Pühapäeval külastasin paika, kus pole käinud pea 8 aastat, viimane ja ühtlasi ka ainus kord oli aga niivõrd muljetavaldav, et räägin neist muljetest veel tänagi. Kahjuks on aastad ja suur Vihterpalu tulekahju teinud sellest kohast hoopis teise, kui see toona oli.
Eks ikka heade asjadega ole nii, et me hoiame neid mälestustes just nii nagu nad sel hetkel on ning tulevikus neid vaadates tekib kerge kahjutunne, sest kõik muutub nagu me isegi.
Nõva metsade vahel olev liivamägedest paljandik on üks neist kohtadest, mis esimesest hetkest mulle südamesse läks, veetsime seal küll vaid mõned päevad aga tegevust jätkus kõvasti.
Aga ma hetkel pikemalt ei peatu sellel, parem näitan teile pilte, koht on endiselt olemas, metsa seal enam pole nii palju kui kunagi aga ära käia soovitan ikkagi, tegemist on väga erilise kohaga.
P.s Kui energiat liivamägedest jooksmisest üle jääb, siis soovitan tiigis ujumas käia, mõnusalt liivane põhi ja soe vesi.
Suvitamiseni!
I loooooove this place!!! :(
ReplyDelete