Nädala alguses käisime juba eelmise aasta lõpus lubatud "puhkusreisil" Otepääl, täpsemalt siis Kuutsemäel. Kuna me kumbki polnud kunagi varem mäesuuska proovinud, siis valisime seekord välakutse. Õnneks on talvetaat sel aastal lumega lahke olnud, seega ei pidanud selle pärast pead vaevama, kuigi nädal enne vaevas Eestimaad väike lumetormide laine.
Mina olin varasemalt ainult ühe korra mäe peal käinud ja siis korra lumelauda proovinud, lõpuks oli asi juba päris selge, kuigi viimane allasõit lõppes korraliku põlvetraumaga. Sellegi poolest olin ma alguses küllaltki positiivselt meelestatud, et küll ka need mäesuusad selgeks saavad.
Õde rääkis nädal varem, et algus oli tal väga raske olnud, ma tol hetkel lasin selle jutu kõrvast mööda, kuid peale tunniajalist pusimist ja korduvaid kukkumisi hiljem olin ma valust juba kange ja valmis alla andma. Kõige tipuks suutsin ma veel tõstukilt alla kukkuda, jah sellelt samuselt, millega mäkke üles sõidetakse! Viimaseid väärikuse raasmeid kokku võttes otsustasin mäele ja suuskadele viimase võimaluse anda, kuniks ma korraliku hooga endal peaaegu näo sisse oleksin sõitnud.
Seal maas istudes ja pisaratega võideldes nägin ma väikest jõnglast, kes vaevu ise meetripikkune kihutas sellise hoo ja enesekindlusega mööda, et ma lausa huviga teda jälgima jäin. Mõned minutid hiljem tõusin ma püsti ning laskusin viimase otsa mäest alla ning kõik sõiduks vajalikud nipid oli mul ühtäkki selged.
Ülejäänud 3 tundi kulusid uskumatult kiirelt ja nautides, igasugused valud, mis küll hiljem sinikate näol välja lõid, olid tolleks hetkeks kadunud ning entusiasm minus võimust võtnud. Päeva lõppedes võtsin ma ette juba üha suuremaid mäenõlvi ning võisin kokkuvõttes endaga küllaltki rahule jääda.
Muidugi ei saa mainimata jätta oma meest, kel kõik juba esimese sõiduga nii lihtne ja kerge oli, et ta lõpuks juba edasijõudnute rajal ässas. Pärast sõitmist käisime Otepääl söömas, seal on väga hea pitsarestoran, kus lisaks normaalsele hinnale on ka suured portsjonid. Kindlasti soovitan seda kohta kõigile.
Õhtuks sõitsime Tartusse, kus meil ka järgmiseks päevaks plaan olemas oli. Nimelt oleme igal aastal käinud korra Tartu Aura veekeskuses, kuna oli nädala keskpaik, siis tundus see hea mõttena, mulle väga rahvarohked ujulad ei meeldi, sest siis peab iga atraktsiooni juures ootama ja üldse on kitsas.
Meie üllatuseks kubises ujula peredest, kel kaasas kooliealised lapsed, see tundus äärmiselt kummaline. Ma ei kujuta ette, et oma lapsepõlves oleks vanemad mind keset kooli nädalat kuskile niisama lustima viinud aga eks tänapäeval on omad normid.
Igatahes oli tegemist ühe järjekordselt toreda reisikesega, mida kindlasti tulevikus hea meenutada on.
Mina olin varasemalt ainult ühe korra mäe peal käinud ja siis korra lumelauda proovinud, lõpuks oli asi juba päris selge, kuigi viimane allasõit lõppes korraliku põlvetraumaga. Sellegi poolest olin ma alguses küllaltki positiivselt meelestatud, et küll ka need mäesuusad selgeks saavad.
Õde rääkis nädal varem, et algus oli tal väga raske olnud, ma tol hetkel lasin selle jutu kõrvast mööda, kuid peale tunniajalist pusimist ja korduvaid kukkumisi hiljem olin ma valust juba kange ja valmis alla andma. Kõige tipuks suutsin ma veel tõstukilt alla kukkuda, jah sellelt samuselt, millega mäkke üles sõidetakse! Viimaseid väärikuse raasmeid kokku võttes otsustasin mäele ja suuskadele viimase võimaluse anda, kuniks ma korraliku hooga endal peaaegu näo sisse oleksin sõitnud.
Seal maas istudes ja pisaratega võideldes nägin ma väikest jõnglast, kes vaevu ise meetripikkune kihutas sellise hoo ja enesekindlusega mööda, et ma lausa huviga teda jälgima jäin. Mõned minutid hiljem tõusin ma püsti ning laskusin viimase otsa mäest alla ning kõik sõiduks vajalikud nipid oli mul ühtäkki selged.
Ülejäänud 3 tundi kulusid uskumatult kiirelt ja nautides, igasugused valud, mis küll hiljem sinikate näol välja lõid, olid tolleks hetkeks kadunud ning entusiasm minus võimust võtnud. Päeva lõppedes võtsin ma ette juba üha suuremaid mäenõlvi ning võisin kokkuvõttes endaga küllaltki rahule jääda.
Muidugi ei saa mainimata jätta oma meest, kel kõik juba esimese sõiduga nii lihtne ja kerge oli, et ta lõpuks juba edasijõudnute rajal ässas. Pärast sõitmist käisime Otepääl söömas, seal on väga hea pitsarestoran, kus lisaks normaalsele hinnale on ka suured portsjonid. Kindlasti soovitan seda kohta kõigile.
Õhtuks sõitsime Tartusse, kus meil ka järgmiseks päevaks plaan olemas oli. Nimelt oleme igal aastal käinud korra Tartu Aura veekeskuses, kuna oli nädala keskpaik, siis tundus see hea mõttena, mulle väga rahvarohked ujulad ei meeldi, sest siis peab iga atraktsiooni juures ootama ja üldse on kitsas.
Meie üllatuseks kubises ujula peredest, kel kaasas kooliealised lapsed, see tundus äärmiselt kummaline. Ma ei kujuta ette, et oma lapsepõlves oleks vanemad mind keset kooli nädalat kuskile niisama lustima viinud aga eks tänapäeval on omad normid.
Igatahes oli tegemist ühe järjekordselt toreda reisikesega, mida kindlasti tulevikus hea meenutada on.
No comments:
Post a Comment