Minuga juhtus ime, just täiesti selline, et ei oleks osanud arvata ega oodata. Nimelt avastati sügisel mul tsüst, millega jäin jälgimisele, hilistalvel käisin uuesti kontrollis, ning arst arvas, et tuleb ikka ära opereerida, sest olevat kasvanud.
Panime siis eeskujulikult aja kirja ning jäin operatsioonipäeva ootama. Neli päeva enne aga käisin veel eelkontrollis, et asjata opile ei läheks, kuid tsüst oli endiselt olemas ning siiski tuli minna.
Läksin mina siis opi päeval haiglasse, registreerisin end sisse, täitsin posu ankeete, võtsin sisse kolm valuvaigistit ja jäin ootama. Ühel hetkel marssis sisse kirurg ning palus viimasesse kontrolli. Vaatas ja uuris, vaatas veel teinegi kord, ning uuris mu pabereid ja teatas, et siin küll midagi sellist pole ja kõik on täpselt nii nagu peab, et operatasioon tuleb tühistada. Kutsus mu sügisel uuesti kontrolli, et kui siiski miskit leiab, saab ära lõigata.
Kell oli siis pool 10 hommikul, kui suundusin oma palatisse näos imestunud irve ja peas sada küsimust. Kuna aga haiglast niisama enam välja ei saanud, siis olin nagu vang nende seinte vahele aheldatud, tunnid möödusid ning järjest saabus operatasioonidelt inimesed, kes minuga koos sisse end kirjutasid. Lõpuks, 4 tundi hiljem kirjutas arst mind välja ning sain täiesti ühes tükis tööle naasta.
Kes oleks seda uskunud?
Panime siis eeskujulikult aja kirja ning jäin operatsioonipäeva ootama. Neli päeva enne aga käisin veel eelkontrollis, et asjata opile ei läheks, kuid tsüst oli endiselt olemas ning siiski tuli minna.
Läksin mina siis opi päeval haiglasse, registreerisin end sisse, täitsin posu ankeete, võtsin sisse kolm valuvaigistit ja jäin ootama. Ühel hetkel marssis sisse kirurg ning palus viimasesse kontrolli. Vaatas ja uuris, vaatas veel teinegi kord, ning uuris mu pabereid ja teatas, et siin küll midagi sellist pole ja kõik on täpselt nii nagu peab, et operatasioon tuleb tühistada. Kutsus mu sügisel uuesti kontrolli, et kui siiski miskit leiab, saab ära lõigata.
Kell oli siis pool 10 hommikul, kui suundusin oma palatisse näos imestunud irve ja peas sada küsimust. Kuna aga haiglast niisama enam välja ei saanud, siis olin nagu vang nende seinte vahele aheldatud, tunnid möödusid ning järjest saabus operatasioonidelt inimesed, kes minuga koos sisse end kirjutasid. Lõpuks, 4 tundi hiljem kirjutas arst mind välja ning sain täiesti ühes tükis tööle naasta.
Kes oleks seda uskunud?
No comments:
Post a Comment