Raamatuarvustus: Sofi Oksanen "Puhastus"

Tollest teosest on viimasel ajal taaskord palju juttu olnud, seda küll enamasti filmi tõttu, mis just äsja kinolinale jõudis. Kuid mina ei taha filmist rääkida, vaid raamatust, mida raamatukogust võimatu saada oli ja õnneliku juhusena hoopis oma õe raamatuhunnikust leidsin.

Tunnistan, et raamatu võtsin ette just seetõttu, et sellest nii palju räägitud oli, kuid nii ülevat muljet see minus ei tekitanud, kui esialgu lootnud olin. Siiski soovitan lugeda kõigil neil, kelle vanemad või vanavanemad sel ajal elasid, et mõista natukene rohkem aega, mil maailm polnud üks avatud värav ja inimõigustel oli natukene teine väärtus kui tänapäeval.

"Puhastus" on oma ülesehituselt veidikene segadust tekitav, palju toimub ajalisi, kohalisi ja tegelaste hüppeid, millega küll mõningase lugemise järel harjub. Sellegi poolest pidin ma nii mõnegi koha uuesti lugema, et enda peas kokku viia täiuslik pusle. Mulle meeldis olustiku ja isikute kirjeldus, mis tekitas väga elava pildi ja aitas palju kaasa visuaalse keskkonna loomisele minu peas.

Raamatu tegevus toimub Teise maailmasõja järgsetest aastatest kuni Eesti taasiseseisvumiseni, ajal kui valitseb kommunistlik Nõukogude Liit, kus puuduvad valikuvõimalused ning jõumeetodina valitseb vaime ja füüsiline vägivald. Peategelasteks on kaks eri põlvkonnast pärit naist, kes ühteaegu on nii nõrgad kui vaprad, kuid neid ühendab lisaks keerulisele saatusele, ka midagi sellist, mis on aastakümneid painanud mõlemaid.

See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest.

Kuna ma ise sündisin ajal, mil Nõukogude Liit juba vaikselt lagunes, siis tekkis mul paratamatult küsimus vaadates oma vanemaid ja vanavanemaid, kes tol ajal just selle ealistena elasid, et kas tõesti oli see elu nii ebastabiilne ja kammitsetud nagu raamatust mulje jääb? Võimalik, et nad elasid õiges kohas ja tegid õigeid asju, sest nende silmist ja lugudest ma ei taju seesugust kibestumist, viha ega valu nagu raamatust kajama jäi.

Kuigi mulle ei meeldi asju ette maha teha (loodan oma sõnu mitte tulevikus süüa) siis filmi ma kindlasti näha ei soovi ja selleks on väga lakooniline põhjus, nimelt olen ma Eesti filmikunstis väga pettunud, just seetõttu, et viimaste aastate filmid on niivõrd vägivalda ja eriti vägivaldset seksi täis, et selline teos on juba ette teada üles ehitatud vaid neile kahele. Raamatus mulle just meeldis, et enamik traumeerivamaid stseene olid kirjeldatud vahetute, piltlike emotsioonidega, mitte detailsete olustike kirjeldustega.

Kuid "vägivallast" ja seksist räägivad ka minu järgmised loetud raamatud ja sellest ainult positiivses tähenduses!