And I miss you, like a deserts miss the rain

Pühapäeval saatsin ma oma kaasa esimest korda laeva peale, oleme meiegi nüüd üks poolik perekond, kus üks tegutseb ühel pool lahte, teine teisel pool. Ma olen alati negatiivselt suhtunud sellisesse elukorraldusse, kuid nagu ma juba aru olen saanud, siis need asjad, mida ma kõige rohkem põlgan, saavad alati tõeks. Seega ei jää mul muud üle kui leppida.

Kõrvalt sõbrannasid vaadates tundus selline elu kurb, kuid ise seda kogedes, võib öelda, et see on täiesti väljakannatamatu piin, ei ole tema õnnelik ega ka mina. Samas elu on siin Eestis jõudnud sellesse staadiumisse, et mingit valgust tunneli lõpus väga ei paistnud ning üle mõistuse kiirelt on läinud aasta sellest, kui me "ajutiselt" vanemate juurde kolisime.

Eesti palgad on rohkem narrimiseks kui tasu tehtava töö eest, tööle saada pole keeruline aga kui 8 tunnise tööpäeva eest pakutakse vaid 540 EUR bruto, siis tundub teinekord mõttekam kodus istuda ja säästlikult elada. Kõige kurvem on see, et süüdistada pole kedagi, kuigi esmalt süüdlaste rivi silme eest kirjuks võtab, siis tegelikult on see tõsi!

Nimelt pole süüdi töötuses ja palga väiksuses ainuisikuliselt ei riik, linn, tööandja, otsene ülemus ega tööline ise, asi on lihtsalt selles, et me ei suuda pakkuda maailmale seda, mis meile raha sisse tooks. Seetõttu elame me rahast, mis keerleb meie enda riigi siseselt ja arvestades meie elatustaset pole seda eriti palju, suur osa sellest on veel kaetud laenudega.

Kuid raha pole peamine, see on vajalik aga mitte esmane, sunniviisiline lahusolek paneb üha enam mõtlema, et kas see on seda üldse väärt. Iga hetk mõtlen ma, et milleks, milleks me piiname iseendit, oleme saanud siiamaani nii hakkama ja saaksime ka edaspidi, kuid kaugemale mõeldes, mis elu see jällegi on. Kas meie iseseisvus on seda väärt? Kindlasti! Elame esmalt päeva korraga, siis nädala, siis kuu, alguses on ikka raske ja tagasi saab alati tulla.

Ja nagu mu kallis mees lahkudes ütles: "Me oleme nagu üks puu, mis kasvab muudkui edasi, me oleme tugevad!"

Imeline Austra: 3. päev

Et mõni päev meie elus on ilusam kui teine saime juba uue päeva koidikul taaskord tunda, puhkus oli täie hoo sisse saanud ja ees ootas kolm tihedat päeva täis seiklust ja vaatamisväärsuseid.

Kolmas päev algas taaskord varakult, kuna eelmine õhtu sai kõvasti higistatud, siis oli mõte hommikul ujumas käia. Linna plaanilt suutsime leida koguni kaks mägijärve, kus peal supluse märk. Üks neist asus eriti kõrgel, sinna me ka suundusime. Kohale jõudes selgus, et tegemist on hoopis suure hotellikompleksiga, mille aeda see järv täpselt jäi, seega pidime varahommikusest suplusest loobuma.

Enne linnast ja Saksamaalt lahkumist viskasime pilgu peale veel kohalikule olümpiakeskusele, mida troonis uhke hüppetorn, võib ainult ette kujutada, milliseks see rahulik suveund nautlev linn talihooajal muutub.

Vaid loetud kilomeetrid lahutasid meid veel Austriast, lisaks sellele, et kohale oli jõudnud meeletu kuumaalaine ei pidanud me enam tormama, ning kolme päeva jooksul oli vaja läbi sõita vaid 800 km, mis ühtlaselt päevadele jaotades andsid piisavalt ruumi nautida ka muud kui autosõitu.

Austrias tervitas meid esmalt unine linnake, kuhu kõrgete mägede tõttu päikesekiired polnud veel korralikult jõudnud, kuid vaid loetud minutite jooksul terve oru valgustasid. Kõik Austria mägised piirkonnad on nagu ühe vitsaga löödud, nad asuvad orgudes, mis paiknevad mägede vahel ning enamasti on nende keskel looklev jõgi ja muidugi need imeilusad lillepoognatega kaunistatud majad. Ühtlasi sellest armsast linnakesest lahkudes ületasime esmakordselt kõrguse 1000 m merepiirist.

Järgmine peatus oli esimese mägijõe ääres, mis hilissuvele iseloomulikult oli küllaltki kokku kuivanud, kuid siiski ei saanud ma võimalust kasutamata jätta ning oma käega järgi proovida, kui "soe" see vesi ikka on. Kuna hommikune ujumine jäi ära, siis lootsin väheke jahutust sealt saada, paraku näpu otsaga puudutades sai ruttu selgeks, et külm vesi on ikka külm ja mitte nagu meil suvel Stromkal 12 c vaid ikka jääkülm oma mõne kraadiga. Võisin vaid ette kujutada, kuidas kohalikud end tundma peavad, kui sellise kuuma eest kasvõi mägijärve ujuma peavad pagema, ega seal see vesi ka mingi väga soe olla saa.

Kerge külmašokk käes liikusime mööda mäeorge ja -teid Innsbrucki poole, kus meid esimene suurem linna seiklus ees ootas. Ühtäkki olime me juba kõrgel mäe otsas kust oli imeline vaade Innsbrucki linnale, kuid kuidagi tuli sealt ka alla saada ja see tee oli juba üle keskmise järsk, kurvidest viisid koguni välja teed, millele katkiste piduritega autod vajadusel sõita said.

Elusat alla jõudnud ja paar kergendavat hingetõmmet teinud, liikusime edasi kesklinna poole, kus oli plaan väike ringkäik ja lõuna teha. Auto parkisime kõige vipi-masse kohta, otse valitsuse maja vastas olevasse parkimismajja, kus iga alustatud 30min maksis 1 EUR, võrreldes Tallinna vanalinnaga on hinnavahe ikka märgatavalt odavam.

Säästureisile omaselt lõunatasime Saksast ostetud söökidega kohalikus pargis, kuid kuna tahtmist väga edasi liikuda veel polnud, siis otsustasime kohapeal võtta turismipaketti ning veeta terve päev Innsbruckis, valitud sai kõige vingem pilet, mis maksis 29 EUR, sellega sai tasuta mägiraudteed kasutada, loomaaias käia, ühistransporti kasutada ning muuseume külastada.

Esmalt suundusime "metroo" peale, mis meid viis tegelikult hoopis mäenõlvale, peale kaht mägiraudtee vahetust olime aga juba mäe tipus, kust avanes hurmav vaade ühelt poolt Innsbrucki linnale ning teiselt Tirooli mägedele. Tippu jõudes valdas tunne, mille võib vabalt lugeda minu senise elu ilusaimaks hetkeks, see oli koht, kuhu oleks võinud jäädagi. Korda mööda korrutasime endile, et ei tahagi enam tagasi, alla, koju, kõik, mida hing ihkas oli seal, vaid meie kaks ja piiritu avarus.

"I've got the whole world in my hand"

Kahjuks ei tunne aeg kellelegi kaasa ning liigub halastamatult edasi, vaid mõned tunnid hiljem olime juba suunaga mäest alla, esimesel nõlvakul oli aga loomaaed, kuhu hoolimata meeletust kuumusest läksime. See on selles suhtes eriline loomaaed, et esiteks on ta Euroopa kõrgemail asuv ning teiseks on seal ainult need loomad, kes ka reaalselt sellistes tingimustes elavad. Tegemist oli küllaltki pisikese alaga, kuid see eest ruumi loomadele jätkus rohkem, kui meil Eestis. Veel torkas silma, et sealsed loomad olid oluliselt kõhnemad võib isegi öelda, et rohkem vormis, kui meil siin, aga eks püüa ise hommikust õhtuni mööda mäenõlva üles vaaruda, kui kere on paks nagu paagiauto.

Kuna kuumus ei tahtnud kuidagi järgi anda ja kitsas territoorium suurendas seda ahju tunnet veelgi, siis pistsin kohalikus WC-s enda pea külma vee kraani alla ning nägin ülejäänud päeva päris korralik higipull välja, muidugi ei jäänud see mu viimaseks omalaadseks jahutuseks. Järgmine peatus oli meil juba linnast ääre poole, kus asub maailmakuulus Swarovski kristallitehas ja muuseum. Minu suureks kurvastuseks otsustas digikas mind alt vedada ning tegelikult sai ta aku juba mäe otsas omadega õhtale, õnneks küll oli seal üks kohvik, kus me seda laadida saime.

Igatahes tekitas turtsuv fotokas minus suurt pahameelt, sest Swarovski muuseum on täis iga naise "unelmat", kus kõik kohad on täis kirkaid kivikesi ja karda, tõesti, ma käisin seal ringi nagu segane, silmad kilamas peas. Kõige vingem oli muidugi peegliruum, kus värvide ja muusika harmoonia sai hoopis uue tähenduse. Mõnusalt jahedad ruumid tekitasid taas õue jõudes tohutu kuumapahvaka, mis hetkega leemendama taaskord ajas, sel ajal kui elukaaslane taaskord digika akut laadis, seisin ma rahulikult purskkaevu kõrval ning lasin langevatel veepiiskadel end jahutada.

Üks oli kindel, sel õhtul igasugune autos magamine langes ära, ning oli viimane aeg leida öömaja. Vaid 65 km Innsbruckist, mööda imelisi mägiteid ja orge leidsime peale mõningaist otsimist kodumajutuse, mis sobis nii hinna (40 EUR 2 inimest) kui ka asukoha poolest. Esimese asjana käisime pesemas, ning peale väikest hingetõmmet läksime jalutama. Maja eest lookles jõgi, mida äärt läks terviserada. Jalutasime oma mitu kilomeetrit kuni Gerlose linnani välja, tagasi jõudes oli õues juba peaaegu täitsa pime, seal läheb väga ootamatult ja kiirelt pimedaks.


Kolmas päev oli omadega õhtusse jõudnud, peas keerlesid möödunud päeva elevust tekitanud sündmused ning tuli taaskord tõdeda, et elu võib mõnikord vapustavalt ilus olla, kui vaid oleks võimalusi ja AEGA rohkem, et veel rohkem kogeda neid tundeid, mida üks reis ja super kaaslane pakkuda võivad.