine naistele, kes soovivad karjääri teha. Võimalik, et olen kergesti mõjutatav aga kuna ma pole kunagi eriline raamatute fänn olnud, siis ma lihtsalt ei oska oma peast välja mõelda, mida tasuks lugeda ning niisama proovimise pärast ei viitsi 500 lk raamatut koju tassida, seega üritan ikka siit-sealt kõrva taha panna.

Enne raamatu lugemist ja võib-olla oma mõttemaailma kardinaalset ajuloputust, vaidleksin ma juba selle pealkirja üle veidikene. Oma kogemustest võin küll välja tuua, et sildade põletamine toob kokkuvõttes oluliselt rohkem kahju kui leebe naeratus ja mõned pisarad, mis paljudele võib tunduda nõrkusena.

Olen elus saanud kolm koondamisteadet, ning alati lahkunud suhtumisega, et sellisel hetkel on kõige tähtsam mitte see, mida sa varasemalt teinud oled, vaid see, kuidas lahku minnakse. Alati leiaks põhjuse, et toole loopida ja öelda näkku kõik, mis pähe tuleb, kuid tegelikult nagu elu näitab, siis teed, mis on kord suletud võivad taaskord avaneda ja anda uue võimaluse.

Ma olen tööalaselt püüdnud olla küllaltki neutraalne, mulle meeldib inimestele meeldida, kuid ma ei poe selleks pükstest välja ega näe vajadust endale tekitada meeletut sõpruskonda kolleegide näol. Mõnedele võib see tunduda omamoodi kahepalgeline, kuid vestlustes, mis tihtipeale kujunevad klatšiks ja kellegi halbade omaduste väljatoomiseks, eelistan ma vait olla või omakeskis noogutada. Mulle lihtsalt ei meeldi halvas toonis taga rääkimine, elus on niigi palju negatiivsust ja olekski palju tahta, et kõik inimesed saaksid omavahel alati hästi läbi ja sobiksid nagu valatult.

Väga lihtne seletus, kui mitte objektiivne on tegelikult üksik isiksus: mõtle inimesele, keda sa üldse ei salli, või kellel tundub olevat maailma halvim iseloom - ka temal on sõbrad/mees/naine, kes peavad teda maailma parimaks. Tehke omad järeldused, kas olete kõigi inimeste silmis nii pühak, et võiksite inimesi suure suuga hukka mõista või headeks ja halbadeks lahterdada.
Antud võrdlus on kasutatav vaid inimeste vahelises suhtluses, mis tihtipeale esineb kollektiivis, koolis, sõpruskondades.

Seega, avan nüüd Lois P. Franel, Ph D (psühholoogia doktorikraadiga ja puha) raamatu "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta" - 101 takistust naiste karjääriredelil ja püüan selgusele jõuda, kas tuleb kohe leppida sellega, et jään keskklassi tööliseks elu lõpuni, või võin ka laenuta ostetud majast ja uhkest autost unistada!

Suveks trimmi

Trennis käimine pole ainus, mis kehaga imet teeb, lisaks peaks jälgima ka seda, mida sisse sööd - seda lauset kuuleb praegusel ajal kõikjalt. Kevadel on imeline komme ka kõige suurematel laiskvorstidel jalad tagumiku alt välja ajada ning mõelda natukene oma kehale.

Ja kaugel see rannahooaeg ka on, täna näitas kraadiklaas juba 15 soojakraadi ning hiljutisest lumest hoolimata on puudel pungad juba suured nagu herned.

Kuna ma pole ülekaalu pärast kunagi pead pidanud vaevama, siis on natukene tervislikuma eluviisi poole tõuganud mind pigem soov võidelda vanusega, mis aasta-aastalt üha enam märku annab, et vana rasva(lihase) peal kaua liugu enam ei lase. Ka kõige kõhnemal inimesel hakkab ühel hetkel lihas hääbuma ning keha võtab üha lopergusemaid nurki.

Pean tunnistama, et kaks kuud regulaarset trenni on mõjunud uskumatult tõhusalt ja tulemused on vähemalt mulle endale lausa silmaga nähtavad. Eriti hästi on trennile allunud tagumik ja käed. Vaatamata kiirele elutempole üritan ma natukene rohkem rõhku panna sellele, mida ma söön, ei ole see minu jaoks tähendanud kuivikutele ja ainult rohelisele üle minekut, vaid lihtsalt värvi toomist taldrikule.

Tavaliselt koosnes õhtusöök lihast/kanast/kalast ning kõrvale kartul/riis/makaron, enamasti kasteks majonees või ketšup ja kogu lugu. Nüüd aga olen hakanud rõhku panema variandile, et kõik see sama võib jääda, kuid kõrvale käib alati ka midagi värsket, olgu selleks siis lihtsalt lehtsalat tomatiga või pirni sinihallitusjuustu segu, võimalused on piiritud. Endalegi üllatuseks ei tahagi enam nii väga makarone ja kartulit, kuigi rämpstoitu luban ma aeg-ajalt endiselt.

Seega teen kõike natukene paremini, liigun rohkem, söön tervislikumalt, sealjuures säilitades kaine mõistus, sest ükski äärmus pole hea.

Siin ka mõni pilt minu tänasest õhtusöögist:

Nutikad pühad

Proovin ka siis ära, et kui keeruline on nutitelefoniga postitust teha. Kuigi sellega kirjutamisel on omad negatiivsed küljed, siis tuleb tunnistada, et on ikka maru mugav ise voodis, poolenisti lõsutades, ringi surfata.

Pühade lainel on laiskus eriti sügavale kontide vahele pugenud, siiski ei saa väita, et ma ainult looderdanud oleks. Reede läks küll paraku oma vihmase ja hiljem ka lumesaju nahka, kuid see eest sai üle pika aja kinos käidud. Meilegi üllatuseks oli aga saal rahvast paksult täis. Viimane kord kui ma väljamüüdud seansil käisin jooksis "Avatar". Sel korral oli aga tegemist juba teab mitmenda osaga "Kuuma piruka" järjeloost, kus teemaks klassi kokkutulek. Olgem ausad endalgi juba keskkooli lõpust peagi 6 aastat möödas ja filmiski aktuaalsed teemad on uskumatult reaalsed.

Ma hea meelega ei peatukski väga filmi sisul, sest nagu ka eelmiste puhul oli nalja rohkem kui kõhulihased kannatasid ja kuigi eestlane võib teinekord väga apaatne tunduda, siis kinoseanssi ajal sai nii mõnigi kord saali vallutavat naerukoori ja -pahvakaid kuulda. Filmi lõpus kostis aga plaksutamislaine ning palju rahulolevaid nägusid.

Seega, kes vähegi huumorit armastab, siis "Kuum pirukas: klassikokkutulek" omas täies hiilguses on igati väärt vaatamist.

Laupäeval sai lumetuisk veel rohkem indu ning juba niigi pikale veninud tali kinnitas taaskord kanda. Paslik aeg, et kevadpühi tähistavatel inimestel meel mõruks teha. Et meelt natukenegi lohutada käisime uues Sushihouses, mis alles hiljaaegu Audi majas avati, erinevalt Solarise ülerahvastatud restost on seal ruumi lahedamalt ja mulle tundusid makid ka suuremad.

Kõhud mõnusalt täis, hüppasime veel poest läbi ning haarasin kaks kookospähklit, üks külakostiks minu ja teine elukaaslase vanematele. Vahest üllatan iseennast ka, et nõnda toredad mõtted tulevad, igatahes kõik olid väga rahul ja mu vanemate juures sai igast lahendusi mõeldud, kuidas pähklit lahti saada, läks aega aga jagu me tast saime.

Täna on jälle kino päev, seekord filmiks "Näljapäevikud", mida on igal pool kõvasti kiidetud, eks näis, kas on väärt seda au ja kuulsust.

Natukene kõigest

Nüüd on aeg vist mõned kokkuvõtted teha, sest nädal on läinud taaskord nii kiirelt, et silm ka ei pilgu. Vahepeal on kevadest saanud talv ja soojast päikesepaistest järgi jäänud külm ja lumine loodus.

Kuid ega see suvi taevasse jää, kui nii võib öelda. Mäletan, et umbes kolm aastat tagasi oli munadepüha aegu õues täielik kevad juba ning isegi puudel pungad suured ja nädal hiljem ka lehed lahti. Sel aastal tundub, et tibude ja rohelise muru asemel, tuleb võtta suusad ja kelk ning üks kiirem tiir lumel teha.

Vahepeal olen ma aga nii tubli olnud, et Paprikad potti istutanud ja nüüd vohavad nad täiel rinnal, luban, et üritan pikal nädalavahetusel mõne pildi teha ja näidata ka, et ma ainult udujuttu ei aja. Salatid kasvavad vaikselt, kuigi minule üllatuseks väga vaguralt ja rukola isegi kiduralt, ei tea, kas päike ei sobi või mis, aga lehed kipuvad kollaseks minema. Igatahes järgmine kord oleksin targem ja paneksin seemned kohe potti ning jätaks mullale natuke ruumi ja siis kui on aeg kasvanud osa katta, paneksin mulla ja piketeeriksin nõrgemad välja, nii ei ole ümber istutamist ja on palju lihtsam.

Trennipäevikutest nii palju, et täna koju sõites oli pea õnnehormooni täis, ning ma ei osanud kuidagi tänulikum olla, et end lõpuks käsile olen võtnud. Alati on meil seal väga lõbus ning lahkun meeldiva surinaga, kui kõik lihased on venitatud ja eriti mõnus on pärast sauna. Iga korraga jaksan aina rohkem ja kauem. Seega üritan ma seal veel võimalikult pikalt järjest käia, et see ind ei raugeks.

Ühtlasi on mul käsil ka viimane nädal uuel kohal, tegelikult veel vaid kaks päeva ning siis peale pikka nädalavahetust alustan taaskord vanas töökohas. Kuigi ma arvasin, et asi laabub lihtsamalt, siis olukord on päris kurvaks kiskunud, vanas juba oodatakse ja uues ei taheta kuidagi ära lasta. Endalegi üllatuseks olen aga praegusel tööl juba nii ära harjunud ja peale kolimist tundub kõik veel rohkem oma, sest kõik on minu käe järgi tehtud ja pandud.
Ma loodan, et tegin õige valiku, ausalt!