Näpud mulda ehk kasvatame maitsetaimi aknalaual

Täna käisin ma lõpuks Hansaplantis ning soetasin endale kõik esmavajaliku maitsetaimede kasvatamiseks. Kuigi ma teadsin, et tahan kindlasti sel aastal proovida ja katsetada, siis lõpliku valiku tegin poes koos teenindussaali töötajaga, küsisin julgelt nõu ja abi.

Üks, mis kindel oli basiilik, kuna mulle Itaalia toidud väga maitsevad, lisaks võtsin rukola ning natukene huvitavamaks tulemuseks veel oranži magusa paprika, mis lisaks headele maitseomadustele on ka dekoratiivne. Kuna ma varem pole n-ö aknalaual kasvatanud, siis ei oska ma täpselt öelda, kuidas mul kõik kohe õnnestub aga ma annan endast parima. See on ka põhjus, miks ma esmakordsel kasvatamisel kasvuhooneid kasutan, mitte ei pista kohe potti. Kui esimene ports hakkab arenema, siis saab alati ümber istutada ning edaspidi on juba lihtsam.

Kuigi ma tean, et Hansaplant pole just kõige odavam pood, siis otsustasin siiski kõik korraga ühest kohast osta ja nagunii oli mul sinna kanti asja. Seega hinnad, mis ma välja toon ei pruugi olla sugugi kõige odavamad aga lihtsalt aimduseks ette, et kui palju miski maksab.

Kekkilä ürdimuld 3L ................. 1,39 EUR
Turbatablett 10tk .......................... 0,83 EUR
Põld-võõrkapsas "Rukolas" ...... 0, 75 EUR
Basiilik "Genovese" ........................ 0,59 EUR
Magus paprika Mohawk ........ 3,43 EUR
Väikekassett 4 auguga ............ 0,19 EUR
Toa kasvuhoone 2tk .................. 5,50 EUR

KOKKU: 12,68 EUR

Kindlasti hoian kursis, kuidas kasvamine edeneb, kuna täna ma enam neid istutada ei jõua, siis teen seda homme ja esimesed tulemused paksid ilmnema juba nädal peale istutamist, söögivalmis saavad nad küll alles paarikümne päevaselt, aga see läheb ruttu.

Hortese kodulehelt leidsin ma veel sellise toreda õpetuse, kindlasti tuleb algajale kasuks:

Lihtne ja käepärane viis aknalaual kasvatamiseks

1. Selleks on vaja väikeseid plastpotte, mulda ja maitsetaimede seemneid.
2. Täitke pott ääreni maitsetaimede kasvatamiseks mõeldud mullaga, siluge siledaks ja kastke niiskeks.
3. Mullapinnale külvake pakist maitsetaimede seemned ja katke kergelt imeõhukese mullakihiga.
4. Asetage pott sooja ja võimalikult valgesse kasvukohta.
5. Seemnete idanemiseni võite poti katta pealt paberiga, et niiskus paremini säiliks.
6. Pott asetage alusele ja piserdage vett külvile hommikuti pihustiga nii, et mullapind oleks ühtlaselt niiske.
7. Maitsetaimede seemned idanevad ühe nädala jooksul.
8. Kui külv on liiga tihe, siis võib poti sisu jagada umbes neljaks ja istutada laiali suurematesse pottidesse, kasutades istutamisel maitsetaimede mulda.
9. Paari nädala pärast võib hakata väetama maitsetaimedele mõeldud väetisega.

Taimede ettekasvatamine minikasvuhoones

1. Täitke minikasvuhoone kassett servani külvimullaga, siluge siledaks ja suruge muld sõrmedega veidi tihedamaks. Kastke muld niiskeks. Mulla asemel võib kasutada ka turbatablette, mis lastakse enne külvamist ööpäeva jooksul ennast vett täis imeda, valades kassetti piisavalt vett.
2. Igasse kasseti ruutu asetage mullale või turbatabletile 1-3 seemet.
3. Seemned suruge näpuga veidi pinnasesse ja peale asetage läbipaistev karbikaas. Kaas aitab külvil säilitada paremini niiskust ja soodustab ühtlasemat tärkamist.
4. Seemnete tärkamiseks on oluline hoida külvi 20-25°kraadisel temperatuuril võimalikult valges kohas. Vajadusel kasutada taimelampe.
5. Jälgida, et külv oleks kogu aeg niiske. Vajadusel piserdage käsipihustist veega.
6. Taimede kasvades, või kui on liiga niiske, eemaldatakse läbipaistev kaas karbilt.
7. Seemnetest tärganud noortaimed tuleb paari nädala pärast istutada suuremasse potti.
8. Taimi ei tohi lasta kasvada karbis liiga kaua, kuna mulda ja toitaineid jätkub tõusmetele vaid lühikeseks ajaks.
9. Pärislehtede ilmudes võib taimed istutada suuremasse potti ja kasvatada edasi köögi aknalaual või istutada maikuus juba otse aiamaal peenrasse.
10. Väetama võib hakata maitsetaimi paar nädalat pärast ümber istutamist.

Töötukassa hiilgab jälle

Täna sain taaskord toreda üllatuse osaliseks. Nimelt suutis töötukassa minu pealt veel raha kokku hoida, et kui juba koonerdamiseks läks, siis täiega. Tegemist igakuise töötutoetuse rahaga, mis on umbes 60 EUR.

Kurioosum on muidugi see, et töötukassas käisin ma 29. jaanuaril ning juba kolm päeva hiljem sain otsuse, et mul puudub õigus töötuskindlustushüvitisele. Nüüd pea kuu hiljem, tunnike pärast seda kui edastan iseteeninduses teate, et asun uuest nädalast tööle, saadavad nad kirja:

Aeg: 27.02.2012 13:27

Tere,
Teie töötuskindlustuse hüvitise avalduse peale tuli eitav vastus.
Võimalik taotleda töötutoetust, selleks peate tulema minu juurde ja tegema TT avalduse.

Ei tea, kas peaks homme paariks tunniks linna minema, 2 EUR eest trollipileti ostma ja taaskord meeletus järjekorras seisma, selleks, et saaks kolme päeva eest töötutoetust?

Kihiline leiva-kohupiima magustoit Vana Tallinnaga

Laupäeval tuli mul suur tuhin kokata, esmalt tegin suure plaadi täie hakkliha-šampinjoni pitsat ning seejärel asusin magustoidu kallale.

Kuna ma eriline magusasöödik pole, siis igasugused koogid ja muu säärane langesid kohe ära, kuid on olemas üks magustoit, mis mulle juba ammusest ajast on meeles ja see on ideaalne kõigile neile, kes muidu vähe magusat tarbivad.

Kõigele lisaks on seda lihtne teha ja vaja läheb niivõrd vähe asju, et tahtmise korral võiks iga päev teha. Küll aga on selle juures üks nõme konks, nimelt on riivleiva tegemine kohutavalt tülikas, minul võttis see üle tunni. Õnneks leidub poes ka juba riivitud leiba, seekord kahjuks oli see otsas, seega pidin kondiauru kasutama. Samas on värskest leivast ise tehtud oluliselt aromaatsem, kui juba pakis kuivanud.

Viimane kord tegin ma seda kooli ajal, oli vast miski 6 klass, kui koduõpetuse tunnis meie meeskonnale see valmistada anti, see hea mekk jäi mulle juba tollest ajast meelde. Ka sel korral õnnestus hästi ja nagu ikka leidub internetis palju häid retsepte, kuid enda jaoks õige tuleb ise kokku panna, alljärgnevalt, siis minu oma:

Geniaalne leiutis: Šokolaadist pliiatsid

Ma leidsin netis ringi tuulates ühe suurepärase leiutise, šokolaadist pulgad, mida teritades saab kerge vaevaga šokolaaditükke.

Eriti kasulik oleks selline pulgake tortide kaunistamisel või siis nagu mu varasemast postitusest läbi kumab, kakao tegemisel. Mõelda vaid erinevaid sorte sh. valget, tumedat, piimašokolaadi jne, nagu ühes klassikalises värvipliiatsi komplektis, võta ainult seda, mida soovid. Imeline!

Seega palun, palun, Kalev või kes iganes, hakake tootma ning muidugi ärge hinnaga üle pingutage! Neid ei pea ainult toidu tegemisel kasutama, niisamagi oleks tore ju tavalise tahvli asemel hoopis šokolaadipulki närida.

Pilt: Internetist

Libedasõit Männiku kärjääris

Vahelduseks miskit lõbusat ka meie Eestimaa talvest, kuna ta nii järjepidevalt külmetas, siis oli lootust, et saab väikest jääsõitu teha, kuna saartevahelist jääteed tõenäoliselt sel aastal ei tule, siis proovisime Männiku karjääri. Eelmisel talvel oli lund seal liiga palju ja seetõttu ligi ei pääsenud, seevastu üle-eelmisel sai nii mõned kiiremad ringid tehtud.

Ja nagu tellitult nägime juba sinna lähenedes autosid nii maa peal jälgimas, kui ka jääl kiiremaid ringe tegemas. Seal on kaks rada, üks, mis on ringiratast ümber saare ja teine lookleb tasaselt pinnal. Eelmisel korral tiirutasime ümber saare aga seekord võtsime tavalise raja ette, sest seal oli vähem autosid liikumas, kuid sellegi poolest ohtlikult palju. Nimelt pole väljasõidud ja piruetid kuigi haruldased, selle paarikümne minuti jooksul, mis me seal olime, nägime nii mõndagi väljasõitu, rääkimata sellest, et isegi sai külg ette sõidetud. Õnneks on lund vähe ja väike väljasõit tuulutab ainult lund üles, selleks, et miskit katki sõita, peab ikka väga õnnetult minema.

Ma ise seekord rooli ei kippunud, sest minu jaoks oli liiklus liiga tihe ja pealegi oli palju ägedam väljast vaadata, kuidas autod mõnusalt kurve söövad. Küll aga tekitas kõhedust jää prõksumine, mis autode lähenedes eriti tunda andis. Aga nüüd mõned pildid:

Trennipäevik: teine nädal

Nüüd, kui esimesest trennist on möödas enam kui nädal ja kokku toimunud kolm korda, olen ma endiselt lihasevaludes, seda suuresti selle tõttu, et teisipäeval oli asendustreener ja ta tegi hoopis teisi harjutusi kui varasemalt olime teinud.

Kuid enne räägin natukene teisest trennikorrast, kuhu ma esimeste piimhapetest rusutud lihastega läksin. Kõik tundus üllatavalt lihtne ja kuigi vahepeal oli tunne, et surutakse sinikatele, siis peale trenni ja sauna oli enesetunne väga hea. Üllatavalt kombel suutsin ma isegi teha juba asju, mida esimesel korral ei jaksanud, eriti mis puudutab kõhulihaseid ja kätekõverdusi ning ka vastupidavus oli suurem.

Kuigi lihasevalu kadus juba järgmiseks päevaks, siis hakkasid mul öösiti jalad krampi minema, kuid see läks õnneks peagi üle. Teisipäeval oli aga teine treener, kes tavapäraste astelaudade ja raskuse asemel hoopis hantlid ja palli ette andis, ning juba trenni käigus sain aru, et seekord on käsil hoopis teised lihased. Eriti hästi sain sellest aru öösel, kui lihased hakkasid endast valu näol märku andma, valude käes vaevlen ma veel praegugi. Õnneks on täna juba jälle trenn ja ma loodan, et see teeb lihastele taaskord üks null ja saan mõnusalt nädalavahetust nautida.

Kogu selle valu ja trenni taustal võib järeldada, et asi toimib ja hetkel on mul tõsine tahtmine trenni teha, hea meelega käiks veel tihedamini. Samas ma tean, et ei tasu kohe alguses üle pingutada, seda enam, et olen aru saanud, et mul mõned lihased pole vist kunagi oma ülesannet täitnud ja alles nüüd saavad vatti.

Imeline Austria: 6.-7. päev

Viimased kaks päeva võtan ma ühe postitusega kokku, seda juba selle pärast, et need polnud enam nii muretult lõbusad, kui eelnevad, kuid eks see ole iga reisi lõpus nii. Samas olid need omamoodi erilised ja on väärt oma detailiderohket kirjeldust.

Kuigi alguses oli plaan kaheksa päeva sõidus olla, siis viimastel, kuuendal ja seitsmendal päeval tegime suure eneseohverduse ning sõitsime otse Austriast Eestisse välja ning seda vaid kahetunnise unepeatusega Poolas. Mistõttu jäi meil üks päev puhkepäevaks, et kodus olla, enne uut töönädalat.

Hommikul ärkasime Doonau ääres, ilm oli taaskord imeline ning eelmise õhtu ööbimiskoha otsimise seiklused juba ununenud. Kuigi taaskord pidime suhteliselt vara ärkama, seda suuresti põhjusel, et olime suutnud parkida end kohta, kus kohalikud hommikuti autod parkisid ning kambakesi ühe autoga tööle sõitsid, muidugi leidus uudistajaid ka meie ümber. Siiski ajasin end tavapäraselt üles ja jalutasime jõe äärde, vahelduseks oli tore veekogu lähedale pääseda ja mis kõige mõnusam, vesi oli isegi varasele kellaajale vaatamata soe, suur kiusatus oli sinna hommikupäikese käes sillerdavasse vette end kasta aga kuna vool oli suur ja lähedal käis tihe praamiliiklus, siis pidin kiusatusele vastu panema ja loobuma, sellegi poolest käisin ma põlvini vees ja nautisin nii palju kui sain.

Edasi liikumise Viini poole, kus oli plaanis lõbustuspargi külastamine, ning sealt edasi juba läbi mitme riigi koju. Teel pealinna saatis meid suured viinamarjaistandused, mina näiteks ei teadnud Austria veinist suurt midagi, kuid nähes neid suuri marjadest lookas kasvandusi tuli suur tahtmine kohalikku veini osta. Nagu tellitult oli tee ääres üks väike turuplats, kust me endale koguni liitrise koduveini soetasime, takkajärgi võib öelda, et maitses üllatavalt hästi.

Ennelõunat olime omadega juba Viinis ning suutsime isegi lõbustuspargi üles leida, parkisime auto ning suundusime lõputult suurde atraktsioonide keerisesse, kus paraku küll vaid valitud töötasid, nimelt oli reedene päev ja eks suurem rõhk on pandud nädalavahetustele, seega jäi meil nii mõnedki ägedamad külastamata, lihtsalt seetõttu, et need olid kinni. Küll aga ei lahkunud me tühjade kätega, sõitsime vaaterattaga ning ühe natukene hullumeelse ameerika raudteega, kus oled kehaga rippus ning näed kõike allapoole.

Üks, mis kuidagi järgi ei andnud oli ilm ning hoolimata sellest, et juba 6 päeva jutti oli kraade 30 ringis otsustas ilmataat siiski, et veel on vähe, lõpuks kui me mõned tunnid hiljem juba Austria-Slovakkia piiril olime ja hilist lõunasööki, pluss hambapesu tegime, näitas kraadiklaas halastamatut 38 kraadi ja kui tavaliselt on tuul jahutuseks, siis tol hetkel tundus justkui keegi viskaks leili ja vaid kuum aur liigub ringi.

Bratislavas suutis meid suure ekslemise peale isegi politsei maha võtta, seda küll niisama kontrolliks aga mina olin küllaltki närvis, olen igasugu hirmujutte kuulnud välismaalaste kiusamisest, kuid seekord meil vedas, isegi liikluskindlustuse hilisemast algusajast (kuna mul eelmine leping just lõppes ja uus algas reisi ajal, siis panin juba uue paberi kaasa, mis tegelikult algas alles reisi viimasel päeval) vaadati sujuvalt üle ning saime edasi liikuda. Kuna tolleks hetkes olime otsustanud, et tulistame lõpuni välja, siis ostsime kiirteepileti ning suundusime teele, õnnetuseks oli kogunenud sinna ummik ja auto kraadiklaas näitas meile koguni 41 plusskraadi, keset linna, suures ummikus ja vaevu liikudes polnud enam konditsioneerist ka kasu, higi voolas nagu saunalaval.

Nii saime peagi juba Slovakkiast välja, kuid kuna meil bensiin hakkas otsa saama pidime veel viimase peatuse seal tegema, mis kujunes küll pigem õudusunenäoks, sest see oli tõesti ainuke kord reisi jooksul kui ma kohtasin torisevaid ja ebameeldivaid inimesi. Kuna ma olin omadega juba täitsa higine siis mõtlesin end bensiinijaamas tualetis värskendada aga seal oli meeletu järjekord ning mul kulus rohkem aega kui arvasin.

Kui ma lõpuks bensiini eest maksma asusin, siis lisaks sellele, et mulle lendas herilane pluusi alla, taheti mind rahalises mõttes veel koorida. Nimelt lisati sujuvalt meie bensiini arvele kahe suitsupaki hind juurde ja kui ma õigust nõudma asusin, siis hakati kohalikus keeles mulle iba ajama, õnneks olin ma nii tark, et ei nõustunud oma kaarti enne masinasse panema, kui nad õige summa kirjutavad ja seega meil vedas, poleks ma seda õigel hetkel märganud oleks nad raudselt vaid õlgu kehitanud.

Meie eesmärk oli kiirelt Slovakkiast minema saada, sest hoolimata sellest, et me sõitsime ainult mööda magistraali tundus kõik nii masendav ja slaavipärane. Järgmine sihtpunkt oli Tsehhi, seal oleme mõlemad kunagi koolireisi ajal käinud, minule oli Tsehhist küll ainult kenad mälestused jäänud ja olgem ausad, peale Slovakkiat tundus see lausa suurepärane, käisime isegi kohalikus poes viimaseid suveniire ostmas ja need hinnad olid lihtsalt nii müstilised, et ma oleks sinna jäänudki.

Mitte isegi, et Austrias oleks kõik kallis olnud vaid lihtsalt, seal ongi konkreetselt kõik poole hinnaga, näiteks kõige kallim viin maksis seal 100, õlu-siider 7 kohalikku raha ja ma pidin ikka mitu korda meelde tuletama, et mis pidi see krooni ajal oli, et 1 nende raha oli aastaid tagasi umbes 0,6 eesti krooni, seega laias laastus kõik on pooleks ja nats peale, seega tõeline paradiis.

Kuna väljas hakkas hämaraks minema, siis mõtlesime hoolikalt oma plaani läbi, vaatasime isegi kohalike majutusasutusi, kuid jäime siiski plaani juurde, et paneme nii pikalt välja kui jaksame ning magame Poolas mõnes bensiinijaamas. Paraku aga oli mu mees väga ärev selle plaani suhtes ja seetõttu kujunes meie edasisest reisist tõeline maniakaalne enesetapp, läbi sadade pimedate ja hirmsate kilomeetrite.

Tunnid kulusid aeglasel nagu ka sajad kilomeetrid üksteise järel, õnneks on Poola täielik rekkade mekka, kus käib 24/7 selline andmine, et isegi kell 3 öösel on maanteed autode tuledest valged ja liiklus tihe nagu Tartu maanteel tipptundidel. Kuna mina ei suutnud magama jääda, hirmust, et elukaaslane suigub roolis unne, siis võitlesin tohutult unega, ning olin mingiks hetkeks nii kurnatud, et suutsin vaid soiguda, lõpuks viskas elukaaslasel üle ning tegime väikse pausi, nii pool tunnikest saime olla, kui paranoiline mees end üles ajas ja uuesti sõitma asus, leppisin olukorraga ja üritasin isegi ärkvel olla.

Kuid nagu ikka, mis juba võlgu, see võlgu ja seega hakkas ka mees mul vaikselt kustuma ja roolis on see sama ohtlik kui purjus peaga sõita, seega kauplesin ma veel ühe unepeatuse välja, seekord saime 1,5 tundi magada ning meie õnneks hakkas ka väljas valgemaks minema. Kui lõpuks päikesekiired juba paistsid, ronisin mina rooli ning sõitsin viimase lõpu sellest ülemõistuse suurest Poolast, samal ajal suutis lõpuks ka mu elukaaslane silmad looja lasta ning peale paari tunnist sõitu ja Leedu piiri ületamist oli ta taaskord valmis rooli minema. Seitsmenda päeva hommik oli juba rahulikum, kuid kilomeetreid koduni oli endiselt meeletult palju, samas me teadsime juba umbkaudset aega, mil me kodumaale jõuame, see tähendas ligikaudu 9 tundi sõitmist.

Leedus tegime ka lõunasöögi kohalikus teeäärses bensiinijaamas, kus üks tõmmumat sorti mees pidas oma bisnesit, tellisime kaks teravat hartšo suppi, onuke küsis veel üle, et oleme ikka kindlad, et tegemist väga terava supiga, mina muidugi noogutasin suurelt kaasa, et ikka, jaa. Muidugi nii teravat kraami poleks osanud oodata, kuid juba kiuste sõin ma nii enda kui ka elukaaslase kausi tilgatumaks ja kiitsin takka, endal muidugi tunne, et võiks miskit põlema oma hingeõhuga pista.

Edasi kulges tee juba vaiksemalt, üha vähem oli liiklust ning eks peale Poola läbimist tundu kõik juba normaalne ja kerge. Lisaks oli edasine juba tuldud tee läbimine ja kõik tundus nii tuttav ja oma. Lätisse jõudes vahetasime taaskord juhti ja seega sain ma ühe nädala jooksul juba teist korda Läti toredaid teetöid kogeda, sest juba minnes ajasid nad mu peaaegu hulluks, eriti hull oli olukord Riias, kus peatee oli põhimõtteliselt üles songitud ja kohalike jaoks ei tähendanud 30 märk midagi, kihutati endiselt 70-ga, mistõttu oli mul tihtipeale tropi tunne.

Ning lõpuks, kui ületatud sai kodumaa piir haarasin ma oma telefoni ning teavitasin vanemaid, et me oleme elus ja terved ning tagasi, ülejäänud nädala suhtlesime ainult sms-i teel ja eks nüüd oli oluliselt rohkem rääkida ja öelda. Muidugi tuli veel Tallinnasse jõuda, kuid see ei olnud enam nii suur prioriteet. Kuid enne veel, kui me koju saime minna käisime elukaaslase tädil ja ta pojal külas, kellel oli just sünnipäevapidu ning tegime üllatuse, kuigi vanemad oli lahkunud juba suvekoju istusime sealgi korraks maha. Meie varasemast saabumisest ei teadnud sealt keegi, ning kui mina helistasin oma perele juba piiri ääres, siis elukaaslane otsustas selle vanematele üllatuseks jätta. Ütleme nii, et kõigil oli ülimalt hea meel ja kuigi me nägime välja nagu zombid ja haisesime higi järgi, kadus igasugune väsimus momentaalselt.

Õhtul peale korralikku pesu ja vaikuses oma voodis, võis meie nägudelt välja lugeda ainult piiritut õnnetunnet kogu selle seikluse ja kogemuse näol ja olgem ausad, täna, pool aastat hiljem, kui ma seda postitust kirjutan käivad sellega kaasas tohutud mälestused ja emotsioonid, see oleks justkui eile olnud. Igatahes soovitan ma autoreisi, seda ka neile, kes harjunud mugavustega, ühe reisi teeb tõeliselt heaks õige kaaslane ja minul on ta olemas, muidugi peab au andma ka autole, kes vapralt need pea 5000 km vastu pidas.

Imeline Austria: 5. päev

Ma täidan nüüd juba mõnda aega tagasi antud lubaduse, Austria reisi viimaste päevade kirjelduse kohta. Kahju, et see on veninud, kuid kuna ma tõesti tahtsin pikalt ja sisukalt neist kirjutada, siis vajasin ma selleks väikest kirjutamistuhinat.

Viimane, ainult Austria põhine päev nägi ette jääkoobaste ning "Heliseva muusika" filmist tuntuks saanud linna Salzburgi külastamist.

Kuna hommik algas juba põhimõtteliselt päeva esimese atraktsiooni jalamil, siis tegime enne külastust veel kohalikus linnas tiiru, ühtlasi täiendasime toiduvarusid ja vaatlesime suusahüppetorni, kus üllatuseks oli täiesti tasuta ja vabalt kasutatav WC, mis nägi nii korralik välja, et mul vajus suu ammuli.

Uskumatu, kuidas mõnes kohas on sellised asjad võimalikud, ilma, et keegi neid kuritarvitaks. Meile oli see muidugi meeldiv üllatus ja saime end mõnusalt korda kasida, et uus päev värskelt vastu võtta ja nagu autoreisi puhul ruttu selgeks saab, kunagi ei tea, millal järgmine kord jooksva vee all pesta saab.

Jääkoopad on muidugi üks vingemaid asju, kuhu Austrias olles lihtsalt peab minema, eriti äge kogemus on see aga sellisel päeval, nagu meile osaks sai, kus väljas lõõtsutas põud ning koobastes tublid miinuskraadid. Ega me siis papist polnud, sellist kontrasti me muidugi ei osanud ette näha ja väljas tundus nii uskumatult soe, et peale pikkade pükste ja nahktagi ma miskit kaasa ei võtnud, elukaaslane oli muidugi level kõrgemal, tema tuli poolpikkade pükste ja pusaga.

Kuna teekond sinna oli küllaltki pikk ja vaheldusrikas, sisaldas umbes 500m tunnelit, 500m jalgsi mäkketõusu, siis väga algelist köisraudteed, peale seda tuli aga jalgsi rinda pista umbes paari kilomeetri pikkuse mägiteega. Lõpuks kui koopasuudme juurde jõudsime, ilmusid eelnevalt lühikeste pükste ja t-särkides olnud inimeste kottidest välja tõelised suusavarustused, koos kinnaste ja mütsidega, mistõttu me nägime eriti armetud välja.

Siiski jõudis tegelik ilmastikuolu kohale alles peale paarikümmet minutit jääliustike vahel seigeldes ja kogu see jalutuskäik kestis nii umbes tunnike poolteist, seega võib ainult ette kujutada kui sinised me lõpuks sealt väljudes olime, see eest aga oli hiljem kuuma päikese käes ekstra mõnus, täpselt sama tunne kui saunast lumme hüpata ainult et vastupidi.

Jääkoobas ise oli super äge, ning on kindlasti väärt seda, kahjuks ei lubata seal ei pildistada ega filmida, kuid õnneks on netis pilte küllaga. Allaminek käis muidugi oluliselt kergemalt, kuigi neist oli küll kahju, kes alles siis tulid, sest hommikul oli rada varjus, kuid lahkudes paistis päike juba täie hooga.Peale seda muutus meeleolu kurvaks, peamiselt selle pärast, et vaid loetud kilomeetrid hiljem, hakkasid mäed silmnähtavalt madalamaks ning üha hajusamaks muutuma. Nende kolme päevaga olime neisse nõnda kiindunud, et tagasi tasapinnasemale maale jõudes tundus ka ühtlasi argipäev lähemale tulevat. See oli reisi jooksul esimene kord kui ma mõtlesin kodule ja tööle. Siiski oli meil veel nii palju näha ja teha ning lõppude-lõppuks olime veel AUSTRIAS!

Edasi viis tee meid Salzburgi, kus me takkajärgi mõeldes oleksime võinud natukene enam aega veeta, samas oli kesklinn niivõrd tiheda liiklusega, et igasugune mõte auto kuhugi parkimisest ja jalutamisest tundus absurdne. Kuigi tegemist polnud teab mis suure linnaga, siis vähemalt minu varasematest kogemusest olen saanud selgeks, et selliste linnade puhul peab terve päeva veetma ja seda koos giidiga, vastasel juhul oled enamuse aja eksis ja miskit asjalikku ei näegi.

Muidugi nägime ära ka kuulsa kloostri, mis asus justkui linna kohal. Peale mõningaseid seikluseid jõudsime tee äärde, kust paistis filmi algusest tuntuks saanud mõisa kollane aed, kus Maria oma kepsakaid tantsusamme tegi ning laulis. Kahjuks ei pääsenud sinna kuidagi ligi, ning jalutades oleks see teinud oma kilomeetrise ringi, ju nad ei taha siis, et keegi seal väga piilumas käiks.

Siin saab näha filmi treilerit ning näeb ka selle maja aeda, kus me vaatamas käisime. Ja kohe võin vastata ka küsimusele, kas seal tõesti ongi nii ilus, siis vastus on jah, jah ja veelkord jah, seal on veel ilusamgi.

Järgmine peatus oli juba natukene Salzburgist väljas, kui reisi planeerides pidime algselt Insbrucki asemel just seal köisraudteega mäkke minema ja päevakese kohapeal veetma, siis nagu te juba teate meie plaanid muutusid. Mõneti oli mul isegi hea meel, sest tolleks hetkeks oli ilm niivõrd kuumaks kiskunud, et sel aja kui elukaaslane asju uuris suutsin ma vaevu end varjus jahutada, lõpuks enam ei jaksanud ning viskasin oma koivad jääkülma kraavi, mis seal parkla kõrval lookles. Siinkohal on paslik märkida, et see kraav ei olnud sugugi selline, nagu Eestis on, nimelt ka selles kitsas veejoaga täidetud kanalis voolas kristallselge, kuni põhjani nähtavusega vesi, ning see oli nii puhas ja valge, et sinna võiks kasvõi ujuma minna.

Kuna me otsustasime lõpuks siiski atraktsioonidest loobuda, millest on mul mõneti haju takkajärgi, siis asusime Viini poole teele. Ühtlasi sõitsime läbi Linz nimelisest linnast, mis lisaks niigit mornile tujule tegi asja veel hullemaks, kui ülejäänud Austria oli silma paistnud puhta ja toredana, siis see linn nägi välja justkui Lasnamägi, kus suurte majade vahel jõlkusid ringi tõmmu naha ja kahtlase olekuga mehed, kuigi meil olid kõhud väga tühjad, siis enda turvalisuse huvides tegime sealt ruttu sääred. Hiljem linnast irdudes nägime suuri tehaseid ja eks see ole ka põhjus, miks sinna selline kontigent kogunenud on, odav võõrtööjõud.

Õnneks hakkas kohe ka Doonau meie kõrval suunda määrama ja ühtlasi ka imekauni nimega Romantikatee, mis tõesti vääris seda. Eriti kena oli see muidugi koos päikeseloojanguga, mis meile muidugi tähendas jällekord ööbimiskoha otsinguid, ning juba pimeduse saabudes andsime endast parima, et kuskile üldsegi paikseks jääda. Too õhtu kujunes eriti pikaks ja lõpuks oli endalgi juba närvid krussis, proovisime ühte treilerite parki end sebida, kuid kuna kell 8 pandi n-ö putka kinni, siis ei pääsenud sinna ka enam ligi. Lõpus otsustasime ühe jõeäärse parkla kasuks ning võisime taaskord suveöises vaikuses unele jääda.

Raamatuarvustus: Peep Vain " Kõige tähtsam küsimus"

Nii, kohe-kohe olen ma Peep Vainu raamatuga "Kõige tähtsam küsimus" lõpule jõudmas. Nagu mulle juba kombeks, siis ei söanda ma tihti oodata kuni täielikult ühele poole olen saanud, sest emotsioonid tuleb elada välja just sel hetkel kui nad su sees on, hilisem tuim kirjutamine ei oma enam sellist väärtust.

Tegelikult on mul lõpuni lausa piinlikud 30 lehekülge jäänud, mis on nii pool tunnikest lugemist aga ma tahaks kohe väikese kokkuvõtte teha. Raamatu sain ma jõulukingiks oma tööalaselt koostööpartnerilt, ning tunnistan ausalt, et raamat jäi peale mõnda rida lugemist kappi oma aega ootama, sest too hetk polnud õige selle jaoks.

Kui ma aga töölt lahkusin, siis anti mulle kaasa Kent Raju "Reklaamitrikk", mille ma puhtalt enese harimise eesmärgil kohe läbi lugesin (ma võtan postituse lõpus lühidalt kokku ka raamatu "Reklaamtrikk" sisu ja arvamuse), see tekitas aga minus huvi ka Peep Vainu raamat ette võtta.

Erinevalt ilukirjandusest on ka selle teose puhul oluline osa mitte fantaasial vaid kaasamõtlemisel, soovitav on koguaeg pastakas ja paber enda kõrval hoida või siis vähemalt mälus mõni omaette nurk broneerida, sest "Kõige tähtsam küsimus" on kindlasti see, mida me peaksime oma igapäevaelus enda jaoks selgeks tegema.

Ma elasin algusest peale kaasa nendele mõttekäikudele, sest erinevalt tavainimesest olen ma enda jaoks alati valmis seadnud eesmärgid, soovid, mida ma igal juhul saavutada üritan. Mõnikord ma ebaõnnestun, kuid ma ei anna alla, sest minu kõige tähtsamad küsimused on niivõrd konkreetsed ja selged, et hoolimata nende edasilükkumisest on nad minu jaoks endiselt aktuaalsed, vähemalt nii kaua kuniks ma elan.

Nagu juba eeldada võib, ei ole nendeks põhi küsimusteks, kas ma tahan seda jäätist või mis värvi peaks mu järgmine auto olema, kuigi jooksvates olukordades ma kindlasti sean endale kriteeriumid, millele miski vastama peab. Mulle meeldib asju ette mõelda ja planeerida, erinevalt autorist ma ei pane neid kirja, kuid olulisemad asjad on mul juba niivõrd selged, et kui ma raamatus välja toodud punkte loen, siis tean ma täpselt nende vastuseid.

Lisaks oma elu ja eesmärkide planeerimisele on raamatus juttu autori Ameerika aastatest, kui ta õppis ülikoolis ja käis neli aastat ukselt-uksele raamatuid müümas. Mul on väga kahju, et ma seda raamatut ei lugenud paar aastat tagasi, sest siis ma oleks osanud seda soovitada oma täditütrele, kes samuti käis Ameerikas raamatuid müümas. Tihtipeale on teiste kogemuste lugemine ja teadmine niivõrd oluline, et ise läbi lüüa, nagu Peep isegi kirjutas:

"Ja kui mul hakkas kehvasti minema, siis kaldusin kõrvale ka firma poolt ette antud müügijutust ning proovisin müüa à la Peep Vain. Järgneva 80 tunnise müüginädala jooksul õnnestus mul raamatuid müüa ei rohkem ega vähem kui 40 dollari eest, mis oli üsna nullilähedane tulemus.
Helistasin oma müügijuhile Tom McAuliffe`ile ning praktiliselt nutsin toru otsas. Tom lappis mu enam-vähem jälle kokku, ning pani mulle paarimeheks Brian Tifti nimelise poisi, kellega ma järgmisel päeval koos müüma läksin. Kuulasin pealt, kuidas ta kasutas päheõpitud müügijuttu ka müüs selle abil nobedasti maha neli komplekti raamatuid. See taastas minu usu raamatutesse, firma poolt õpetatud müügivõtetesse ning iseendasse."

Ühesõnaga seda raamatut lugedes on väga lihtne diskussiooni laskuda iseendaga ja kui lõpuks edukad lahingud oma peas ja võib-olla ka paberil on maha peetud, siis on taaskord üks sammuke tehtud selle nimel, et üle kuumade sütte jahedale murule jõuda. Ning oluline pole ainult see, et sa sinna jõuaksid, vaid see, et sa seda läbides ka midagi juurde õpiksid, olgu selleks tahtejõu suurendamine, eneseületamine või lihtsalt kogemus.

Raamatuarvustus: Kent Raju "Reklaamitrikk"

Olen ühe lühikese postituse tolle raamatu kohta ka varem kirjutanud, sellest saab lugeda siit: "Hea tsitaat on väärt rohkem kui tuhat lehekülge"

Seda raamatut soovitaksin ma kindlasti ülikoolis turundust õppivatele tudengitele, see on justkui õppematerjal, mis pole täis kuiva teooriat vaid hõlmab ka väga palju elulisi näiteid nii Eestist kui ka laiast maailmast. Kuna ma olen juba mitu head aastat tagasi erialase kõrgkoolihariduse saanud ja ka töötanud sel alal, siis seal muidugi midagi väga vapustavalt uut pole, kuid üht-teist kõrva taha sain minagi sealt pandud, eriti, mis puudutab ettevõtte ja reklaamibüroo vahelist koostööd.

Üks, mis mind segas oli raamatu ülesehitus, ma kahtlen, et see see oli teadlikult nii tehtud, nimelt on seal kohati väga pudru ja kapsad koos, kes natukene reklaamindusega kokku on puutunud, see saab sellest juba sisukorda lugedes aru, häirivaks muutub see paraku aga alles lugedes.

Kuna ma aga nüüd lugemisega olen taaskord sinapeale saanud, siis on mul plaan kindlasti sellega jätkata, vahelduseks peaks vast miskit ilukirjanduslikku ette võtma, et arendada oma fantaasiat ja kujutlusvõimet. Eneseabiraamatud, nagu ma ülevalolevaid teoseid ühtselt kokku võtaks on kasulik lugeda, kuid nende lugemine on oluliselt vaevarikkam ja ajakulukam.

Jääkuubikute kirju maailm

Detailid on olulised, seda teavad vast kõik aga miks me neile siiski nii vähe tähelepanu pöörame?

Alustame näiteks uskumatult lihtsa, kuid geniaalse asjaga - jääkuubikud. Netis leidub sadu erinevaid kujuneid, mille järgi neid teha, üks ägedam kui teine ja mis põhiline nende tegemine on täpselt sama keeruline kui klassikaliste - valad aga vee sisse ja ootad jäätumist, kuid tulemus on hoopis ägedam ja pälvib peolauas kindlasti rohkem tähelepanu kui jook ise.

Kuid mäletate lapsepõlvest neid värvilisi plastikust jääkuubikuid, mida oli niisamagi lõbus joogi sisse panna? Nende suurim pluss on just see, et erinevalt klassikalisest jäätükist ei lahjenda see jooki. Ma olen mitmeid aastaid neid üritanud leida, sest mu elukaaslasele ei meeldi tavaline jää, seega oleks see ideaalne lahendus ja nagu selliste asjade puhul ikka, kukuvad nad alati ootamatult sülle.

Nimelt eelmisel suvel otsisin oma mehele sünnipäevakinki aga kuna ta "midagi ei tahtnud", siis olin omadega kergelt öeldes tupikus, kuni ma poes nostalgiahõngulisi plastikust jääkuubikuid silmasin, tol hetkel olin ma omadega seitsmendas taevas ja mul polnud raasugi häbi anda oma mehele 25. juubeli puhul üle väike karbike, mis täidetud südamekujuliste jääkuubikutega.

Ja praegu võib väita, et tegemist on täieliku hitiga, alati kui me need välja võtame on kõigil kohe palju rääkida, kellel mäletuseks vanadest aegadest ja teistel avastamisrõõm niivõrd lihtsa, kuid efektiivse leiutise näol.

Kolm ülitihedat nädalat hiljem ...

Just mõned minutid tagasi allkirjastasin oma uue töölepingu ning uuest kuust alates olen taaskord töömesilane. Aga enne kui asja juurde lähen teen väikese kokkuvõtte viimasest kolmest ülikiirest ja kohtumisterohkest nädalast.

Kokku oli mul viis rauda tules, kuid nagu emagi üks päev ütles: "Asjad loksuvad täpselt nii paika, nagu peab!". Nii sain ma oma esimese väljalangemise teate (S) ettevõttest, kus kolmas vestlusevoor jäi mu viimaseks. Uue nädala alguseks selgus ka teise koha (P) saatus, kus otsustati siiski juba välja valitud kandidaadiga edasi minna.

Järgi jäid kolm kohta, esimene neist (I), kus peale vestlusvooru oli suhteliselt kahtlane tunne, sest ma suutsin seal inglise keelse osa päris nässu keerata, lisaks tundus, et see oleks kõige suurem väljakutse, kuna pole päris 100% see mida ma teinud olen, ning kindlasti peaksin taaskord kõvasti vaeva nägema. Peale nädalast vestluste toimumist sain aga ootamatu kutse, järgmisesse vooru, toimus see juba samal hilisõhtul kui teada sain ja juttu jagus meil koguni 1,5 tunniks, mida aeg edasi, seda enam hakkas mulle tunduma, et sellest võib asja saada.

Teine koht, kus ma teisel nädalal käisin oli (T), seal oli vestlusvoor väga paljulubav ja pakutav oli justkui identne sellega, mida ma tean ja tunnen, kahjuks aga selgus paar päeva tagasi, et 3 päeva peale konkurssi lõppu oli neil juba inimene olemas, seega võib aimata, et ettevõtte siseselt tehti mingisugune muudatus, lisaks ilmus samal päeval uus töökuulutus tolle osakonna juhi kohale, kes teab, mis seal toimub. Viienda koha kohta (K) aga on siiamaani vaikus ja sellest ma enam midagi ei oota, seal käisin ma vestlusel juba kuu tagasi.

Seega võib mu jutust välja lugeda ühte, et koht kuhu ma lähen saab olema mulle taaskord väljakutse, ning kuna ma juba sellise kummalise töösaatusega olen, siis võtan ma aga hea meelega selle vastu, sest kes ei riski see šampust ei joo!

Tore kokkulangevus oli muidugi taaskord see, et ma sain vaid loetud tunnid enne (I) tööpakkumise infot teate, et konkurss (T) kohale on lõppenud, seega ei olnud mul enam mingit dilemmat ega kahtlust, et pakkumine vastu võtta. Siinkohal soovitan oma ema lauset taaskord lugeda, sest nii kummaline kui see ka pole, siis just nii ta ongi.

Et oleks killuke naeru igas päevas

Täna juhtus minuga üks lustakas lugu, tegelikult oli neid mitu (sh istusin tund aega vale ukse taga, minu viga) aga nimelt toidupoe kassas kauba eest tasudes küsis müüja minu käest: "Kas teil "Kirgede torm" on? sellele järgnes sekund pausi ja naerupahvakas, mina kohmetuna asjast päris mitte aru saades, küsisin üle, et kas te mõtlete kliendikaarti ikka?

Muidugi mõtles ta kliendikaarti, nimelt oli eelmine ostja endale Telekava ostnud ja seal oli suurelt lugu "Kirgede tormist" ja müüjal oli see veel mõtetes. Ma naljatledes ütlesin veel, et Kirgede tormi mul tõesti pole ja kaarti ka mitte. Takkajärgi ei pruugi see enam nii naljakalt kõlada aga meie vähemalt naersime südamest ja tuju oli poest lahkudes kohe kordi parem.

"Tere, mina olengi piimhape"

Ütles täna hommikul mulle täditütar, kellega eile sai trenni alustatud. Me olime mõlemad juba poole trenni peal näost punased ja higist tilkumas, kuid pidasime vapralt lõpuni vastu, mina muidugi natukese viilimisega. Kuna mu õde käib seal juba teist aastat, siis tema on omadega kindlasti korras aga no minu tuharad annavad täna küll kõvasti tunda, niisama olles polegi nagu miskit viga aga kui peab end püsti ajama, siis ai-ai.

Trenn ise oli väga intensiivne ja kuigi meie pärast tehti asi lihtsamaks, siis vahepeal tahtis mul siiski suurest pingutusest pilt tasku minna ning pidin võtma hetke kogumiseks. Muidu selline üldine liikumine oli lihtne ja isegi suutsin järgi teha, kuid kõhulihaste harjutustega kaasnesid loomalikud oigamised ja puhkimised, sest ma lihtsalt ei jõudnud. Eks ma ju tean, kus mul nõrgad kohad on ja esimesest trennist olekski palju loota, et ma kümme kätekõverdust suudaks jutti teha, kuigi võiks.

Igatahes ootan ma juba põnevusega homset, et endale taaskord vatti anda ja mõnusa rütmi sisse saaks, eesmärk on silme ees ja eks see valu teatud lihastes tähendabki seda, et miskit kuskil juba toimub.

Filmiarvustus "Taarka"

Täna vaatasin 2008. aasta Eesti filmi „Taarka“, mis jättis mulle väga sügava mulje. Olin sellest filmist varem kuulnud, kuid lasknud kõrvust mööda, õnneks aga leidis see film siiski lõpuks tee minu juurde ja nüüd oskan ma seda ka soovitada.

Selles on olemas kahjuks ka kõik need detailid, mis Eesti viimaste aastate filmides; seks, vägistamine ja dramaatilisus. Eks see ole mõneti nagu Euroopalik teema, et filmid peavad olema traagilised, ka kurt (kes keelelist erisust ei kuule) saaks esimese 10 minutiga aru, kas tegemist on Ameerika või Euroopa filmiga.

Kuid see on kõrvaline märkus, film on kaasahaarav ja näitlejad sobivad oma rollidesse imeliselt, eriti suurepärane valik oli muidugi Siiri Sisask, kes on juba tavaelus selline metsik ja taltsutamatu. Lugu ise on paraku kurb ja tunnistan ausalt, et selline õnnetu saatus kiskus mul isegi pisara välja, tegemist pole kindlasti „ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni“, filmiga.

"Taarka" on 2008. aasta Eesti dokumentaalainesega draama setu rahvalaulikust Hilana Taarkast. Film räägib lähemalt tema elust, sellest, kuidas ta isa mängukire ja suure kaotuse tõttu jäi ilma kaasvarast, millega oleks tanu alla saanud. Seetõttu elas ta kogu oma ülejäänud elu ühiskonna heidikuna väikeses korstnata majas; laste vallasemana vaesuses, kerjates, juhutöid tehes ja lauldes. Lauldes alati tõtt, vahel kibedat, vahel naljakat, vahel julma. Teda kardeti ja põlati, vihati ja ihaldati. Taarka laulis läbi kogu oma uskumatu elu, üle oma saatuse, väikesest seto külast rahvusvahelise tuntuseni välja.

Minu jaoks oligi kõige kurvem see, et tegelikult oli Taarka ja Vasso vahel suur armastus, mis kestis arvatavasti nende elupäevade lõpuni, kuid sotsiaalne norm, mis neid ümbritses oli nii piiritletud ja Vasso ise tossike, siis kokkuvõttes kannatasid nad mõlemad ning nende lapsed selle tõttu. Kuid nagu filmiski öeldi, et Taarka on nii mässumeelne, et sellest kodukana ei tee.

Ühtlasi julgen ma tuua paralleele tänapäeva naise ja Taarka vahel, nagu me teame ja näeme on üha suurenev trend üksikemadus, see pole küll ühiskonnas enam niivõrd häbi ja patt, vaid paratamatus, sest maailmas on nii palju Vassosid, kes on küll muidu elus suured mehed aga vot pere ja naisega ei saa hakkama. Paljud naised võitlevad samamoodi oma laste ja elude eest ning ohverdavad selle tõttu võimaluse elus tõeliselt õnnelik olla, see õnnetu elu kandub tihtipeale ka lastele edasi ja nii sünnib põlvkond-põlvkonna järel inimesi, kes ei tea, mis on klassikaline peremudel.

Üks tore lehekülg aja veetmiseks

Kui on paha tuju, palju aega või niisama igav, siis soovitan ühte toredat lehekülge, mille ma möödunud sügisel avastasin, www.9gag.com. Tõsi, sinna on suur oht pikkadeks tundideks lõksu jääda ja hiljem on tunne justkui oleks korralik mälupuhastust tehtud.

Selle lehega kaasneb veel üks huvitav fenomen, nimelt üksi neid lehekülgi lapates tekib suuremat sorti naeratus harva, kuid seltskonnas tähendab iga järgnev pilt ja ütlus suuri kõhukrampe. Seega, et see 100% toimiks soovitan vaadata koos teistega.

Teine asi, mis kindlasti külge jääb on need väljendid, mida seal kasutatakse ja tihtipeale mõnes elulises situatsioonis manab silme ette asjakohase "meme" nagu seal erinevaid emotsioon väljendavaid figuure nimetatakse. Seega avage oma silmad ja müüge oma hing, kõike seda nalja nimel!

Sõbrapäevaks

Kõikidele mu kallitele sõpradele, neid pole küll palju aga see eest on nad parimad!

Looduslike vitamiinidega gripi vastu

Tundub, et gripihooaeg võtab taaskord tuure üles ning vahelduva eduga murraks justkui mindki, selleks aga, et ta korralikult võitu ei saaks kasutan ma vanu häid tuttavaid loodusest, kes teada-tuntud immuunsüsteemi tugevdajad.

Juba sügisest saati olen tee sisse suhkru asemel hoopis ebaküdoonia siirupit lisanud, mille ma ise kokku keerasin. Nimelt õnnestus mul saada sügisel väike kotitäis vilju, nägid teised suhteliselt õnnetud ja rohelised välja, kuid tulemus oli üle ootuste hea. Lapsepõlvekodus kasvasid meil need lausa hekina ja mäletan hästi, kuidas ema varasügisel neid korjas ja purki pistis ning terve talve sai teed magusa siirupiga joodud. Igatahes on mul sel aastal juba suurema koguse plaan ja seetõttu tuleb kindlasti turule põigata.

Ühtlasi olen ma päris palju ingveri juurest teed teinud, muideks koos värske ebaküdooniaga teel on meeldiv mojito maitse, seega võib ette kujutada kui hea ja ühtlasi ka tervislik see on. Kuna ma olen suur tee sõber ja kohvi ei joo, siis on lihtne ennast igasuguste taimeteedega ravida, pane aga mett ja sidrunit juurde ning tervis juba tuleb.

Täna aga sõin ma ühte head vana sõpra, granaatõuna, kui nii võib öelda, kunagi sai seda kõvasti söödud-joodud aga kuna hind on suurema osa ajast ikkagi kallima poolne, siis ei saa väga tihti lubada. Granaatõun on lisaks immuunsüsteemi tugevdajale ka kõva rauapomm, mille vaegusega olen ma pidanud suurema osa oma elust elama. Kuna igasugustel ravimitel on tohutus koguses kõrvatoimeid ja maitsevad ka pehmelt öeldes halvasti, siis on väga tervitav teada, et piisab vaid mõnest imemaitsvast marjast, puuviljast, taimest, et tervis tuleks.

Isetehtud kuum šokolaad piimaga

Täna mõtlesin toidu pildistamist proovida, nii idee kui ka kuuma šokolaadi (kakao) õpetuse viilisin ma ühest huvitavast blogist tassike.ee.

Kakao on üks suurepärane jook, mis on eriti maitsev ja asjakohane külmal perioodil, paraku ei ole paki pulbri ja kuuma vee keetmise tulemus sugugi isuäratav, rääkimata maitseomadustest. Iga jumala kord käivad mul judinad üle kui seda läbikumavat ollust ja hiljem tassi põhjas olevat jääki näen.

Mistõttu olen ma väga tänulik, et jõudsin lõpuks omadega nii kaugele, et nüüd olen teinud kakaod vaid šokolaadist ja piimast/koorest. Kuna mul kaneelikoori kodus pole, siis panin pulbrit ja vahukoore jätsin samal põhjusel lisamata, kuigi see annaks kindlasti palju juurde. Esmapilgul võib tunduda tülikas, kuid tegelikult maru lihtne ja mis põhiline - äärmiselt maitsev.

Siinkohal soovitaksin kasutada erinevaid šokolaade, mina tegin küll Kalevi klassikalisest piimašokolaadist, kuid see on natukene liiga tavaline ja minu meelest pole Kalev sugugi hea šokolaad, igal juhul eelistaksin Fazerit või veel parem Maraboud, mis on oluliselt mõnusama tekstuuri ja maitsega.

Arvutikunst: Tähtedest koosnevad mustrid

Täna sattusin ma ühele postitusele peale, kus õpetati tähtedest mustreid koostama, niisiis haarasin kohe härjal sarvist ja proovisin isegi. Kuigi seal õpetuses tehti Photoshopiga, siis mina valisin Illustratori, vähem leieritega jamamist.

• Esimene samm on valida mõni täht, mina valisin M-tähe, tõmbasin selle ilusasse kursiivis fonti (Edwardian Script ITC), et tulemus jääks kenam.
• Järgmiseks kopeerisin sama tähe ning panin ta peegelpilti juba olemasoleva tähe kõrvale
  
• Kolmandaks asetasin kogu saadud tulemuse veelkord peegelpilti ainult et seekord tagurpidi.
• Lõpuks, kui neid kõiki üksteise kõrvale panna, ilmub alles õige muster välja, päris palju saab tegelikult ise ka hiljem kohendada nii, et asi ikkagi kenam välja näeks.

Head katsetamist!

Trennipäevikud alustavad

Peagi alustan ma trennis käimisega, mida ma ka oma lubaduste listis juba mainisin. Kuna ma olen väga spordikauge inimene, siis see on kindlasti suur saavutus, kui ma seal rohkem kui mõned kuud suudan käia aga nagu nimekirjast näeb, siis motivatsioon on mul olemas, nüüd tuleb tööd ja vaeva näha, et ka järjepidevus tekiks.

Trenni eesmärk on lihasmassi kasvatamine, mul on mõned piirkonnad, millega ma just väga rahul pole: käed, tuharad ja kõht. Kui praegu on nad natukene lodevad, siis tulevikus saab asi ainult hullemaks minna, seega tuleb tegeleda nendega praegu. Loodetavasti suudan ma lihasmassi suurendades ka oma kehakaalu tõsta nii, et mu pikkus ja kaal oleksid rohkem tasakaalus. Muidugi on oluline ka oma keha vastupidavuse suurendamine, et oleks rohkem võhma ja energiat.

Tegelikult pidin ma trenni minema juba detsembrist, toona oli peamiseks põhjuseks see, et mu mees läks Soome ja mulle näis, et tekib palju vabu õhtuid, samas aga läksid need nii kiirelt, et lükkasin asja edasi, nüüd aga olen ma lõpuks end selleks valmis pannud ja taganemisteed pole. Pealegi ostsin ma eile lõpuks endale ka trenni püksid ära ja kuna nad on nii ägedad, siis oleks neid patt kappi seisma jätta.

Nagu ma juba kirjutasin, siis spordiga ma sõber eriti pole, eks siin ole omad mõjuvad põhjuseks, esiteks võiks kohe välja tuua selle, et ma pole kunagi pidanud ülekaalu pärast muretsema, pigem on just asi vastupidi, sellest lähtuvalt on jäänud ka mu sportlikud saavutused pehmelt öeldes lahjaks, kuna puudub nii jõud kui kiirus. Ainus kord kui ma olen diplomi saanud oli orienteerumise eest, siis oli see ka pigem juhus kui suure pingutuse tulemus.

Minu viimane "aktiivne" sporditegemine jääb sina keskkooli aega, kus tegelikult sai ikka päris palju viilitud. See eest olin ma lapsena väga liikuv, kuna meil oli oma väikene kamp, kellega sõitsime palju rattaga ringi, jooksime, talvel suusatasime, kelgutasime, uisutasime ja korraldasime isegi oma võistluseid. Kuid see oli pigem selline solidaarne ja vaba sportimine, kooliga kaasnenud normid olid aga minu jaoks liialt kõrged.

Olen isegi kunagi trennis käinud, spinningus, tõsi seda küll vaid ühe kuu aga sealt saadud energia oli äraütlemata mõnus, samas oli see natukene liiga intensiivne ja arst soovitas mul rohkem aeroobse trenniga tegeleda. Nii palju kui ma nüüd viimastel aastatel vaba spordiga kokku olen puutunud, siis oskan juba ette olla rahul ka viimase kohaga, eesmärk on ikkagi kaasa mängida ja ennast ületada.

Jaanuari viimasel nädalal näiteks võtsin ma ette ülemõistuse väljakutse, kuna töö kaudu korraldati väikene suusaüritus Kõrvemaal, siis mõtlesin minagi kaasa teha. Distantsid olid muidugi muljetavaldavad, 8,5 ja 19 km, naistele lubati õnneks ka 5 km rada. Paraku oli ilm aga väga kiuslik ja suusapäeva hommikul näitas kraadiklaas -13 kraadi, kuna eelnevalt polnud nii külma veel olnud, siis tundus see ülemõistuse külm. Kohapeal selgus veel, et 5 km rada ei saa võtta ja peale tuleb minna 8,5 km rajale. Väljakutse vastu võetud!

Esimene paarisajameetrine soojendusring hirmutas päris ära, esiteks oli külm ja teiseks polnud ma pikki suuski juba teab-mitu aastat alla saanud, rääkimata sellest, et ka viimasel korral ma olin rohkem külili kui püsti ja elus olen ma üldse pikkade suuskadega läbinud kokku võib-olla oma 1-2 km. Siiski vaikselt startides oma elu ühele suurimale väljakutsele kulgesid kilomeetrid üllatavalt lihtsalt, seltsiks oli mul üks naiskolleeg ja teise töökaaslase umbes 10 aastane poeg. Kolmekesi sõitsime nagu präänikute maal, tasa ja targu, kuid ilma suuremaid väsimusemärke ilmutamata, poole tee peal hakkas juba nii palav, et oleksin hea meelega mõne kihi riideid maha võtnud.

Lõpuks, võidukalt, ajaga 1 tund ja 25 minutit, oma raja viimasena maha tulnud võisin uhkusega teiste hulka minna, tundes end justkui oleksin kuldmedali saanud, sest eneseületamine on siiski suurim võit. Kõige uskumatum oligi see, et need kilomeetrid läksid niivõrd kergelt, ainult ühes kohas tundsin, et kerge väsimus on peal aga olgem ausad peale paaritunnist arvuti taga istumist väsib ka kael ära. Igatahes oli see väärt kogemus ja mis kõige olulisem, tekitas minus tahtmise veel ja veel end proovile panna. Kindlasti ei jää see viimaseks korraks sel talvel suusatama minna, kui ainult külm järgi annaks ja lumi maas veel püsiks.

Vot nii palju siis minust ja spordist, ma usun, et olen välja kasvanud sellest normide püüdmise hirmust ning nüüd on aeg nautida, teha täpselt nii palju kui tunnen, et jaksan ja soovin. Eesmärgiks vaid iseenda ületamine.

Eesti Laul 2012 - II poolfinaal

Kuigi lubasin juba järgmisel päeval ka teise poolfinaali arvustuse panna, siis märkamatult on saabunud uus nädal ja nüüd on aeg see viga parandada. Peamine põhjus, miks asi veninud on see, et mu arvuti on viimasel ajal äärmiselt hangunud ja mul on tõsised raskused nende videote laadimisega, iga kümne sekundi tagant jääb kinni ja siis kulub minut-paar, et taas tööle saaks jne.

Esimese poolfinaali arvustustuse leiate siit ja nüüd teise poolfinaali juurde:

1. NASA – Traffic - Hea laul, muidugi laulja hääl on endiselt lahja ja seetõttu läheb kogu hea kraam kaotsi. Aga taaskord üks neist lugudest, mis saab kindlasti raadios tublisti eetriaega.

2. Mina jään – Lenna - See laul pakub kindlasti tublisti konkurentsi Ottile ja ma usun, et lõpuduell saab just nende vahel olema, kahjuks teadagi kelle kasuks. Kuid Lennal on šarmi, ning temal pole Eurovisiooni tegelikult üldse vaja, ta saab ilma selletagi särada. Laul ise on hea ja väga Lennalik.

3. Bye – Malcolm Lincoln - Taaskord sümpaatne lugu, mulle nende paari aasta tagune võidulugu kohutavalt meeldis ja seda kohe esimesel kuulamisel. Tookord hoidsin neile usinasti pöialt ja võib ette kujutada kui õnnelik ma nende võidu üle olin, seda enam, et see tundus nii alternatiivne seniajani Eurovisiooni tippe trooninud lugudele. Muidugi seekordne laul pole nii äge.

4. Oblivion – Tenfold Rabbit - Ka see laul kuulub nende geniaalsete tänapäevaste lugude hulka, kus on tervelt 3 minutit laulu üles ehitatud vaid 8 rea sõnade peale, ma isiklikult leian, et sellest on kahju. Muusika on muidugi kena ja kuskil lounges taustaks kannatab käiata küll.

5. You're Not Alone – Birgit Õigemeel & Violina - Täiesti tavaline Birgit, oma headuses ja hallis massis, ei midagi uut ega erilist.

6. The Future is Now – Soul Militia - Selline poistebänd võib Eurovisioonil päris hästi peale minna. Täitsa võib öelda, et selle aasta üks suuri üllatusi, vähemalt minu jaoks.

7. The Destination – Mimicry - Nagu ka mõne teise puhul tekib mul küsimus, kuidas on võimalik, et kolm ja enam aastat järjest saavad ühed ja samad bändid sadadest osalejatest finaali. Kunagi olid muusika kirjutajatest legendid, kes aastast-aastasse eurolaule kirjutasid, kuid neil olid vähemalt igal aastal uued esitajad. Ma sain aru, et Eesti Laul pidi seda traditsiooni lõhkuma, kuid nüüd tundub, et asi on oluliselt hullemaks läinud. Aga see lugu on minu jaoks lahja ja kindlasti vales kohas.

8. Zombi – Orelipoiss - Üks suur EI-EI-EI, ei meeldi mulle selles kontekstis ja sellise laulu sattumine Eesti Laulule on taaskord näide sellest, et üritatakse saavutada vägisi erinevate stiilide kasutamist. Võib-olla on sellel aga hoopis see tagamõte, et kui 18 laulu on Eurovisiooni mõttes saastad, siis eristuvad need 2 vajalikku teistest?

9. City Nights – Teele Viira - Muhedalt nilbete sõnadega laul, või olen ma ainus, kes nii viltu mõtleb? Igatahes, kui ma seda videot vaatasin, siis oli pettumus suur.

10. Ride – Cat Eye - Selline keskpärane raadiohitt, Eesti mõistes siis.

Selline tagasihoidlik arvamus siis minult selle aastaste lugude kohta. Kokkuvõtteks võib öelda, et häid lugusid on üllatavalt palju, samas ühtegi sellist laulu seal otseselt pole, mida ma kohe mitu korda järjest kuulaks. Eks võidab ikka see, mis massidele peale läheb ja ma julgen väita, et mingeid üllatusi selles vallas olla ei tohiks.

"Sweeney Todd" ehk miks mõni asi on nii hea

Tegelikult juba mitu head aastat tagasi linastunud muusikaline film "Sweeney Todd" on isegi täna, peale loendamatuid vaatamisi niivõrd hea, et toob sel maru külmal päeval sooja põue.

Viimati vaatasin seda paar nädalat tagasi ja nagu ka kõik eelnevad korrad ei raatsi ma isegi silmi ülearu pilgutada, vaid elan ja laulan täiega kaasa. Kui filmi vaatamiseks aega pole, siis piisab YouTubest, kus on kõik parimad muusikalised palad olemas.

Lemmikuid on isegi raske välja tuua, sest tegelikult on selles filmis kõik niivõrd suurepärane.

Isiksuse test

Kuna viimasel ajal olen palju kuulnud sellisest asjast nagu isiksuse test, siis mõtlesin isegi ühe sellise ära teha, et juba huvi pärast teada saada, kes ma siis kokkuvõttes olen.

Küsimusi oli kokku 156 ja all on siis testi tulemus. Ma leian päris palju selliseid osi, mis tõesti minu puhul kehtivad, kuid samas on siin mõned küljed, mida ma nii omaks ei pea aga võib-olla on see kuskil peidus.

ENFJ
EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-TUNDEINIMENE-OTSUSTAJA
(EIE – Eetilis-intuitiivne ekstravert)

ÜLDINE ISELOOMUSTUS

ENFJ tüüp on hea suhtleja, mõistev, salliv, lugupidav. Tunneb huvi selle vastu, mida teised mõtlevad ja tahavad, püüdes asju käsitleda vastavalt nende tunnetele ja arvamustele. Võib raskusteta esitada ettepanekuid, juhtida koosolekuid ja arutelusid. Ta on tundlik nii kiituse kui ka kriitika suhtes. Kiirgab sümpaatiat ja sõbralikkust. Ta pöörab palju tähelepanu sõbralike inimsuhete loomisele. On kohusetundlik ja distsiplineeritud pisiküsimuseski. ENFJ tüüp kaldub teisi imetlema. Suhtub lugupidavalt teiste arvamustesse. Kui tema ja teiste arvamused lähevad lahku, on tal usku kooskõla saavutamisse. ENFJ tüüp on valmis nägema võimalusi. Intuitsioon teravdab tema taiplikkust, perspektiivitunnet ja uudishimu. ENFJ tüüp on suhete fanaatik. Olles andekas inimsuhete alal, ta innustab teisi ja on innustatud teiste poolt. Ta suurepäraselt ergutab oma lähedasi tegutsema ja on õnnelik, kui partner sellele vastab. ENFJ armastab appi tulla ja on hoolitsev oma pere eest. Kuigi taoline hoolitsus võib vahest olla ülemäärane, teda tavaliselt armastatakse soojuse ja südamlikkuse pärast. ENFJ tüüpi inimest huvitub lugemisest. Tal on väljendusoskus, mida kasutab pigem suulistes kui kirjalikes esinemistes. Kõige rohkem sobivad talle tööalad, kus tuleb suhelda või luua inimeste vahel koostööd. Niisugusteks aladeks võivad olla õpetamine, nõustamine, inimeste teenindamine. Vähem sobivad täpsust nõudvad tööalad (näiteks raamatupidamine).

Kui keegi on huvitatud isiksuse testi tegemisest, siis seda saab täiesti tasuta teha SIIN.

Nagu orav rattas vol2

Minu eelmisest tööalasest postitusest on möödas vaid mõned päevad, kuid vahepeal on jällegi nii palju juurde tulnud, et teen kohe lisapostituse. Esiteks oleks paslik üle vaadata, mis kui kaugel üldse on, sest hetkel on aktuaalsed koguni viis tööpakkumist, milledes ma siis erinevates voorudes hetkel tegev olen.

CV keskuse kaudu kandideerisin ma üle-eelmisel nädalal kolme kohta, tänaseks olen ma ka kõikidesse neisse vestlusele kutsutud, kahes kohas olen juba vestlemas käinud, esimeses neist (nimetagem K) siis eelmisel kolmapäeval ja teisel (nimetagem S) esmaspäeval. Täna sain siis kutse ka kolmandasse kohta vestlusele (nimetagem T), mis toimub tuleval esmaspäeval.

Teises kohas (S) oli mul eile kolmas voor, ning nüüd ootan, kas saan edasi neljandasse, mis kujutab endas isiksuse testi. Seal kulus mul koguni tund ja vestlus oli päris pinev, õnneks oli mul tass veega käepärast ja sain vahelduseks oma suud niisutada, sest nii intensiivset vestlust pole mul veel siiamaani olnud ja ega ka küsimused kergemate killast olnud, kuid loodan siiski parimat.

Lisaks neile on mul veel kaks kohta, kuhu ma olen jõudnud tänu tuttavate soovitustele ning pidanud edastama vaid oma CV, et vestlusele pääseda. Üks selline oli mul teisipäeval (nimetagem P) ja teises kohas (nimetagem I) on mul vestlus homme.

Ma loodan, et vähemalt ühega neist saan ma peagi ka algust teha, sest Töötukassast saadeti mind otseses mõttes pikalt, sest nende seaduste järgi pole mul õigust mitte mingile hüvitisele. Säh sulle töötuskindlustusmakset, mida ma neile iga kuu pea 5 aastat maksnud olen.

Siin siis nendepoolne põhjendus, miks ma ei tohiks saada mingit hüvitist:

"Taotlejal puudub õigus töötuskindlustushüvitisele, kuna täidetud ei ole TKindlS § 6 lg 1 p 2 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kindlustatul olema töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul.

Taotlejale on määratud ja makstud töötuskindlustushüvitist ajavahemikus 11.01.2011 - 20.03.2011. TKindlS § 7 lg 3 kohaselt kindlustusstaaži arvestus lõpetatakse ja kindlustusstaaž loetakse nulliks päevast, mil kindlustatule määratakse töötuskindlustushüvitis. Kindlustatu tööle asumisel algab kindlustusstaaži arvestus uuesti.

Avaldusele on lisatud 27.01.2012 tõend kindlustatule makstud tasude ja tasudelt kinnipeetud töötuskindlustusmaksete kohta.

Esitatud dokumentidest ja töötuskindlustuse andmekogu andmetest nähtub, et taotlejal on töötuskindlustusstaaži 10 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul."

Seega f**k juu Teile,
Eesti Töötukassa

Aga kuna riigi bürokraatia on teadupoolest keeratud nii, et võimalikult palju tuleks sisse ja vähe peaks välja andma, siis las nad olla õnnelikud. Kui selle raha saaks mõni neist õnnetutest, keda ma seal Töötukassas nägin, siis mu süda oleks rahul, sest seda on tohutult kurb vaadata, kui palju on selliseid 40-50 aastaseid naisterahvaid, kes peavad iga kuu end näole näitama, et saada natukenegi toiduraha.

Välja näevad nad eranditult korralikud, kuid lihtsad, eks enamik neist ongi harjunud terve elu liinitööd tegema ja nüüd, kus ajad kitsad on tööta jäänud. Meeste osas mul nii palju kaastunnet pole, sest suur osa neist, kes seal ringi vaarusid olid, kas endised vangid või joodikud, paljudel lõhnad endiselt küljes.

Pastapliiatsiga joonistamine

Eks me kõik ole kunagi koolis vihikusse mõne kritselduse pastapliiatsiga joonistanud, see kuidas see õnnestus on üks asi aga omamoodi väljaelamine ja kunst seegi.

Nagu ma lubasin oma pikas nimekirjas, siis proovisin täna mingite väga vanade värvidega maalida. Kuid kuna paber oli liiga väike, pintsel poolenisti hävinenud ja värvidki ei kannatanud mingisugust kriitikat, siis käkerdasin valminud pildid kokku ning haarasin hoopis vana hea pastaka ja A4 koopiapaberi.

Mulle meeldib kritseldada, ühtlane sirge joon pole kaugeltki minu stiil ja seepärast sobib selline pastakaga varjude-valguse mäng mulle väga hästi. Kuna aga ma ei mäletagi millal viimati joonistasin reaalselt paberile, siis oli algus päris puine ja peale vesivärvidega saadud käkerdust, tekkis küllsuur kahtlus, et kas ma üldse oskangi enam joonistada, sest käsi ja silm on otseses mõttes roostes.

Eks ta ole nagu rattasõit, kui kunagi oled selgeks saanud, siis päris ära unustada on seda võimatu. Nii proovin minagi nüüd rohkem end kunsti lainele viia, sest tegelikult on see vapustavalt mõnus ja vabastav tunne. Arvutikunst on küll mugav, ei teki minegid paberikuhje ja tegelikult olgem ausad tühja träni aga samas see füüsiline joonistamine on ikka hoopis etem.

Antud pilt on joonistatud 10. minutiga, mistõttu on seal osad proportsioonid ja varjud paigast ära aga eks neid vigu leiab hulgim, kuid põhiline on see, et tasa ja targu. Pildi pealt on alati raskem joonistada, sest siis puudub loomulik sügavus ja joonistatud varjud ei pruugi nii loomutruud olla kui ise mingi objekti järgi joonistades.

Eesti Laul 2012 - I poolfinaal

Nagu ka eelmisel aastal, võtan ma sellelgi korral ette, Eesti Laulu finaali pääsenud 20 laulu ning kirjutan üles kõik, mis pähe tuleb. Hoiatan ette, et tegemist on esmaemotsioonidega ning teistkordsel ja enam kuulamisel võib mu arvamus osade lugude suhtes muutuda, kuid siis poleks see enam nii põnev, seega paneme aga veski puhtalt ketrama ja kriitikanooled lendama.

Muidugi üritan ma nagu kombekohane ikka, muuseas ennustada, kes on favoriidid ja kes meteoriidid, eelmisel aastal suutsin ma näiteks võitja ette ennustada, võib-olla läheb ka sel aastal täppi.

Teie ees on esimese poolfinaali laulud:

1. Fight for Love – Janne Saar - Ma liigitaks selle loo eelmise aasta esineja Victoriaga ühte lahtrisse, sest tegemist on niivõrd tehniliselt toetatud muusikaga, et laval jääb see liialt kunstlik ja tõenäoliselt ka erinev lindistatud versioonist. Aga Power Hit Radios saab seda kindlasti kõvast kuulata.

2. Kuu pääle – Erasmus Rotterdamist - Esmalt ei oska nagu miskit kostagi, väga lahjad sõnad on, kitarrisoolo on täitsa omal kohal aga selline veniva nätsu sündrooom käib selle lauluga kaasa. Kui ma õigesti ära tundsin, siis oli laujaks Superstaari saatest tuntuks saanud Taavi Peterson. Paraku pakuks neile juba peale kahe loo kuulamist viimast kohta.

Bon Voyage – Mia feat I.M.T.B - Ja järgmine Poweri kodumaine hitt, samad vead, mis Janne lool, liialt moonutatud hääl ja muusika, et seda lives nautida ja head elamust saada. Eurovisioonile minevast laulust ootaks midagi kergemini hoomatavamat ning realistlikumat ja ma ei pea sugugi silmas seda, et see peaks mingi keskmine popp-lugu olema.

4. My Love – Milky Whip - Väga äge lugu, kui sinna taustaks panna korralik tsirkus asekeldama võiks see laval üsnagi huvitav välja näha. Laul on puhas, samas mõnusalt looklev ja taustaga segunev.

5. I Don’t Know – POP Maniacs - Mul tekkis automaatselt deja vu seoses Beyonce viimase aja hittidega, ei tea, kas kokkusattumus või ongi seal tugevad mõjutused. Kokku on pandud punt laululinde ja tulemus on täitsa söödav ehk siis klassikaline raadiopopp, kui oleks originaalne, siis meeldiks rohkem aga kuna on kergelt copy-paste, siis mitte nii väga.

6. Kuula – Ott Lepland - Olen 100% kindel, et tegemist on selle aasta võidulooga. Lugu on sobiv lavalaudadele ja kindlasti ka eurokarusselli. Kuigi isiklikult mulle ei meeldi ei Otti hääl (eriti karjuvad toonid) ega tema olek, mul käivad hirmujudinad iga jumala kord üle kui ta oma kulmudega mängib ja sinnajuurde kinnipigistatud silmad ning kahtlaselt värisevad käed. Ühesõnaga temas on kõik see, mis mulle ei meeldi aga kuna ma olen liivatera kõrbes, siis võib kindel olla, et ülejäänud liivamassiivid annavad kasvõi oma viimased sendid, et see laul võidaks.

7. Tantsulõvi – August Hunt - Kaasahaarav ja mõnusa vindiga lugu, paneb kohe jala tatsuma. Kindlasti üks raadio Elmari suur võit selle aasta lauludest.

8. A Little Soldier – Soundclear - See lugu on nii kummaliselt lihtlabane, et ma pean lausa tõlgitud sõnad siia panema, et näidata, kui suur töö tänapäeval see sõnade kirjutamine on:

Nad jalutasid tänaval
ja lihtsalt lõbutsesid
Väike sõdur
ja ta poeg

Siis tuli üks mees
ja haaras relva
Ning isa käskis
pojal ära joosta

Ja isa sai surma
ning laps nuttis

Siis tulid matused
Oh ei...

Nüüd elab ta
oma enda elu
Suurem poiss
oma naise kõrval

Sest isa on surnud
ja laps nuttis

Aga sellegi poolest on lool väga hea rütm ja kui sõnad välja jätta, sümpatiseerib mulle üle keskmise.

9. Made Up My Mind – Liis Lemsalu - Mulle on ta teised lood rohkem meeldinud, see konkreetne on aga kuidagi igav ja peale loo lõppu ei mäleta ma enam ei rütmi ega sõnu.

10. Valedetektor – Loss Paranoias - Kare Kauks ja Mahavok on ajas väikese tiiru teinud ja nii on meie ees uus põlvkond retromussi. Muhe ja kaasahaarv lugu taaskord ja muidugi Elmarile üks magus pala.

Homme juba teise poolfinaali arvustus.