Laupäeval toimus Helsingis ühepäevane rockfestival, mille peaesinejaks 80-ndate rockilegend Guns N’ Roses.Tegemist on mu elukaaslase lemmikbändiga ja Axl Rose järgi on meie koer isegi ühe oma kahest nimest saanud. Ühesõnaga oli tegu kontserdiga, mis omas väga suurt tähtusust nii talle kui ka mulle.
Kui meie kohale jõudsime oli Michael Monroe juba esinenud ja White Lies oma bändiga just laval lõpetamas ning see vähene rahvas, mis selleks puhuks end juba kella üheks kohale ajanud oli, hajus ühtlaselt alale laiali. Kogu plats oli jaotatud neljaks: sissepääsu ala, mida ääristasid erinevad toitlustus ja nänni putkad, lava esine, mis oli harjumatult väikeseks kokku pressitud ja rangelt aedikuga piiratud, Vip ala ning kogu ürituse suurim nael alkoholi müügiplats. Nimelt oli alkoholi ostmiseks ja tarbimiseks mõeldud kindel ala, kuhu pääses läbi turvakontrolli, alaealised sinna ei pääsenud ning samamoodi ei lastud pudelite ja topsidega välja. Kui lavaesine oli vaheaegadel tühi, siis seal "publikust" puudust ei tulnud, seda ka hoolimata 0,33 ml suurusest kesvamärjukesest, mille hinnaks 6 eurot (u. 94 krooni).
Kanadast kohale lennanud Danko Jones oli õhtu suurim suhtleja, lugude vaheaegadel ei pidanud ta paljuks kaamerameest nahutada selle eest, et ta liiga palju tähelepanu trummarile pöörab ning kiita Soome naiste ilu.
Skunk Anansie oli üks festivali kirkamaid esinejaid, peale korraliku portsu mehi ja rocki, oli see just see, mida hing ihaldas, läbinisti liuglev ja energiast pulbitsev naisolevus. Show läks eriti korda õrnemale soole, kui mehed kuulasid rahulikult, siis naised hüppasid ja laulsid aktiivselt kaasa, erandiks oli nende suurim hitt "Because of You". Skin liikus pidevalt ringi ning ei pidanud paljuks ka rahva hulka sammuda.
Kui Skunk Ananise lõpetas, hakkasid alles massid liikuma, alkolaagrist imbusid välja kõiksugused juukseharjade, pearätikute ja Guns n Roses`i särkidega mehepojad, kes iga hinna eest üritasid lava äärde pääseda.
Guns N` Roses`i kontserti algusajaks oli kavas pandud 20.30 ning esimene bändiliige kitarrist Ron Thal oli kümme minutit hiljem valmis lavale minema, kuid keda polnud oli ülejäänud bänd. Niimoodi ta siis istus seal, silmnähtavalt järjest mornimaks muutudes, kui kakskümmend minutit peale üheksat koos päikese loojumisega ka ülejäänud bänd lavale tuli ja kontsert 20 000 pealisele publikule võis alata. Esitlusele tuli nii vanu lugusid kui ka uue plaadi omi, fännid ei pidanud pettuma, sest ära mängiti kõik suuremad hitid, alustades viimase albumi nimiloo
Chinese Democracy`ga ning lõpetades
Paradise City`ga. Lisaks sain
lives kuulda ka oma lemmikut "
Sweet Child O'Mine", mille ma ka videona jäädvustasin.
Axl Rose tegi Helsinki Livel kummarduse ka oma väga heale sõbrale Kimi Räikkönenile. Loo "You Could Be Mine" video taustaks oli pandud väljavõtteid F1 sõitudest, kus peategelaseks oli ei keegi muu kui Kimi. Lisaks toodi viimase loo ajal lavale tema kiiver, millega bändiliikmed ringi käisid ja seda kuni viimase kummarduseni, mis oli ideaalne punkt nii kontserdile kui ka kogu festivalile.
Kontserdiga jäin ma väga rahule, ainult korraldus ja koht ise logises korralikult, mispeale tõdesin, et Tallinna lauluväljak on
paradiis, oma murukatte, kallaku ja mitme väravaga. Alustuseks pidime me käima oma mitu kilomeetrit, et peaukse juurde jõuda, kuigi meie auto oli tegelikult üle tee. Lisaks polnud tervel alal mitte ühte ainsat istekohta peale peenkruusase maapinna, mis lisaks kõigele tolmas pidevalt. Õnneks leidsime ühe metallist ääre, kuhu toetuda, sest poole neljast südaööni oleks suhteliselt piin jalul olla. Hoolimata sellest lõid nii jalad kui selg juba enne GnR kontserti tuld, kui kogu kupatus lõppes oli kogu keha täiesti tuim ja kaks kilomeetrit autoni tundus ilmselgelt ülekohtune. Tol öösel tundus kitsas voodi taevamannana ja magasin nagu nott.
PS! Tegemist on minu esimese avaldatud artikliga, kohandatud varianti näeb siit:
Guns N’ Roses tegi Soomes kummarduse Kimi Räikkönenile
