Eile sai mul blogi pidamisel aasta täis, kuid kuna mul oli äärmiselt sisukas ja töine päev ei jõudnud ma seda kuidagi tähistada. Või siiski!
Igatahes käisime laupäeval elukaaslase tädil külas, aitasime tal puud riita laduda. Kuigi esmalt tundub puine töö, siis tegelikkuses on see palju huvitavam. Ja selle teeb põnevaks just kuhja tõstmine, sest see fauna, mis seal all elab on ikka väga kirju.
Kolme nädala vanune puuhunnik paljastas kiht-kihi haaval igasuguseid eriskummalisi ja tavalisi elukaid, alustades loendamatul hulgal tigudest lõpetades konnade, mardikate ja sisalikuga.
Konnasid jagus selle väikese kuhja kohta koguni 15, neist üks oli eriti soliidne ja priske kärnkonn, kes kogu oma härrasmehelikkuse kaotas, kui käega ta poole haarasin, sest ühtäkki lasi ta välja endast kõik kehavedelikud, mis sinna talletunud olid. Viisin õnnetukese uude varjupaika, et ta pikalt oma ekskremendi sees ei peaks ligunema.
Teised olid harilikud lehekonnad, keda igas värvigammas ja suuruses sinna kogunenud oli, ja mille üle neil kurta olekski, söögilaud oli 24/7 kaetud otse nina all. See eest komistasin ühele sisalikule otsa, kes puuhalul päikese käes peesitades silma jäi, kui teda esmalt püüda üritasin puges ta kiiruga kuhja alla peitu. Pikalt ma teda otsima ei pidanud, sest mõni aeg hiljem oli ta end taaskord soojendama tulnud, teisel ju eluliselt oluline, et kogu päikesesoojuse endas talletaks.
Lõpuks õnnestus sisalik siiski kätte saada, alguses üritas ta hirmunult plehku pista, kuid kui nägi, et vast nahka ei pista, ajas enda kere laiali ja hakkas otse mu käel päikest püüdma. Oma kümmekond minutit lesis ta rahulikult, kohati silma looja lastes, kui ma ta uude elukohta, puuriidale paigutasin.
Neli tundi hiljem olime juba kogu seltskonnaga grilli ääres ja nautisime viimaseid selgeid kohti, kuniks taevas ühtlaselt halliks ja tuul külmalt valjuks kiskus. Õhtul vajusime nagu kolm väsinud musketäri voodisse, vaatasime jalgpalli ning suikusime õige magusasse unne.
Igatahes käisime laupäeval elukaaslase tädil külas, aitasime tal puud riita laduda. Kuigi esmalt tundub puine töö, siis tegelikkuses on see palju huvitavam. Ja selle teeb põnevaks just kuhja tõstmine, sest see fauna, mis seal all elab on ikka väga kirju.
Kolme nädala vanune puuhunnik paljastas kiht-kihi haaval igasuguseid eriskummalisi ja tavalisi elukaid, alustades loendamatul hulgal tigudest lõpetades konnade, mardikate ja sisalikuga.
Konnasid jagus selle väikese kuhja kohta koguni 15, neist üks oli eriti soliidne ja priske kärnkonn, kes kogu oma härrasmehelikkuse kaotas, kui käega ta poole haarasin, sest ühtäkki lasi ta välja endast kõik kehavedelikud, mis sinna talletunud olid. Viisin õnnetukese uude varjupaika, et ta pikalt oma ekskremendi sees ei peaks ligunema.
Teised olid harilikud lehekonnad, keda igas värvigammas ja suuruses sinna kogunenud oli, ja mille üle neil kurta olekski, söögilaud oli 24/7 kaetud otse nina all. See eest komistasin ühele sisalikule otsa, kes puuhalul päikese käes peesitades silma jäi, kui teda esmalt püüda üritasin puges ta kiiruga kuhja alla peitu. Pikalt ma teda otsima ei pidanud, sest mõni aeg hiljem oli ta end taaskord soojendama tulnud, teisel ju eluliselt oluline, et kogu päikesesoojuse endas talletaks.
Lõpuks õnnestus sisalik siiski kätte saada, alguses üritas ta hirmunult plehku pista, kuid kui nägi, et vast nahka ei pista, ajas enda kere laiali ja hakkas otse mu käel päikest püüdma. Oma kümmekond minutit lesis ta rahulikult, kohati silma looja lastes, kui ma ta uude elukohta, puuriidale paigutasin.Neli tundi hiljem olime juba kogu seltskonnaga grilli ääres ja nautisime viimaseid selgeid kohti, kuniks taevas ühtlaselt halliks ja tuul külmalt valjuks kiskus. Õhtul vajusime nagu kolm väsinud musketäri voodisse, vaatasime jalgpalli ning suikusime õige magusasse unne.
