Vahest on tore minna ajas tagasi ja selleks ei pea isegi ajamasinat leiutama, tuleb lihtsalt unustada piirid ning nautida hetke.Nii tegime meiegi, valisime kaardilt kõige lambima koha ning asusime teele, õnnelikuks valituks osutus Vasknarva. Jah selline koht on täitsa olemas ja see ei asu Narvas vaid Peipsi ääres. Enne sinna jõudmist külastasime ka Kuningaküla, mis oli kõike muud kui kuningatele vääriline aga noh, kes teab, hiilgeajal võis seal igasuguseid ringi liikuda.
Samad on lood ka teiste küladega seal kandis, vaim justkui oleks aga elu on puudu. Ajale jalgu jäänud majade hulgas leidus küll mõni üksik erklillaks-roosaks värvitud maja ja teeääred olid täis kalameeste pargitud aastaid näinud autosid aga üldiselt valitses haudvaikus. Vaikuse murdis telefonisõnum sisuga: "Tere tulemast Venemaale!".
Aga ma ei lasknud oma tujul langeda, üksjagu oli sõna ka promillil, mis mu keha ja mõtlemisvõimet nõrgestas, samal ajal vabaks lastes. Ühe sellise käigu tõttu, suutsin ma lumega kaetud kraavi astuda, nii et põlvini märjaks sain. Nostalgilised tunded tekkisid kogu seda olukorda kõrvalt vaadates just kui oleks hiline teismeiga tagasi jõudnud. Kui vaid see pohmelli enam ei tuleks!
Ma lubasin suure suuga mõned pildid panna, siin nad on:
