Tänane postitus on rohekm piltidele pühendatud ning põgusalt üritan kirjeldada toimuvat. Nagu me kõik teame on lõpuks ometi jõudnud kätte kevad, kui loodus tärkab ning pead ei ole sassis vaid inimestel vaid ka kõikidel teistel elusolenditel.
Nii sai kaks nädalat tagasi maal jälgida esimesi liblikaid ja kuulda mesilaste suminat. Ja kuigi puud on visad roheliseks värvuma, pakuvad silmailu hoopis kirevad lilled ja eriti sinilille, mis ka kõige süngema metsatuka sinise vaibaga katavad. Lapsepõlve noppimistuhinast on saanud imetlusväärne austus neile väikestele habrastele õitele.
Ja mitte ainult lilleriigis ei käi usin askeldamine, vaid ka linnud, loomad ja kahepaikseliselt otsivad aktiivselt võimalust oma rada jätkata. Mõne õnnetu jaoks jääb arumtiigist lahkumine viimaseks, kuid eks elu olegi üks lõputu ring, mille jätkumise üks osa on eelneva põlvkonna lahkumine ja uue peale tulek.
Praegu enam mitte nii säravalt valgete tähtedega kaetud parika on üks neist, kes igapäevaselt kevade ja tärkamise rõõmu pakub. Millegi pärast aga otsustasid mu taimed, et on aeg pidurdama hakata ning lisaks lehtede langetamisele sain nii mõnedki õied õnnetu lõpu põrandal, kuhu taim nad heitis. Ostsin täna väetist, loodetavasti suudan ma ikka ta piisavalt üles turgutada, et ma kogu saaki ei kaotaks.
No comments:
Post a Comment