Imeline Austria: 4. päev

Neljas seiklusrohke päev algas jahutava hommikudušiga, mida ma tõeliselt nautisin, hoolimata sellest, et õhtul sai lausa kaks korda käidud. Lisaks oli peale paari autos veedetud ööd suur voodi nagu taeva kingitus, samas ei saaks autos magamist päris piinaks ka nimetada, sest seal on omamoodi hubane. Siiski oli inimese moodi hommik tänuväärt vaheldus. Ööbimise juurde kuulus ka tagasihoidlik hommiku-buffee, mis kujutas endas klassikalist Austria saia ning muud head-paremat.

Nagu juba tavaks saanud, alustasime liikumist varakult, sest nii palju oli veel näha ja teha vaja, päeva tippsündmusteks oli plaanitud Krimmli kosk ning turistidele mõeldud mägitee. Õnneks on Austria väike ning kõik atraktsioonid küllaltki lähedal, teel sattusime ühe mägijärve äärde, mis oli tammiga piiratud, ühel pool asus org, mis viis tagasi Gerlose linna ning teisel pool suur järv, kus sõitsid meilegi üllatuseks suured jahid.

Vahepeal suutis GPS meid aga mingile eriti hullule teele suunata, kus autotee oli täpselt nii lai, et mahtusime vaevalt sinna liikuma, kuid see oli kahesuunaline ning kõrval oli lõputu org, mida ääristasid puud, päris mitu olukorda oli, kus pidi leidma mooduse, et vastutulev auto mööda lasta.

Lõpuks, peale mõningast seiklemist, avanes vaade Krimmli linnale, mis lähemal vaatlusel osutus ehtsaks turistilõksuks. Esiteks olid seal suured parklad, mis olid kõik tasulised, kuid nagu ikka leidub mõni tasuta koht ka ja teiseks oli varajase hommiku tunni kohta rahvast murdu. Õnneks suutsime siiski tasuta parklas ühe koha leida. Kui alguses plaanisime suure hurraaga minna oma suvitajate rõivastuses, siis vaadates teisi endale matkavarustust selga ajamas, otsustasin minagi plätudest loobuda ja botased jalga panna, hea valik!

Teekond kose esimesele vaateplatvormile oli maru pikk, võib-olla kilomeetrites mitte nii üle mõistuse, kuid see tõus oli väga järsk, ning sinna viis rada, mis oli otseses mõttes sikk-sakk. Peale 1,5 tundi mäkketõusu jõudsime sihtpunkti, vähemalt sinna, kuhu plaanisime, sest tegelikult läheb sealt rada veel edasi. Esimene asi oli kohe pood, kust ostsime jäätist ja kohalikku sidruniõlut, mis maitsesid kuuma ilmaga üle mõistuse hästi.

Positiivne üllatus oli see, et paljud oli tulnud koertega, neid jätkus rajale ikka kümneid. Kui meil siin Eestis on lemmikloomaga vaatamisväärsustel käimine tabu, siis Austrias leidus iga atraktsiooni juures lemmikloomadele joogikauss ja näiteks kose juures oli isegi koeratoit olemas.

Tagasi minek oli mõneti lihtsam, samas järsk rada andis kohati päris suure hoo sisse, nii et stabiilselt pidid "pidurid" peal olema. All asus üks purskkaev, kus tuli jalaga paneelile vajutad, et vesi liiguks, ma siis võtsin laste eeskujul snitti ja mõtlesin end ka jahutada, küll aga ei saanud ma kerget vihmasadu, vaid konkreetselt aluspesuni läbimärjaks. Vähemalt peale seda ei olnud enam nii üle mõistuse palav olla.

Meie järgmine sihtmärk oli Grossglockner High Alpine Road, ehk turistidele mõeldud tasuline mägitee, see viib Hohe Tauerni rahvusparki, kus asub Austria kõrgeim mägi Grossglockner (3798 m) ja selle liustik Pasterze. Tee ise on 48 km pikk ja selle kõrgeim punk on 2504 m. Raja alguses nägime ära ka esimesed lumised mäed, mis muidugi võrreldes kõrgeima punktiga olid ikka väga vähe lumised. Ühtlasi külastasime ka kõige kõrgemat punkti, kuhu autoga ligi saab, olgem ausad, tee sinna oli ikka üle mõistuse hirmus, kindlasti hullem kui hommikul kogetud Krimmli juurde viib tee.

Peale hirmusõitu nautisime vaateplatvormil hurmavat vaadet, kus ühelpool olid lõputud mäed ja teisel pool autotee, mis nagu tujukas jõgi mööda mäenõlva oma rada otsib. Kui autos ja normaalsel pinnal oli taaskord meeletu kuumus, siis platvormil valitses tugev tuul, mis tahtis lendu koguni viia. Tagasi peateel peatusime mägijärve ääres, mis osutus põlvesügavuseks lombiks, mille ääri kattis tuhka meenutav tume liiv, teisel pool teed aga kohtasime rahvuslooma, kobrast, kes koos omanikuga turiste lõbustas, teine oli küll äärmiselt häbelik aga sellegi poolest ilmselgelt tähelepanuga harjunud.

Loendamatud kurvid, tõusud ja langused hiljem olime aga pea atraktsiooni, Grossglockneri juures, kus sai tunda ehtsat kontrasti suvekuumuse ja talve jäisuse vahel, lumeliustik oli ühtlasi nii lähedal meile, kuid samas nii kaugel, kuna tahtmine lund katsuda oli suur, siis otsustasime väikese matka ette võtta, mis paraku peale tunnist jalutuskäiku oma otsa leidis, sest kui me lõpuks tunnelitega ühele poole saime, siis avastasime, et umbes kaks korda sama palju oleks veel minna, ja pärast ka tagasi, õnneks tegime ratsionaalse otsuse ja loobusime. Hiljem lugesin seinalt, et optimaalne matka aeg on 4-6 tundi.

Peale mõnusat piduriklotside ja mootori piinamist võtsime suuna Tauerni poole, kus meil järgmiseks päevaks oli plaan jääkoopaid vaatama minna, kuid nagu tavaks, ei lähe alati asjad nii libedalt nagu meie seda loodame, nii saime omal nahal taaskord tunda seda rõõmu, kui lähed automatkale GPS-iga, millel peal 2008 aasta kaart ja märge, et vältida kiirteid.

Kui eelnevad korrad on asi kiirelt lahenenud, siis õhtuhämaruse saabudes leidsime end üha väiksema liiklusega teedel, kui ühtäkki GPS seade ütles: "200 m pärast keera paremale ja suundu praamile!". Vaadates enda ümber lõputuid mägesid ei suutnud ma kuidagi endale ette manada vaadet, et keset Austriat on suur veekogu, mida tuleb ületada praamiga. Peagi sai selgeks, et tegemist on autorongiga, mis viib autod läbi mitme mäe ning ühtegi alternatiivset võimalust lähema 40 km raadiuses, et teisele poole saada lihtsalt pole. Nalja saatel tühjendasime rahakotti 17 euro võrra ning 10 minutiga olime juba teisel pool mägesid.

Vaid loetud minutid hiljem jõudsime Bad Gasteinis, mis on teada-tuntud suusakuurort, kuid hoolimata sellest nägi see ka suvel ja pimedas lummavalt ilus välja. Küll aga olime järgmise probleemi ees, sest vaja oli kiirelt süüa ning ühtlasi ka ööbimiskoht leida. Üsna pea sai selgeks, et ainus kindel koht, kus saab süüa peale seitset ja kaardiga on McDondald's, mida hellitavalt lausega: "Mis on suur ja kollane", kutsusime.

Magamiskohta nii lihtne leida kahjuks polnud, ning kell oli juba päris palju, kui me pea laiali linnast-linna liikusime, lootes mõni vaiksem koht leida. Üks hetk aga tabas mu silm taevas sähvatusi, mis esmalt viirastusena näisid, kuid lõpuks kinnitust said, et tegemist siiski äikesega. Mingit heli, tuult ega vihma sellega ei kaasnenud.

Lõpuks, peale pikka otsimist jõudsime juba järgmise päeva sihtpunkti ning selle all olevasse suurde parklasse, kuhu oli ka teisi öömajalisi maandunud. Hea koht valitud, võisime rahulikult oma "voodisse" settida ning eriskummalist äikest vaatama hakata, sest kui tihti ikka näeb sellist vaatemängu, kus peakohal särab tähistaevas, kuid ümberringi möllab äike, ning samal ajal puhub aknast sisse mõnusat suveõhtu sooja õhku.