Aeg on nii ruttu läinud, nüüd juba pea 3 kuud tagasi sain eelmisest kohast koondamisteate, tol hetkel nii ootamatu ja kurb uudis, sest lahkuda tuli kohalt, millel pea 4 aastat kätt soonel hoidsin. Aga elu läheb edasi, tagasi vaadates tundub, et oli ka vist viimane aeg, sest selle paari kuuga olen saanud mõnuga puhata ja end ette valmistada hoopis suuremaks väljakutseks.
Täna sain siis lõpuks selle oodatud kõne, MA OSUTUSIN VALITUKS! Seda kohale, mida ma väga soovisin ja lootsin saada. Tegemist on kindlasti mu senise elu suurima väljakutsega, erialane töö Eesti suurimas kinnisvarafirmas, kus saan lisaks tavalisele tööle tegeleda kunstilise ja loomingulise poolega, kas saab midagi paremat tahta?
Lõpuks ometi on ilmataat korraliku pakase saatnud ning tänu sellele avati laupäeval ka jäätee Heltermaa ja Rohuküla vahel, jäägu hüvasti praamid ja kallid piletid. Esmalt võikski nii ju arvata, et enam ei pea järjekorras ootama ning Hiiumaa on vaid 25 minuti jäätee kaugusel, paraku arvavad seda ka tuhat teist pead.
Ma olen lapsest saati talviti mööda jääteed, nii mandri, kui ka Saaremaa vahet sõitnud, seega mingit hirmu mul selle ees pole, sellegi poolest annab see alati korraliku adrenaliini laengu, ma ei tea isegi miks. Üks, mis kindel, igavat sõitu pole ma kunagi kogenud, alati on miskit ekstreemset ja põnevat olnud, nii ka eile, kui üle aasta jälle jäätee avati. Kuna vennal oli hommikul hoki trenn, siis saime alles 12 linnast liikuma, ning hiljemalt 5 pidime Hiiumaalt tagasi liikuma hakkama.
Mandri poolt tulles oli väikene järjekord, kuid õnneks läks ruttu, nii 10 minutit, see eest oli hommikul juba raadios hoiatatud, et Hiiumaa poolt on asi päris hull, sest kõik linnamehed tahavad õhtuks ikka koju saada. Meie, kui vanad Hiidlased, seda muidugi ei uskunud, sest ühelgi aastal pole mingit passimist eriti olnud, tuled-lähed, siuh-säuh. Tee ise oli päris lustakas, hüpekaid jagus selle 26 km peale mehiselt ning vahepeal oli tunne nagu sõidaks Ameerika mäel, kuid kui lõpuks maale jõudsime, kadus naeratus ruttu näolt, sest autode sabal ei paistnud ei otsa ega äärt ja ometi oli meil vaja siiski paari tunni pärast tagasi sõita, mõistlik oleks olnud end kohe sappa panna, aga me tulime siiski vanaemale külla.
Lõpuks, kui pool viis sappa jõudsime oli seis päris trööstitu, nimelt on ametlik jäätee avatud poole kuueni, edasise suhtes ei tea kunagi, kas üldse lastakse või kui siis lastaksegi, siis omal riiskikol ja see tähendab korralagedust, sest igaüks sõidab nagu ise tahab. Päris paljud keerasid kohe otsa ringi ning mõned käisid autosid lugemas, ühel selliselt küsisime meiegi järjekorra pikkust, vastuseks saime, et oleme 136-ndad, see tähendas, et hoolimata sellet, et olime niigi juba pea tunni oodanud, kulunuks paar tundi veel lisaks.
Youtubes on isegi video sellest sabast, mis siis oli, kui sinna jõudsime, meie auto on eelviimane seal rivis:
Pool tundi veel lisaks oodatud, tundus asi juba täiesti lootusetu, mille peale isa otsustas onule helistada, kokkuvõttes päästis see kõne meie päeva. Nimelt oli ta just eelmisel päeval teist kaudu, laidude vahelt, põhi jääteele sõitnud, ning peale ühe prao polnud midagi hullu. Meil kulus vaid minut, et lõputuna näivast sabast lahkuda ja viimase päikese kumas õige mahasõit leida, sest jääl on pimedas väga kerge ära eksida, eriti veel märgistamata teel. Sellegi poolest leidsime selle üksiku raja üles, mis laidude vahelt voogles peatee suunas. Terve tee oli adrenaliin täiesti laes ning süda puperdas meeletult iga jõnksatuse ja prao peale.Kuna vaade oli vapustav, tegime isegi ühe peatuse, selles masside poolt varjatud teel, kus peale meie polnud läheduses ühtegi hinge, vaid lõputu jää ja päikesepiir. Mõned kilomeetrid hiljem nägime juba tulede vihte, ning kindlasti paljude liiklejate imestuseks sulandusime eikuskilt peateele.
Meie jääteesõidud on alati väga erilised välja kukkunud, näiteks eelmisel aastal sõitsime teel, kus vesi oli kohati ukseni, tegelikult oli tee juba kinni pandud aga kuna me juba Rohukülla olime sõitnud, siis mõtlesime ikka ära käia. Juba rohkem kui kümme aastat tagasi, kui ma õige pisikene veel olin, siis sõitsime näiteks jääteel, kus osad autod olid juba ninapidi vees, kel auto ära surnud, kes lihtsalt kinni jäänud, igatahes terve tee oli seisvaid sõidukeid täis, hing kinni ja käsi ukselingil jõudsime lõpuks maale, see kord on ka vast ka kõige hullem, mis on olnud.
Sellegi poolest arvan, et jääteel on kordades ohutum sõita kui tavalisel teel, tõenäosus, et midagi väga hullu juhtub on igatahes kordades väiksem.
Kuna täna on mul ühes kohas töövestluse teine voor, siis tuleb seal ka praktiline ülesanne. Paraku aga oodatakse seal päris mitme programmi valdamist, millega mul varasemat kokkupuudet pole olnud. Niisiis võtsin ma eile kätte ja tegin käe soojaks Adobe Flashiga ning täna Illustratoriga, jumal tänatud, et Adobe lehel neil 30 päeva prooviperiood on, seega sain ma täitsa tasuta harjutamiseks alla laadida.
Flash oli suhteliselt lihtne, see selliste kergemate liikuvate asjade tegemiseks ka, kuid see eest on Illustratori näol tegemist piiramatute võimalustega kujundusprogrammiga, mis mind esmalt lausa ära ehmatas, ning seejärel totaalselt endasse lummas.
Täna tegin ka esimese proovitöö, mille õpetuse leidsin YouTubest:
Ma ise natukene muidugi muutsin seda päris logole sarnasemaks, aga korraliku varju ma ei suutnud ainult Illustratoris kahjuks teha, peab juurde õppima veel, kuidas see seal käib. Niisiis võtsin ma lisaks appi ka Photoshiopi, kus ma varju ääred ära kustutasin. Ja väikese Photoshopi iluparandusega järgmine: Originaal internetist:
Nüüdseks olen ma kodune olnud juba üle kuu, siiski ei saaks öelda, et väga igav oleks, kartsin esmalt hullemat. Eks oma osa ole ka sellel, et ma ei pea üksi olema, elukaaslase ja koeraga koos ikka huvitavam. Mida aeg edasi, seda rohkem harjub ära, kuid siiski igatsen tohutult, et see pikk nädalavahetus lõpuks läbi saaks, seetõttu osalen aktiivselt ka töö otsimisel.
Nagu elus ikka, käib kõik korraga, kui on vaikne periood, siis on vaikne ja kui miskit sobivat tuleb, siis kuhjaga, nii ka seekord, kui ühe nädala jooksul tuli kolm sobivat töökuulutust. Saatsin siis usinalt CV ja kaaskirjad ära ning jäin tähtaegu ootama, mis tavaliselt on 2 nädalat.
Teisipäeval külastasin taaskord Töötukassat ja suhteliselt piinlik oli tunnistada, et seni on vaikus olnud, kuid juba järgmisel päeval helises telefon ja kutsuti vestlusele, nii kordus ka sellele järgneval päeval. Mõlemad vestluses sattusid reedele, vähemalt kellaajad olid erinevad.
Õnneks on mul head närvid, et isegi eelnevast pabistamisest hoolimata suudan ma end ruttu kokku võtta ja tavaliselt vestluse alguseks olen vana rahu ise. Esimeses kohas oli suhteliselt kohe selge, et sellele lootuseid ei tasu panna, sest töö kujutas endas totaalselt teistsuguseid ülesandeid kui ma varasemalt teinud olen, see eest sain selle käigus end korralikult ette valmistada teise vestluse tarvis. Igatahes teisel istumisel läks juba libedamalt ja mõnus tunne oli kohe sees, kui seal lõpetasin, sest jutt jooksis hästi ja ka vestluspartnerid olid ülimalt meeldivad.
Juba teisipäeval sain esimesest kohast eitava vastuse aga sellega olin juba arvestanud, kuid paar päeva hiljem saabus positiivne vastus teisele kandideerimisele ning nüüd jään järgmist kolmapäeva ootama, sest siis on vestlus juba juhatajaga ning ka väike praktiline pool, mille pärast ma veidikene muretsen, sest seal nõutakse teatud programmide valdamist, millega ma väga palju kokku pole puutunud. Sellegi poolest annan ma endast kindlasti parima, sest see kogemus oleks kulda väärt ja kui oled end juba suurfirmas tõestanud on edaspidi palju lihtsam.
Täna kuulasin selle aasta Eesti Laulul osalevaid bände ja siin on väike kokkuvõte minu esmamuljest, kedagi risti ei löö ja elusalt ei mata, seega ei tasu seda väga tõsiselt võtta:
St. Cabah - Shirubi Ikazuchi - Mulle meeldib selle loo kiiksuga lähenemine, ülesehitus meenutab natukene Kerlit. Omapärane ja kindlasti üks suur üllatus.
The Storm - Mimicry - Suur pettumus võrreldes möödunud aastase looga, oleksin enamat oodanud. Kenel on väga eriline hääl aga selles laulus ei jää sellest suurt midagi kõrvu, pigem käib mingi ebamäärane meeshäälne soigumine.
All & Now - Rolf Roosalu- Järjekordne Rolfilik lugu, paraku on ta juba vist viimased 4-5 aastat üritanud samasuguse looga Eurovisioonile saada. Alguses läks selline stiil mulle peale aga nüüd on juba nagu ära leierdatud plaat.
Baby Had You - Victoria- Momentaalselt manas mälu silme ette Vene duo Tatu ja ega suurt mööda ei pannudki, sest loo autor on sama, kes Tatul. Paraku ma ei kujuta ettegi, kuidas selline asi live-esitluses kõlab, sest antud variant on totaalselt üle külvatud igasuguste helieffektidega.
Be My Saturday Night - Noorkuu - Minu selle aasta lemmik, endale ka suur üllatus aga kui ma seda esimest korda kuulsin, olin kohe müüdud. Mõnusalt looklev ja paneb jala kohe tatsuma. Samas ei oska ma selle lavaedu eriti ennustada, sest ta pole selline klassikaline Eurolugu.
Don't Want Anything - Jana Kask - Selline Ameerikalik touch on justkui juures, Eurovisioonilik lähenemine ja sobiks suurele lavale nagu valatud AGA paraku piirdub kompott vaid tema hääle ja lauluga, sest isikuliselt ei sobiks ta sinna kuidagi oma olekuga.
Hopa'pa-rei! - Ithaka Maria - Kena naine ja ilus video loole tehtud, kuid mulle tundub täielikult ülepingutamisena, puine lauluhääl ja olek, iga sõna oleks justkui välja pekstud ja koguaeg nagu ootaks murdepunkti aga seda ei tule kuskilt.
Jagatud öö - Uku Suviste - Ma usun, et 40+ naised sulavad järgemööda, isegi mu ämm ütles, et see on nii ilus laul ja manas unistava muige näole, armas aga mulle lööb kohe ette Vene saade, kus estraaditähed laulavad võidu lembelaule. Tooge mulle mu padi, ma tahan magama jääda!
Kes ei tantsi, on politsei - Elmayonesa - Igal aastal peab ikka mõni narr ka olema, tema saab selle korra tiitli! Olen siit-sealt kuulnud, et teatud kontingendi jaoks on see pühamu staatuses lugu, ma üldse ei teeks maha aga Eurovisioonil hakkaks paraku piinlik.
Lapsed ja lennukid - Ans. Andur - Eesti keel on ilus keel, kuid selleks, et see meeldiks ka teisest rahvusest inimesele peab seda toetama ilus meloodia ning kaunis vaatepilt (meenutaks siin Urban Symphonit ja "Rändajad") antud juhul kuulan laulu ära, kuid selle lõpuks ei meenu mulle ei ühtegi sõna ega viisijuppi. Kas ma üldse kuulasin midagi?
I Wanna Meet Bob Dylan - Outloudz - Muhe Pop-laul ja kindlasti saab sellest ka raadiohitt, meenutab U2-d mingil määral aga see on ka kõik.
My Melody - Sofia Rubina - Tunnistan, et lootsin midagi jalustrabavat, sest teda on haibitud kõvasti aga peale keskpärase jazzloo ei leidnud ma selles midagi. Andestage mulle mu võhiklikkus, nagu mu elukaaslane ütles.
Rahu, ainult rahu - Sõpruse puiestee ja Merili Varik - Ilus lugu, täitsa ausalt meeldib kohe. Ei tea, kas suurele lavale just õige valik aga vähemalt on Eestis üks hea lugu rohkem, mida ka aastaid hiljem mõnuga kuulata.
Lubadus - Kait Tamra - Kes on Kait Tamra? Ma ei tea aga kui tema pilti vaatasin hakkas mul kahju, seega ei avalda ma rohkem arvamust. Meenutab mulle natukene Tõnis Mäe "Koitu," ainult see power on puudu!
Rockefeller Street - Getter Jaani - Lõhmus ja Eurokarusell sobivad kokku nagu sokk ja saabas, kuid laulja valikuga läks küll seekord nats nihu. Samas julgen ma Eesti Laulu võidu just neile pakkuda, tundub selline kooslus olevat, mis Eesti rahvale peale võiks minna.
Second Chance - Tiiu Kiik - Oo alternatiiv oo ... valime alternatiivbänd 2011 või Eurolaulu? sellise loo pääsemine Eesti laulu lõppvooru tekitab paraku ainult piinlikkust. Saan aru, et juhtub üks kord aga, et juba teist aastat järjest selline viga tehtakse, see teeb küll pahuraks.
Smile - MID - Igav, Igav ja veel kord igav! Kas ma juba ütlesin, et igav on?
Unemati - Meister ja Mari - "Unemati, Unemati tule tuppa paneme tatti. Unemati, Unemati lase alla oma latti". On vaja veel midagi lisada? See on tõeline latti alla laskmine.
Valss - Orelipoiss- Rahvas nõuab tsirkust ja leiba, loo päästab Erki-Anders Nuut oma rohukõrrega, juhhei!
