Lõpuks ometi on ilmataat korraliku pakase saatnud ning tänu sellele avati laupäeval ka jäätee Heltermaa ja Rohuküla vahel, jäägu hüvasti praamid ja kallid piletid. Esmalt võikski nii ju arvata, et enam ei pea järjekorras ootama ning Hiiumaa on vaid 25 minuti jäätee kaugusel, paraku arvavad seda ka tuhat teist pead.
Ma olen lapsest saati talviti mööda jääteed, nii mandri, kui ka Saaremaa vahet sõitnud, seega mingit hirmu mul selle ees pole, sellegi poolest annab see alati korraliku adrenaliini laengu, ma ei tea isegi miks. Üks, mis kindel, igavat sõitu pole ma kunagi kogenud, alati on miskit ekstreemset ja põnevat olnud, nii ka eile, kui üle aasta jälle jäätee avati. Kuna vennal oli hommikul hoki trenn, siis saime alles 12 linnast liikuma, ning hiljemalt 5 pidime Hiiumaalt tagasi liikuma hakkama.
Mandri poolt tulles oli väikene järjekord, kuid õnneks läks ruttu, nii 10 minutit, see eest oli hommikul juba raadios hoiatatud, et Hiiumaa poolt on asi päris hull, sest kõik linnamehed tahavad õhtuks ikka koju saada. Meie, kui vanad Hiidlased, seda muidugi ei uskunud, sest ühelgi aastal pole mingit passimist eriti olnud, tuled-lähed, siuh-säuh.
Tee ise oli päris lustakas, hüpekaid jagus selle 26 km peale mehiselt ning vahepeal oli tunne nagu sõidaks Ameerika mäel, kuid kui lõpuks maale jõudsime, kadus naeratus ruttu näolt, sest autode sabal ei paistnud ei otsa ega äärt ja ometi oli meil vaja siiski paari tunni pärast tagasi sõita, mõistlik oleks olnud end kohe sappa panna, aga me tulime siiski vanaemale külla.Lõpuks, kui pool viis sappa jõudsime oli seis päris trööstitu, nimelt on ametlik jäätee avatud poole kuueni, edasise suhtes ei tea kunagi, kas üldse lastakse või kui siis lastaksegi, siis omal riiskikol ja see tähendab korralagedust, sest igaüks sõidab nagu ise tahab. Päris paljud keerasid kohe otsa ringi ning mõned käisid autosid lugemas, ühel selliselt küsisime meiegi järjekorra pikkust, vastuseks saime, et oleme 136-ndad, see tähendas, et hoolimata sellet, et olime niigi juba pea tunni oodanud, kulunuks paar tundi veel lisaks.
Youtubes on isegi video sellest sabast, mis siis oli, kui sinna jõudsime, meie auto on eelviimane seal rivis:
Pool tundi veel lisaks oodatud, tundus asi juba täiesti lootusetu, mille peale isa otsustas onule helistada, kokkuvõttes päästis see kõne meie päeva. Nimelt oli ta just eelmisel päeval teist kaudu, laidude vahelt, põhi jääteele sõitnud, ning peale ühe prao polnud midagi hullu. Meil kulus vaid minut, et lõputuna näivast sabast lahkuda ja viimase päikese kumas õige mahasõit leida, sest jääl on pimedas väga kerge ära eksida, eriti veel märgistamata teel. Sellegi poolest leidsime selle üksiku raja üles, mis laidude vahelt voogles peatee suunas. Terve tee oli adrenaliin täiesti laes ning süda puperdas meeletult iga jõnksatuse ja prao peale.
Kuna vaade oli vapustav, tegime isegi ühe peatuse, selles masside poolt varjatud teel, kus peale meie polnud läheduses ühtegi hinge, vaid lõputu jää ja päikesepiir. Mõned kilomeetrid hiljem nägime juba tulede vihte, ning kindlasti paljude liiklejate imestuseks sulandusime eikuskilt peateele.Meie jääteesõidud on alati väga erilised välja kukkunud, näiteks eelmisel aastal sõitsime teel, kus vesi oli kohati ukseni, tegelikult oli tee juba kinni pandud aga kuna me juba Rohukülla olime sõitnud, siis mõtlesime ikka ära käia. Juba rohkem kui kümme aastat tagasi, kui ma õige pisikene veel olin, siis sõitsime näiteks jääteel, kus osad autod olid juba ninapidi vees, kel auto ära surnud, kes lihtsalt kinni jäänud, igatahes terve tee oli seisvaid sõidukeid täis, hing kinni ja käsi ukselingil jõudsime lõpuks maale, see kord on ka vast ka kõige hullem, mis on olnud.
Sellegi poolest arvan, et jääteel on kordades ohutum sõita kui tavalisel teel, tõenäosus, et midagi väga hullu juhtub on igatahes kordades väiksem.
No comments:
Post a Comment