Imeline Austra: 2. päev

Saksamaa oli peale pikka ja kurnavat Poolat nagu unistuste maa. Rohetavad põllud kaugustesse ulatuvate külakestega, ning lõputus koguses tuulegeneraatoreid, mis üle küngaste iga natukese aja tagant nähtavale tulid. Ja muidugi autobahn, kus kiirusel ja ajal on hoopis teine tähendus.

2. päeva marsruut

Esimese peatuse tegime Drestenis, kus saime esimese ja kahjuks ka mitte viimase negatiivse kogemuse Eesti pangakaartide ja VISA süsteemi kohta, sest seda lihtsalt ei aktsepteeritud toidupoes, kuid sularaha toimib õnneks igal pool. Muidugi ei saa mainimata jätta, et igasugune söögikraam maksis seal oluliselt vähem kui meil Eestis. Selleks, et meil hiljem oleks lihtsam kokku arvestada kõiki kulusid jätsime alles viimase kui tseki, seega ma tean täpselt, millest räägin.

Kuna eesmärk oli õhtuks siiski Austriasse jõuda, ei saanud me linnas kauem aega veeta ning võtsime suuna Müncheni poole. Taaskord olime autobahnil ning kilomeetrid lausa haihtusid üksteise järel, enamasti on teed seal 3 realised, neist parempoolne on umbes 90-100 km/h kiirusega sõidavad rekkad ja haagissuvilad, keskmises reas on tavaliiklejad 140-160 km/h ja siis on kõige vasakpoolsem rada, kus sõidavad rakettid kiirusega 200+. Mina oma 1,4 l ja 66 kw punnitasin rahulikult keskmist rida sõita ning mida enam neid rakette mööda kihutas seda enam tundus endale, et 160 on seisva auto kiirus, tõsiselt! Minust suutis üle sõita isegi SMART.

Kiirus kiiruseks, kuid selline sõelumine on päris väsitav, õnneks on tee ääres küllaldaselt kohti, kus auto ära parkida ja näiteks lõunat süüa, enamasti on need okupeeritud veoautode poolt, kuid häid lambaid mahub igale poole palju. Ilm oli muidugi vapustav, sest mõnus kuumalaine liikus koos meiega juba Poolast alates ning ette rutates võib öelda, et saatis meid kuni koduni välja.

Tänu kiirteedele tundub Saksamaa nii väike, sest enne kui arugi saime olime omadega juba Müncheni jõudnud. Suurlinn ja autoturism ei lähe üldse kokku, sest suurema osa ajast olime eksinud, meie eesmärk oli oma silmaga ära näha jalgpallistaadion Allianz Arena ja Müncheni olümpiaküla, kuid otseselt ligi ei pääsenud kummalegi.


Tiirutamise käigus sai nii mõndagi huvitavat pildile jäädvustatud, üks neist ja kindlasti ka uhkeim oli BMW automuuseum, mis nägi välja nagu ehtne võidukarikas. Münchenis tegime ka teise poeskäigu ning õppisime selgeks, et frei parkimismajal tähendab vabu kohti mitte tasuta parkimist. Õnneks oli seal lisaks "tasuta" kohtadele ka 1,5 tundi tasuta parkimist.

Oma teekonda Austria poole jätkasime juba väikse elevusega, sest peale Münchenit hakkasid tee ääres kauguses kerkima hallikad künkad, mis tasahilju mägedeks muutusid. Esimesed suuremad mäenõlvad võtsid hingetuks, kuid mida edasi seda suuremaks minu emotsioonid läksid. Võib öelda, et sellest hetkest alates olin ma müüdud ning järgnevad kolm päeva valdas mind ühtlane roosamanna tunne.

Kuigi meie esmane plaan oli õhtuks jõuda Austriasse, siis peale väikest jalutuskäiku Saksa piiri lähedal olevas linnas Garmisch-Partenkirchenis otsustasime hoopis sinna jääda. See linnake on kindlasti üks neist kohtadest, mis oleks just kui võetud postkaardilt, helesinine jõgi kulgemas läbi linna, ümberringi kõrged mäed ja rohelised aasad ning nende vahel muinasjutulised majakesed.



Auto parkisime parklasse, kus lisaks meile oli laagrisse jäänud ka üks haagissuvilaga seltskond, ideaalne koht autos ööbimiseks. Kuna kell oli veel vähe ja väljas valge, siis jalutasime vanalinnas ringi ning sõime õhtust välirestoranis, hiljem istusime parkla kõrval olevas pargis, kus vesiveski saatel nautisime suveõhtu mahedat õhku, kuniks kerge tibutamine meid autosse sundis.

Magama jäämine oli küllaltki suur ettevõtmine, sest õues oli endiselt meeletult palav ja kuna väljas endiselt sadas, siis ei saanud väga akent ka lahti teha. Nii me siis higistasime seal, kuni päike lõpuks loojus ja magus uni enda lummusesse haaras.