Pühapäeval saatsin ma oma kaasa esimest korda laeva peale, oleme meiegi nüüd üks poolik perekond, kus üks tegutseb ühel pool lahte, teine teisel pool. Ma olen alati negatiivselt suhtunud sellisesse elukorraldusse, kuid nagu ma juba aru olen saanud, siis need asjad, mida ma kõige rohkem põlgan, saavad alati tõeks. Seega ei jää mul muud üle kui leppida.
Kõrvalt sõbrannasid vaadates tundus selline elu kurb, kuid ise seda kogedes, võib öelda, et see on täiesti väljakannatamatu piin, ei ole tema õnnelik ega ka mina. Samas elu on siin Eestis jõudnud sellesse staadiumisse, et mingit valgust tunneli lõpus väga ei paistnud ning üle mõistuse kiirelt on läinud aasta sellest, kui me "ajutiselt" vanemate juurde kolisime.
Eesti palgad on rohkem narrimiseks kui tasu tehtava töö eest, tööle saada pole keeruline aga kui 8 tunnise tööpäeva eest pakutakse vaid 540 EUR bruto, siis tundub teinekord mõttekam kodus istuda ja säästlikult elada. Kõige kurvem on see, et süüdistada pole kedagi, kuigi esmalt süüdlaste rivi silme eest kirjuks võtab, siis tegelikult on see tõsi!
Nimelt pole süüdi töötuses ja palga väiksuses ainuisikuliselt ei riik, linn, tööandja, otsene ülemus ega tööline ise, asi on lihtsalt selles, et me ei suuda pakkuda maailmale seda, mis meile raha sisse tooks. Seetõttu elame me rahast, mis keerleb meie enda riigi siseselt ja arvestades meie elatustaset pole seda eriti palju, suur osa sellest on veel kaetud laenudega.
Kuid raha pole peamine, see on vajalik aga mitte esmane, sunniviisiline lahusolek paneb üha enam mõtlema, et kas see on seda üldse väärt. Iga hetk mõtlen ma, et milleks, milleks me piiname iseendit, oleme saanud siiamaani nii hakkama ja saaksime ka edaspidi, kuid kaugemale mõeldes, mis elu see jällegi on. Kas meie iseseisvus on seda väärt? Kindlasti! Elame esmalt päeva korraga, siis nädala, siis kuu, alguses on ikka raske ja tagasi saab alati tulla.
Ja nagu mu kallis mees lahkudes ütles: "Me oleme nagu üks puu, mis kasvab muudkui edasi, me oleme tugevad!"
Kõrvalt sõbrannasid vaadates tundus selline elu kurb, kuid ise seda kogedes, võib öelda, et see on täiesti väljakannatamatu piin, ei ole tema õnnelik ega ka mina. Samas elu on siin Eestis jõudnud sellesse staadiumisse, et mingit valgust tunneli lõpus väga ei paistnud ning üle mõistuse kiirelt on läinud aasta sellest, kui me "ajutiselt" vanemate juurde kolisime.
Eesti palgad on rohkem narrimiseks kui tasu tehtava töö eest, tööle saada pole keeruline aga kui 8 tunnise tööpäeva eest pakutakse vaid 540 EUR bruto, siis tundub teinekord mõttekam kodus istuda ja säästlikult elada. Kõige kurvem on see, et süüdistada pole kedagi, kuigi esmalt süüdlaste rivi silme eest kirjuks võtab, siis tegelikult on see tõsi!
Nimelt pole süüdi töötuses ja palga väiksuses ainuisikuliselt ei riik, linn, tööandja, otsene ülemus ega tööline ise, asi on lihtsalt selles, et me ei suuda pakkuda maailmale seda, mis meile raha sisse tooks. Seetõttu elame me rahast, mis keerleb meie enda riigi siseselt ja arvestades meie elatustaset pole seda eriti palju, suur osa sellest on veel kaetud laenudega.
Kuid raha pole peamine, see on vajalik aga mitte esmane, sunniviisiline lahusolek paneb üha enam mõtlema, et kas see on seda üldse väärt. Iga hetk mõtlen ma, et milleks, milleks me piiname iseendit, oleme saanud siiamaani nii hakkama ja saaksime ka edaspidi, kuid kaugemale mõeldes, mis elu see jällegi on. Kas meie iseseisvus on seda väärt? Kindlasti! Elame esmalt päeva korraga, siis nädala, siis kuu, alguses on ikka raske ja tagasi saab alati tulla.
Ja nagu mu kallis mees lahkudes ütles: "Me oleme nagu üks puu, mis kasvab muudkui edasi, me oleme tugevad!"
No comments:
Post a Comment