Suusapuhkus Otepääl

Nädala alguses käisime juba eelmise aasta lõpus lubatud "puhkusreisil" Otepääl, täpsemalt siis Kuutsemäel. Kuna me kumbki polnud kunagi varem mäesuuska proovinud, siis valisime seekord välakutse. Õnneks on talvetaat sel aastal lumega lahke olnud, seega ei pidanud selle pärast pead vaevama, kuigi nädal enne vaevas Eestimaad väike lumetormide laine.

Mina olin varasemalt ainult ühe korra mäe peal käinud ja siis korra lumelauda proovinud, lõpuks oli asi juba päris selge, kuigi viimane allasõit lõppes korraliku põlvetraumaga. Sellegi poolest olin ma alguses küllaltki positiivselt meelestatud, et küll ka need mäesuusad selgeks saavad.

Õde rääkis nädal varem, et algus oli tal väga raske olnud, ma tol hetkel lasin selle jutu kõrvast mööda, kuid peale tunniajalist pusimist ja korduvaid kukkumisi hiljem olin ma valust juba kange ja valmis alla andma. Kõige tipuks suutsin ma veel tõstukilt alla kukkuda, jah sellelt samuselt, millega mäkke üles sõidetakse! Viimaseid väärikuse raasmeid kokku võttes otsustasin mäele ja suuskadele viimase võimaluse anda, kuniks ma korraliku hooga endal peaaegu näo sisse oleksin sõitnud.

Seal maas istudes ja pisaratega võideldes nägin ma väikest jõnglast, kes vaevu ise meetripikkune kihutas sellise hoo ja enesekindlusega mööda, et ma lausa huviga teda jälgima jäin. Mõned minutid hiljem tõusin ma püsti ning laskusin viimase otsa mäest alla ning kõik sõiduks vajalikud nipid oli mul ühtäkki selged.

Ülejäänud 3 tundi kulusid uskumatult kiirelt ja nautides, igasugused valud, mis küll hiljem sinikate näol välja lõid, olid tolleks hetkeks kadunud ning entusiasm minus võimust võtnud. Päeva lõppedes võtsin ma ette juba üha suuremaid mäenõlvi ning võisin kokkuvõttes endaga küllaltki rahule jääda.

Muidugi ei saa mainimata jätta oma meest, kel kõik juba esimese sõiduga nii lihtne ja kerge oli, et ta lõpuks juba edasijõudnute rajal ässas. Pärast sõitmist käisime Otepääl söömas, seal on väga hea pitsarestoran, kus lisaks normaalsele hinnale on ka suured portsjonid. Kindlasti soovitan seda kohta kõigile.

Õhtuks sõitsime Tartusse, kus meil ka järgmiseks päevaks plaan olemas oli. Nimelt oleme igal aastal käinud korra Tartu Aura veekeskuses, kuna oli nädala keskpaik, siis tundus see hea mõttena, mulle väga rahvarohked ujulad ei meeldi, sest siis peab iga atraktsiooni juures ootama ja üldse on kitsas.

Meie üllatuseks kubises ujula peredest, kel kaasas kooliealised lapsed, see tundus äärmiselt kummaline. Ma ei kujuta ette, et oma lapsepõlves oleks vanemad mind keset kooli nädalat kuskile niisama lustima viinud aga eks tänapäeval on omad normid.

Igatahes oli tegemist ühe järjekordselt toreda reisikesega, mida kindlasti tulevikus hea meenutada on.

Testime poliitikat

Mõtlesin minagi siis palju reklaamitud Valijakompassi testi teha, et välja selgitada, mis erakonnaga minu maailmavaade sel valimistel ühildub. Mäletan et eelmisel aastal tegin sarnase asja ja siis selgus, et peaksin valima Keskerakonna, kuigi on ilmselge, et nad viljelevad hoopis teist suunda, kui mina õigeks pean, aga jumal teab, mis imega ma selleni jõudsin.

Ütlen kohe ära, et testi tegemine võtab vaatamata vähestele (32) küsimustele tohutult aega, sest süsteem uimerdab, ma käisin isegi vahepeal koeraga väljas, sest muidu oleks lihtsalt pooleli jätnud.

Erinevalt eelmisest on selle aasta tulemus palju ootuspärasem aga samas olid küsimused kohati tobedad, tänu?! millele tuleb välja, et olen konservatiiv, kelle jaoks on kõige olulisem stabiilne maksusüsteem ja sotsiaalne pool on täiesti tähtsusetu. Samas puudutasid sealsed sotsiaalsed küsimused homoabielusid, immigrantide sissevoolu suurendamist ja kodanikueksami kergendamist, millega on mul paraku raske nõustuda, samas pole mul midagi homode ega vähemusrahvuste vastu.Protsentuaalne tulemus oli järgmine:
Kuigi tulemus oli sel korral loogilisem, siis sellegi poolest ma seda nii ühekülgselt ei võtaks, sest üks asi on vaadata erakonda tema kindlate vaadete poolest (jah/ei suhtumine), teine ja palju olulisem aga valida eelneva kogemuse põhjal, kas ja kui palju on nad meie riigile ja rahvale andnud ja muidugi ka inimeste järgi, kes antud erakonnas võimul, sest paraku piisab ühest ebaausast liidrist et hävitada terve partei maine.

Jack Daniel's on rokkarile nagu Gucci kott beibele

Vaatasin ükspäev dokumentaalfilmi "Lemmy", mis räägib maailmakuulsast rokkarist Ian Fraser "Lemmy" Kilmisterist, kes on tuntud bändist Motörhead. Film ise oli üle ootuste vaadatav, isegi minule, kes antud artistist suurt midagi varasemalt ei teadnud.

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis teisest tähelepanekust, nimelt Ameerika rokimaailmas on Jack Daniel`s samasugune moeasi nagu beibede seas Gucci kott.

Panen siia väikese moepolitsei valiku, pildid on näpatud internetist:

Lemmy Kilmister

Amy WinehouseJimmy PageMötley CrüeAxl RoseSlash

Keith Richards

Kuidas sul läheb, tütreke?

Nii küsis eile mu käest kallis isa. Oleks väga tahtnud vastata, et hästi, ikka hästi, kuid tegelikult paistab see juba mu silmadest, et nii see pole.

Ma ei tule siia kurtma, sest tegelikult pole mul häda ühti, käed-jalad töötavad ja mõistus on ka omal kohal, siiski ilmneb üha enam stressile viitavaid sümptomeid. Kõige suuremaks mureks on uni, mina, kes alati magan sügavalt ja pikalt, olen viimane nädal täiesti unetu olnud. Tavaliselt lähen 11 aegu õhtul magama ja ka ärkan hommikul 10-11 vahel, kuid sellest reaalselt magan vähe ja seda ka tükiti, tunnike une alguses, siis ärkan üles, vähkren kuni 2-3ni, magan natukene ja olen uuesti 4-6ni üleval ja peale seda alles uinun korralikult.

Üheks suureks unesegajaks on koer, kes millegi pärast viimasel ajal öösel voodisse ronib ja otse mu jalgadel või kaisus magamiskoha leiab. Veel on elukaaslase vanemad vähese unega ja hakkavad seetõttu juba 4 ajal öösel ringi siblima äratades sellega üles nii koera kui ka minu. Muidugi ei aita kaasa ka suure magistraali ääres elamine, akende all käib pidev liiklus, eriti häirivad on muidugi trollid aga sellega harjub peagi ära, been there, done that!

Ja kuna ma olen pidevalt väsinud, siis on ka tuju morn, eks sellele aitab kaasa ka kodune olek, mis tekitab kiirelt rutiini. Ma pole kunagi pidanud niisama olema, alati on olnud, kas kool või töö, nüüd aga tundun endale täiesti kasutuna, veeretan päevi muudkui õhtusse, et siis unetult jälle hommik kätte tuleks. Õnneks on ka elukaaslane kodune, seega päris hulluks veel ei lähe, samas igatsen ma meeletult omaette olemist, mitte et me siin piisavalt privaatselt poleks aga ma tunnen kuidas ma vajan oma kodu tunnet.

Vähemalt saab peagi paariks päevaks välja, sest plaanime Otepääle suusatama minna, esiteks pole me juba ammu-ammu kahekesi kuhugi kaugemale sõitnud, rääkimata suusatamisest ja teiseks oleme selle igati ära teeninud. Loodetavasti ei vea nüüd ilm alt, sest eile oli õues totaalne pakane ja täna juba sula, seega peab nüüd lootma, et läheks ikka veits alla nulli ja tuleks kerget lund peale, siis oleks täiuslik.

Suur kolimine seljataga

Tänaseks võib öelda, et TEHTUD! Kui kaks aastat tagasi sai kolitud, siis oli meil aega seda teha, nüüd tuli aga kogu elamine ühe päevaga ümber tassida ja see oli stressirohke.

Kui muidu ei saa arugi, et neid asju on liiga palju, siis kolimise käigus märkab seda väga hästi. Eriti keeruliseks tegi olukorra see, et me pidime korterijagu asju ära mahutama 14m² tuppa, kus tuleb nüüd mõnda aega kastide/kottide otsas ka elada.

Suurest tassimisest ja rabamisest on kõik lihased nüüd valusad ja ka kaks päeva hiljem on tunne nagu oleks rongi alla jäänud. Üks on kindel, ma ei taha enam kunagi niimoodi aja peale kolida ja parimal juhul võiks üldse paikseks jääda, selleks on aga vaja jälle kõike seda, mida hetkel pole.

Täna jätan hüvasti ...

... kalliks saanud koduga! Tegelikult pole täna päris viimane päev siin korteris aga kuna homme hakkame juba asju pakkima ja ära viima, siis võib isegi väita, et on viimane.

Selleks puhuks lasime oma suure mullivanni vett täis ja sulatasime sinna sisse õe kingitud "lumepalli" seebi ning jõime peale shampanjat. Minu sooviks oli, et saaksime peagi tähistada soolaleivapidu uues "kodus" ning esimest päeva uuel töökohal.

Samas pole uus aasta meile kummalegi väga kergelt tulnud, esmalt jäin kohe esimesel jaanuaril mina haigeks ning olen seda siiani, paar päeva hiljem oli ka elukaaslane tõbine. Ma ei mäletagi seda aega kui oleksime kunagi oma grippi ravinud kodus, sest sinist lehte pole ma kunagi võtnud ja kooli ajalgi sai hoolimata palavikust käidud.

Tsirkust ja leiba ehk 2 tundi Töötukassas

Teisipäeval käisin lõpuks Töötukassas ära, kuna mul varem pole sinna asja olnud, siis ajas see süsteem pea päris sassi. Esmalt võtsin infolauast numbri ning istusin maha, olen kursis, et seal peab alati kaua ootama aga kuna tempo oli 1 inimene 15 minuti peale ja minu number 15 inimese kaugusel oli küll selline tunne, et läheb homseni välja.

Süsteem on seal väga segane, nimelt on kaks järjekorda, ühed numbri teised elava järjekorra alusel. Teenindajad võtsid neid siis vaheldumisi, kui elav järjekord otsa sai pääses üks numbriga ning peale teda võeti jälle elavas järjekorras. Ühtegi ainult esmaregistreerijate lauda seal polnud ja seega venis asi pikalt. Minul kulus seal kokku täpselt 2 tundi.

Seltskond oli seal kirju nagu loomaaias, kuid domineerivateks 40+ naisterahvad, üks õnnetuma näoga kui teine, sekka kümmekond aastat vanemad mehed, mõnel neist alko aurud üle pea virvendamas. Minuga koos tuli uksest sisse üks noormees, kes vist otse ehitusplatsilt töötukassasse saadetud, värvised tunked seljas ja nokamüts peas.

Kui olin oma tunnikese juba oodanud ujus mu külje alla mingi meesterahvas, kes kogeledes hakkas seletama, et tema mind juba mõnda aega jälginud, ning kas ma läheks temaga mingi päev kohvile. Ma ehmusin täitsa ära ja kuna minu numbrini oli veel tükimat aega, siis ei saanud ignoreerida ka ja ütlesin viisakalt ära. Sellega muidugi asi ei piirdunud ja ta üritas endiselt teemat arendada, õnneks liitus ühel hetkel meiega üks naisterahvas, et süsteemi kiruda ja selle peale ütles noormees, et peaks tihedamini siin käima, et nii leiab igast tutvuseid. Siinkohal julgeks ma Töötukassas naise/mehe sebimist võrrelda sama tegevusega politseijaoskonnas või koguni traumapunktis, ükski neist pole eriti ahvatlev koht, aga kes teab, igasuguseid leidub.

Veel kohtasin ma ühte paarikest lapsega, kellega eelneval päeval Prismas kokku põrkasin, silma jäid nad sellega, et naispool nõnda lärmaks oli ja muudkui seletas, mees ainult noogutas selle peale. Ühesõnaga tulid nad siis uksest sisse ja taas suutis hetkega too neiu mu tähelepanu võita, esmalt trügis ta järjekorrast ette, ning siis kukkus valjuhääldi seletama, et teenindaja ta mehele selgeks, teeks et CV on põhiline ja muidu tööd ei saa. Täpsustan, et töötu pool oli umbes 40 aastane meesterahvas, kelle eest siis naine rääkis. Vaene mees!

Igatahes tuju oli pärast lõbus, just kui oleks tsirkuses käinud.

Banaaniküsitluse "süvaanalüüs"

Detsembri alguses küsisin, et kummast otsast banaani avatakse, seis oli pikka aega pingeline, minu kahjuks, kuid lõppseis jäi siiski viiki. Seega küsitluse väärtus suht null ja ma avan edaspidi banaani endiselt tömbist tipust, head isu!

Armastusest kasvab sidrunipuu: 2 maas, 1 jäänud

4. aastapäeva auks istutasime 4 sidruni seemet, kolm neist läks kasvama ning tegid seda ilusasti kuni poole detsembrini, siis otsustasid kaks neist lihtsalt ära närbuda. Ma usun, et süü võib vabalt pimeda ja päikesevaeguse kaela veeretada, sest kastnud olen neid regulaarselt ja kõige aknapoolsem on veel elus. Aga mine sa tea, pole suuremasi botaanik kah, et seda kinnitada.

Seniks aga loodan, et see üks väetikenegi suudab kevadeni vastu pidada ja päikese saabudes piisavalt suureks kasvada, et järgmine pime hooaeg üle elada.

Millal algab uus aasta?

Eile, 2. jaanuaril, kell pool üks öösel hakkas meie maja ees ilutulestik ning seltskond noormehi röökisid selle peale: "Head uut aastat!"

Tegelikult on ilutulestikku lastud järjepidevalt juba paar nädalat enne aastavahetust ja ka veel täna on kuulda üksikuid paugatusi. Aga eks ta sellest ole, et vaid üks periood aastas müüakse neid pauke ja siis vaja ikka täie aja eest lasta.

Head uut sedasamust!

Uus aasta algas koos kurguvalu ja tatise ninaga, tore, tore!

Ma olen viimasel ajal kirjutamisega väga laisaks muutunud, sellegi poolest teen kiire ülevaate aastavahetusest. Kuni eilse õhtuni polnud meil pingeid plaane tehtud, nagu ka kõikidel eelnevatel aastatel oleme alles viimasel hetkel miskit tegevust leidnud. Sel korral maandusime siis Tallinnas, olen vaid korra selle 10 aasta jooksul linnas olnud ning selles suhtes tundus idee põnev.

Alguses istusime ühe sõbra juures, mängisime pokkerit ja vaatasime telekat. Enne südaööd liikusime aga Estonia juurde, kus rahvast oli ikka metsikult. Aastavahetus ise saabus ülevate emotsioonide ja šampanja saatel, nagu juba kombeks on.

Ülejäänud öö veetsime põhimõtteliselt autos, mööda linna ringi sõites, sest keegi ei suutnud otsustada, kuhu lõppude-lõpuks maabuda. Ühel hetkel, kui me juba Pirital olime palusime end koju viia ja nii see uusaastaöö lõppeski. Selle eest polnud hommik armuline, sest koos vana aastaga läks ka tervis.