Kuigi aega peaks mul olema nüüd liiatigi ülearu, lippab see ometi nii kiirelt käest, et päevade haihtumine üksteise järel tundub järjest kiiremalt liikuva ratta moodi.Üha enam peab tõdema, et mida vanemaks me saame, seda lühemad on päevad, eriti veel minu mõttemaneeri juures, nimelt on mulle hakanud külge üks äärmiselt nõme, kuid samas efektiivne moodus aega kulutada, olles praeguses hetkes mõtlen ma endamisi: "Järgmine hetk panen ma silmad kinni ning kui ma nad taaskord avan on juba hommik, siis olen ma tööl, sealt edasi jõuan koju" ja nii need päevad lähevad. Natukese aja pärast olen ma juba homses õhtus ning mõtlen antud hetkele, kui ma seda ette ütlesin (kirjutasin). Kas pole mitte hirmutav?
Aga selleks, et selles kiires elus ka mingid püsivad väärtused tekiksid tuleb vahest hetk võtta ning teha midagi, mis tõeliselt sisemist mina toidab, ning üks selline asi on kunst! Kui suurem osa maailma noortest tahavad saada lauljateks ja tantsijateks, siis minule meeldib maalimine, viisi ma ei pea ja tantsin puiselt aga võimalik, et just selle korvamiseks on mulle antud natukene parem kunstimeel.
Õnneks on mu töö lubanud pea viis aastat kasutada kogu minus olevat loovust ja ideid, seda küll virtuaalsel teel, kuid samal ajal on see tõenäoliselt ka suurimaid põhjuseid, miks ma pole juba pikka aega füüsiliselt pintslit tõstnud ning sellega paberile tõmbehaaval miskit jäädvustanud.
Nüüd aga olen ma end taaskord nii üles kruttinud, sest mõned päevad tagasi leidsin ma saate, mis noorukipõlves mind totaalselt lummas: Bob Ross ja "Joy of Painting". Ma pikalt ei hakka rääkima, videod räägivad enda eest, lühidalt öeldes, Bob on ehe näide sellest, kui inimene teeb seda, mida ta tõeliselt armastab ning sellega kaasnevad positiivsed emotsioonid on niivõrd nakkavad, et ka kõige andetum inimene tunneb, et ta on võimeline kõigeks.
Siin ühe maali lugu:
Kuid siiski suurema osa oma ajast mõtlen ma oma kõige kallimale. Igatsen Sind seal üle mere!
No comments:
Post a Comment