Uus päev algas varakult, esmalt seetõttu, et hommikusööki
serveeritakse ajavahemikul 7:30-10:00 ja
teisalt elevus ei lasknud pikalt magada, näha ja teha oli lihtsalt nii palju. Meie hotell asus Patongist, mis on peamine tuiksoon
ja peolinn, kolme kilomeetri kaugusel. Mõned korrad päevas sõitis hotellist linna
ja tagasi ka tasuta bussilaadne lahtine sõiduk, kuid meil oli kindel plaan endale esimesel võimalusel roller võtta, et olla sõltumatu ja nautida kogu saare võlusid. Pärast hommikusööki
sõitsime bussiga linna, kus ootas meid ees turistide hordid ja juba tuttavad üliaktiivsed kaupmehed.
Nii palju kui ka end ette ei valmista on põhjamaalase jaoks taoline temperament üsnagi hirmutav, siiski lasime end vooga kaasa viia ning soetasime juba suhteliselt esimesest kaubatänavast ujumisriided. Minu komplekt läks kokku maksma 16 € ja elukaaslase pikad ujumis- ja vabaajapüksid ning T-särk teine sama palju. Kaubelda tasub igal pool (alati!) ja kui eesmärk on võimalikult palju säästa, siis tasub ostud jätta järgmistesse päevadesse, sest mida päev edasi, seda nahaalsemaks muutud ka ise.
Märkuseks: 1 € = ca 40 Tai bahti
Rolleri jahil
Järgmine ülesanne oli roller leida. Olime end eelnevalt kurssi viinud kõikvõimalike hinnaskaaladega, kuid kõige reaalsema pildi annab siiski küsimine erinevatest kohtadest. Käisime läbi pea terve tänava, valik on lihtne, kõik pakkuvad sarnaseid masinaid, erinevused on vaid hindades ja tingimustes. Kohe esimesel küsimisel saime mõistliku pakkumise 2400 bahti (ca 60 €) 2 nädalat, siiski vaatasime veel edasi ja vahepeal läks hind koguni 4000-5000 peale, lisaks küsiti tagatiseks 500 dollarit või passi. Viimast ei tohi mitte kunagi ära anda, äärmisel juhul vaid passi koopiad.
Lõpuks leidsime ühe kahtlaselt naerva onu, kes lahkelt oli nõus 2800 bahtiga (70 €) ja vaid 2000 bahtise tagatisrahaga meile rolleri rentima. Oluline on see, et sealsetel rolleritel pole kindlustust ning kui midagi juhtub, tuleb välja käia meeletud summad. Seetõttu tasub alati olla ettevaatlik ja enne saadud roller üle vaadata ning vajadusel varasemad vigastused kohe üles pildistada, et keegi ei saaks neid hiljem pähe määrida.
Tankimisega on jällegi omamoodi lood, selliseid tanklaid millega meie harjunud oleme on seal terve suure linna peale täpselt üks. See eest saab bensiini soetada absoluutselt iga nurga peal, küll aga on tegelik liitri hind seal hoopis teine kui bensiinijaamas. Nimelt on seal võimalik tänavalt osta kahte moodi, kas pudelis (mis on 750 ml ja kohati vaid poolenisti täis) või tankurist, mis näib soliidsem, kuid tõenäosus petta saada on vähemalt sama suur kui pudelist ostes. Nende mõlema nö "liitri" hind on 40 bahti (1 €), samal ajal kui tanklas maksab 1 liiter 34 bahti ning seal on liiter ka liiter. Ainsad korrad, kui me oma paagi täis saime olidki tanklates, teistes sai heal juhul kolmveerand paaki. Kusjuures isegi suurtes bensiinijaamades olid sildid, kus hoiatati, et tankija võib teid petta, tavaliselt väljendub see selles, et ta lihtsalt ei tagasta raha, väites, et pole lihtsalt tagasi anda.
Teravad ei ole ainult söögielamused
Roller renditud, tegime linnas väikese tiiru ning sõitsime hotelli basseini mõnusid nautima. Paar tundi hiljem suundusime taaskord linna, et natukene veel ringi vaadata ja hiljem ka söömas käia. Eelmisel õhtul söödud Tai toit oli äärmiselt maitsev ja sel korral mõtlesime kohaliku supiga meeli ergutada. Kuna restoranide valik on suur, siis lõpuks asutusime lihtsalt ühte sisse, hinnad varieeruvad pigem rahvusliku menüü järgi. Euroopa ja Ameerikapärane kiirtoit maksab seal keskmiselt kolm korda rohkem kui nende kohalik toit ja hindu võib otseselt võrrelda Soome omadega. Tõsi, meie kahe ja poole nädalase reisi jooksul tuli nii mõnigi kord isu "koduse" toidu järgi. Supp oli muidugi terav nagu põrguline ning suure hurraaga sõime alguses kõike, mis sinna sisse oli pandud. Tegelikult aga jäetakse seal supi sisse igasugused maitsejuurikad, mis sugugi söögiks ei kõlba. Küll aga oli vedelik ja nö söödavad asjad maitsvad ja hiljem kui juba targemad olime oskasime ka seda nautida.
Nii palju kui ka end ette ei valmista on põhjamaalase jaoks taoline temperament üsnagi hirmutav, siiski lasime end vooga kaasa viia ning soetasime juba suhteliselt esimesest kaubatänavast ujumisriided. Minu komplekt läks kokku maksma 16 € ja elukaaslase pikad ujumis- ja vabaajapüksid ning T-särk teine sama palju. Kaubelda tasub igal pool (alati!) ja kui eesmärk on võimalikult palju säästa, siis tasub ostud jätta järgmistesse päevadesse, sest mida päev edasi, seda nahaalsemaks muutud ka ise.
Märkuseks: 1 € = ca 40 Tai bahti
Rolleri jahil
Järgmine ülesanne oli roller leida. Olime end eelnevalt kurssi viinud kõikvõimalike hinnaskaaladega, kuid kõige reaalsema pildi annab siiski küsimine erinevatest kohtadest. Käisime läbi pea terve tänava, valik on lihtne, kõik pakkuvad sarnaseid masinaid, erinevused on vaid hindades ja tingimustes. Kohe esimesel küsimisel saime mõistliku pakkumise 2400 bahti (ca 60 €) 2 nädalat, siiski vaatasime veel edasi ja vahepeal läks hind koguni 4000-5000 peale, lisaks küsiti tagatiseks 500 dollarit või passi. Viimast ei tohi mitte kunagi ära anda, äärmisel juhul vaid passi koopiad.
Teravad ei ole ainult söögielamused
Roller renditud, tegime linnas väikese tiiru ning sõitsime hotelli basseini mõnusid nautima. Paar tundi hiljem suundusime taaskord linna, et natukene veel ringi vaadata ja hiljem ka söömas käia. Eelmisel õhtul söödud Tai toit oli äärmiselt maitsev ja sel korral mõtlesime kohaliku supiga meeli ergutada. Kuna restoranide valik on suur, siis lõpuks asutusime lihtsalt ühte sisse, hinnad varieeruvad pigem rahvusliku menüü järgi. Euroopa ja Ameerikapärane kiirtoit maksab seal keskmiselt kolm korda rohkem kui nende kohalik toit ja hindu võib otseselt võrrelda Soome omadega. Tõsi, meie kahe ja poole nädalase reisi jooksul tuli nii mõnigi kord isu "koduse" toidu järgi. Supp oli muidugi terav nagu põrguline ning suure hurraaga sõime alguses kõike, mis sinna sisse oli pandud. Tegelikult aga jäetakse seal supi sisse igasugused maitsejuurikad, mis sugugi söögiks ei kõlba. Küll aga oli vedelik ja nö söödavad asjad maitsvad ja hiljem kui juba targemad olime oskasime ka seda nautida.
Just siis, kui saime söödud ja arve makstud avanesid taevaluugid ning hakkas sadama. Sealset vihma ei saa kuidagi võrrelda Eestis nähtavaga, sest kui seal sajab, siis seda justkui kallaks pangest. Vaid loetud minutitega muutusid tänavad jõgedeks ja väljas sai näha vaid varjualust otsivaid turiste, kohalikud teavad alati millal on õige aeg oma „kauplus“ kokku korjata. Enamasti kestab vihm mõnikümmend minutit aga sellegi poolest ei vaevunud me selle lõppu enam kauem oodata ning jooksime kauplusesse, mille juurde roller oli pargitud. Saime muidugi läbimärjaks ja vihm lõppes just sel samal minutil aga õnneks olid meil seljas vaid ujumisriided ja need kuivavad teadupoolest ruttu. Poest ostsime endale igaks juhuks ka vihmakeebid, 40 bahti tükk.
Rohkem tundsin ma muret hoopis selle pärast, et pidime kuidagi hotelli veel jõudma, tee sinna oli juba niisamagi ekstreemne oma tõusude, languste ja järskude kurvidega. Vihmavesi aurustub seal õnneks kiiresti, 35 kraadi ja päike teevad oma töö, siiski oli terve too päev olnud väga heitlik ja sõidutee hotelli oli kohati nagu ehtne kiirevooluline jõgi. Õnneks jõudsime, hing kinni hoides, tasa ja targu, tervelt kohale ja ülejäänud õhtu veetsime turvaliselt hotellis.
No comments:
Post a Comment