Mai Tai ehk 18 päeva paradiisi - Turistina võõras kultuuris

4. november, pühapäev

Uus päev algas varakult, esmalt seetõttu, et hommikusööki serveeritakse ajavahemikul 7:30-10:00 ja teisalt elevus ei lasknud pikalt magada, näha ja teha oli lihtsalt nii palju.  Meie hotell asus Patongist, mis on peamine tuiksoon ja peolinn, kolme kilomeetri kaugusel. Mõned korrad päevas sõitis hotellist linna ja tagasi ka tasuta bussilaadne lahtine sõiduk, kuid meil oli kindel plaan endale esimesel võimalusel roller võtta, et olla sõltumatu ja nautida kogu saare võlusid. Pärast hommikusööki sõitsime bussiga linna, kus ootas meid ees turistide hordid ja juba tuttavad üliaktiivsed kaupmehed.

Nii palju kui ka end ette ei valmista on põhjamaalase jaoks taoline temperament üsnagi hirmutav, siiski lasime end vooga kaasa viia ning soetasime juba suhteliselt esimesest kaubatänavast ujumisriided. Minu komplekt läks kokku maksma 16 € ja elukaaslase pikad ujumis- ja vabaajapüksid ning T-särk teine sama palju. Kaubelda tasub igal pool (alati!) ja kui eesmärk on võimalikult palju säästa, siis tasub ostud jätta järgmistesse päevadesse, sest mida päev edasi, seda nahaalsemaks muutud ka ise.
Märkuseks: 1 € = ca 40 Tai bahti

Rolleri jahil

Järgmine ülesanne oli roller leida. Olime end eelnevalt kurssi viinud kõikvõimalike hinnaskaaladega, kuid kõige reaalsema pildi annab siiski küsimine erinevatest kohtadest. Käisime läbi pea terve tänava, valik on lihtne, kõik pakkuvad sarnaseid masinaid, erinevused on vaid hindades ja tingimustes. Kohe esimesel küsimisel saime mõistliku pakkumise 2400 bahti (ca 60 €) 2 nädalat, siiski vaatasime veel edasi ja vahepeal läks hind koguni 4000-5000 peale, lisaks küsiti tagatiseks 500 dollarit või passi. Viimast ei tohi mitte kunagi ära anda, äärmisel juhul vaid passi koopiad.

Lõpuks leidsime ühe kahtlaselt naerva onu, kes lahkelt oli nõus 2800 bahtiga (70 €) ja vaid 2000 bahtise tagatisrahaga meile rolleri rentima. Oluline on see, et sealsetel rolleritel pole kindlustust ning kui midagi juhtub, tuleb välja käia meeletud summad. Seetõttu tasub alati olla ettevaatlik ja enne saadud roller üle vaadata ning vajadusel varasemad vigastused kohe üles pildistada, et keegi ei saaks neid hiljem pähe määrida.

Tankimisega on jällegi omamoodi lood, selliseid tanklaid millega meie harjunud oleme on seal terve suure linna peale täpselt üks. See eest saab bensiini soetada absoluutselt iga nurga peal, küll aga on tegelik liitri hind seal hoopis teine kui bensiinijaamas. Nimelt on seal võimalik tänavalt osta kahte moodi, kas pudelis (mis on 750 ml ja kohati vaid poolenisti täis) või tankurist, mis näib soliidsem, kuid tõenäosus petta saada on vähemalt sama suur kui pudelist ostes. Nende mõlema nö "liitri" hind on 40 bahti (1 €), samal ajal kui tanklas maksab 1 liiter 34 bahti ning seal on liiter ka liiter. Ainsad korrad, kui me oma paagi täis saime olidki tanklates, teistes sai heal juhul kolmveerand paaki. Kusjuures isegi suurtes bensiinijaamades olid sildid, kus hoiatati, et tankija võib teid petta, tavaliselt väljendub see selles, et ta lihtsalt ei tagasta raha, väites, et pole lihtsalt tagasi anda.

Teravad ei ole ainult söögielamused

Roller renditud, tegime linnas väikese tiiru ning sõitsime hotelli basseini mõnusid nautima. Paar tundi hiljem suundusime taaskord linna, et natukene veel ringi vaadata ja hiljem ka söömas käia. Eelmisel õhtul söödud Tai toit oli äärmiselt maitsev ja sel korral mõtlesime kohaliku supiga meeli ergutada. Kuna restoranide valik on suur, siis lõpuks asutusime lihtsalt ühte sisse, hinnad varieeruvad pigem rahvusliku menüü järgi. Euroopa ja Ameerikapärane kiirtoit maksab seal keskmiselt kolm korda rohkem kui nende kohalik toit ja hindu võib otseselt võrrelda Soome omadega. Tõsi, meie kahe ja poole nädalase reisi jooksul tuli nii mõnigi kord isu "koduse" toidu järgi. Supp oli muidugi terav nagu põrguline ning suure hurraaga sõime alguses kõike, mis sinna sisse oli pandud. Tegelikult aga jäetakse seal supi sisse igasugused maitsejuurikad, mis sugugi söögiks ei kõlba. Küll aga oli vedelik ja nö söödavad asjad maitsvad ja hiljem kui juba targemad olime oskasime ka seda nautida.

Just siis, kui saime söödud ja arve makstud avanesid taevaluugid ning hakkas sadama. Sealset vihma ei saa kuidagi võrrelda Eestis nähtavaga, sest kui seal sajab, siis seda justkui kallaks pangest. Vaid loetud minutitega muutusid tänavad jõgedeks ja väljas sai näha vaid varjualust otsivaid turiste, kohalikud teavad alati millal on õige aeg oma „kauplus“ kokku korjata. Enamasti kestab vihm mõnikümmend minutit aga sellegi poolest ei vaevunud me selle lõppu enam kauem oodata ning jooksime kauplusesse, mille juurde roller oli pargitud. Saime muidugi läbimärjaks ja vihm lõppes just sel samal minutil aga õnneks olid meil seljas vaid ujumisriided ja need kuivavad teadupoolest ruttu. Poest ostsime endale igaks juhuks ka vihmakeebid, 40 bahti tükk.

Rohkem tundsin ma muret hoopis selle pärast, et pidime kuidagi hotelli veel jõudma, tee sinna oli juba niisamagi ekstreemne oma tõusude, languste ja järskude kurvidega. Vihmavesi aurustub seal õnneks kiiresti, 35 kraadi ja päike teevad oma töö, siiski oli terve too päev olnud väga heitlik ja sõidutee hotelli oli kohati nagu ehtne kiirevooluline jõgi. Õnneks jõudsime, hing kinni hoides, tasa ja targu, tervelt kohale ja ülejäänud õhtu veetsime turvaliselt hotellis.

Mai Tai ehk 18 päeva paradiisi - Saabumine

3. november, laupäev

Eesti aja järgi umbes kell 1 öösel algas meie jaoks juba uus päev, mis tähendas, et poolunistena vaarusime lennukist välja, kus meid esmalt ümbritses niiskusest märjad akendega lennujaam ja viimane takistus enne maale astumist- toll. Õnneks läks kõik ladusalt välja arvatud see, et kohvri saime viimaste seas, lõpuks saabus ta veidikene kõveralt ja muljutult, kuid siiski ühes tükis.

Oma varasematest reisidest mäletasin seda mõnusat hetke, kui saabud jahedast Eesti sügisest soojamaa kliimasse, kuid seesugust hinge kinni võtvat leitsakut oli varajase kellaaja kohta raske oodata. Pea laiali otsisime reisikorraldaja kontaktisikuid, samal ajal kohalike „taksojuhtide“ piiramisrõngast teed rajades. Me polnud alguses päris kindlad, kas meil on ikka  transfeer hinnas või mitte, õnneks selgus siiski, et oli ja üsna pea võtsime suuna hotelli.

Esmamuljed olid päris vasturääkivad, ühelt poolt oli mõnusalt kuum suveilm, teisalt jälle liiga palav,  palju naeratavaid nägusid, mis samal ajal olid pealetükkivalt agressiivsed ja muidugi loodus – nõnda troopiline ja kaunis, kuid ühtlasi niivõrd saastunud ja räpane. Etteruttavalt öeldes kehtib siingi reegel, et inimene harjub kõigega, sest juba paar päeva hiljem oskasime seda täiel rinna nautida.

Hotelli valikuga panime küll täppi, esimesest hetkest kuni viimase reisi päevani oli see koht, mille kohta ei saanud mitte ühte ainsatki halba sõna öelda. See oli küll valikutes üks kallemaid hotelle, kuid igat eurot väärt, oma 4+ tärniga oli ta konkurentsitult kõige mitmekesisem kompleks, majulgen pakkuda, et seal on Phuketi kõige suurem basseiniala, ning meie standard toas oli olemas rõdu, seif, külmkapp, dušš, vann, konditsioneer, wifi, kaabeltelevisioon ja kaks double size voodit. Olen peatunud Hispaanias kunagi ka 5 tärni hotellis, aga seal polnud pooltki nii palju mugavusi.

Esimese asjana viskasime nö talveriided (Eesti mõistes jahedama suvepäeva rõivad) kohvrisse ning pärast kiiret hommikusööki lippasime basseini. Meil oli kindel plaan esimene päev rahulikult hotellis veeta, sest magamata öö ja ajavahe tegid oma töö ning lõunaks olime omadega üle keskmise sassis. Vahepeal oli meile tervituseks väike puuviljakauss tuppa toodud ning õhtul käisime hotelli restoranis kohalikku Tai toitu söömas, viimane maitses muidugi imehästi.

Koeraelu vol 2

Ja mul on ainult üks taksikoer, kes suudab terve voodi niimoodi hõivata.

Mai Tai ehk 18 päeva paradiisi - Algus

Juuli kuus mainisin (lugeda saab siit), et broneerisime endale sügiseks puhkusreisi Taisse, nüüdseks on möödas juba sügis, reis ja pea pool talve, kuid kokkuvõtet pole kusagil. Parandan selle vea!

Alguse sai kogu asi juba varakevadel kui tekkis soov enne n-ö paikset elu üks korralik eksootikareis teha. Möödunud aasta Euroopa-Austria autoreis meeldis meile väga, kuid hing ihkas kogeda midagi teistsugust. Alustasime oma mõtetega erinevatest  paradiisisaartest, mis üsnagi ruttu oma hinnaga isu pealt ära ajasid. Lõpuks jõudsime otsusega nii kaugele, et uurime reisibüroodest lähemalt Dominikaani Vabariigi kohta.

Vahepeal jõudis kätte suvi, kui me end lõpuks kokku võtsime ja Estraveli uksest sisse astusime. Vaatasime läbi mõned võimalused ja üsna kiirelt sai selgeks, et DV võib olla küll ahvatlev sihtpunkt, kuid sinna saamine on üks lõputu kombineerimine ja üldsegi pakettreise sinna ei tehta. Siinikohal tasub ära mainida, et meie eesmärk polnud saada võimalikult odavalt ja ise asju ajades, vaid soovisime võimalusel otselendu ja kindlat hotelli hommikusöögiga. Me pole kumbki väga reisinud ja seetõttu ei hakanud riskima asjadega, mille lahendamine võib tekitada ootamatuid kulutusi või stressi. Viimast saime tunda nii mõnelgi korral Austria reisil olles.

Reisibüroos klienditeenindajaga arutades ja oma soovid ritta pannes jõudsime kiirele järeldusele, et meie eelarve juures oleks kõige ideaalsem lahendus Taimaa – Phuket. Samal õhtul kodus valisime välja hotelli ning kõigest 4 päeva hiljem broneerisime juba reisi. Siis tuli kõige raskem osa - 4 kuud ootamist ning läbirääkimised töökohal, et saaks nii pikaks ajaks üldse puhkust.

Suvi ja sügis läksid märkamatult kiirelt ja peagi oligi käes november. Enne reisi sai muidugi varutud üht-teist reisi kraami,  näiteks ostsime oma elu esimese reisikohvri, veekindla mobiili ja rahatasku, (mida meil lõpuks ei läinudki tarvis) hunniku erinevaid ravimeid ning kuna olid suvekaupade soodukad, siis sai soetatud mõlemale ka uued rannaplätud. Meid hoiatati ette, et ei tasu väga riideid kaasa vedada ning endalegi üllatuseks suutsime 18 päeva reisivaru ära mahutada ühte reisikohvrisse, mis kaalus tollis 11,5 kg. Minu käsipagasis olid lisaks kaamerad, tehnika ja dokumendid ning elukaaslase seljakotis sülearvuti ja muu pudipadi koheseks tarbimiseks.

2. november, reede

Minul algas reisi ja puhkuse esimene hommik õige vara, sest kuigi tegemist oli otselennuga Phuketile, siis start oli Soomest Helsinki (Vantaa) lennujaamast, mitte Tallinnast. Elukaaslane on mul juba aastakse Soomes tööl olnud ja seetõttu sobis selline lahendus meile hästi, suurema kohvri võttis ta juba eelneval nädalavahetusel endaga kaasa ning minul jäi üle ainult esimesele laevale hommikul sõita. 2. novembril oli veel osaliselt maad katmas oktoobri lõpul maha sadanud lumi ning termomeeter näitas -4 kraadi. Seljas oli mul õhukene sügismantel, selle all kampsun ja jalas lahtised baleriinad, ühesõnaga terminalis vaadati mind nagu pooletoobist.

 

Lend väljus 14:50 enne seda sõime bistroos kõhud korralikult täis, sest kuigi lend kestis 11 tundi, valisime variandi, kus sööke sees polnud. 145 € kahele inimesele söökide eest tundus liiga krõbe, siiski saime lennu lõpus ka meie võileibu ja otseselt nälga tundma ei pidanud, sest snäkke sai igal ajal osta.

Istekohtadega meil mõnes mõttes vedas ja mõnes mõttes mitte. Nimelt oli lennuk süsteemiga 2-4-2 ja meile olid kohad lennuki sabas, (mis on hea) kuid keskmises reas ja täpselt keskel, nii et minu kõrval oli üksik inimene ja elukaaslase kõrval oli teine inimene. See oli küll mõistetamatu lahendus ja ma olin ausalt öeldes päris pettunud. Aga seal, kus häda kõige suurem on lahendus  kõige lähemal, nimelt sattus ühele poole meesterahvas, kes kohe lennu alguses teatas, et tal pere istub lennuki keskmises osas ja et pärast õhkutõusu läheb ta nende juurde ning meil on prii päralt kasutada koguni kolm istet. Lükkasime käepidemed üles ja nautisime oma luksuslikku ruumi täies mahus. Kohaliku aja järgi, kell 6 hommikul, koos päikesetõusuga jõudsime Phuketile.