Nii küsis eile mu käest kallis isa. Oleks väga tahtnud vastata, et hästi, ikka hästi, kuid tegelikult paistab see juba mu silmadest, et nii see pole.
Ma ei tule siia kurtma, sest tegelikult pole mul häda ühti, käed-jalad töötavad ja mõistus on ka omal kohal, siiski ilmneb üha enam stressile viitavaid sümptomeid. Kõige suuremaks mureks on uni, mina, kes alati magan sügavalt ja pikalt, olen viimane nädal täiesti unetu olnud. Tavaliselt lähen 11 aegu õhtul magama ja ka ärkan hommikul 10-11 vahel, kuid sellest reaalselt magan vähe ja seda ka tükiti, tunnike une alguses, siis ärkan üles, vähkren kuni 2-3ni, magan natukene ja olen uuesti 4-6ni üleval ja peale seda alles uinun korralikult.
Üheks suureks unesegajaks on koer, kes millegi pärast viimasel ajal öösel voodisse ronib ja otse mu jalgadel või kaisus magamiskoha leiab. Veel on elukaaslase vanemad vähese unega ja hakkavad seetõttu juba 4 ajal öösel ringi siblima äratades sellega üles nii koera kui ka minu. Muidugi ei aita kaasa ka suure magistraali ääres elamine, akende all käib pidev liiklus, eriti häirivad on muidugi trollid aga sellega harjub peagi ära, been there, done that!
Ja kuna ma olen pidevalt väsinud, siis on ka tuju morn, eks sellele aitab kaasa ka kodune olek, mis tekitab kiirelt rutiini. Ma pole kunagi pidanud niisama olema, alati on olnud, kas kool või töö, nüüd aga tundun endale täiesti kasutuna, veeretan päevi muudkui õhtusse, et siis unetult jälle hommik kätte tuleks. Õnneks on ka elukaaslane kodune, seega päris hulluks veel ei lähe, samas igatsen ma meeletult omaette olemist, mitte et me siin piisavalt privaatselt poleks aga ma tunnen kuidas ma vajan oma kodu tunnet.
Vähemalt saab peagi paariks päevaks välja, sest plaanime Otepääle suusatama minna, esiteks pole me juba ammu-ammu kahekesi kuhugi kaugemale sõitnud, rääkimata suusatamisest ja teiseks oleme selle igati ära teeninud. Loodetavasti ei vea nüüd ilm alt, sest eile oli õues totaalne pakane ja täna juba sula, seega peab nüüd lootma, et läheks ikka veits alla nulli ja tuleks kerget lund peale, siis oleks täiuslik.
Ma ei tule siia kurtma, sest tegelikult pole mul häda ühti, käed-jalad töötavad ja mõistus on ka omal kohal, siiski ilmneb üha enam stressile viitavaid sümptomeid. Kõige suuremaks mureks on uni, mina, kes alati magan sügavalt ja pikalt, olen viimane nädal täiesti unetu olnud. Tavaliselt lähen 11 aegu õhtul magama ja ka ärkan hommikul 10-11 vahel, kuid sellest reaalselt magan vähe ja seda ka tükiti, tunnike une alguses, siis ärkan üles, vähkren kuni 2-3ni, magan natukene ja olen uuesti 4-6ni üleval ja peale seda alles uinun korralikult.
Üheks suureks unesegajaks on koer, kes millegi pärast viimasel ajal öösel voodisse ronib ja otse mu jalgadel või kaisus magamiskoha leiab. Veel on elukaaslase vanemad vähese unega ja hakkavad seetõttu juba 4 ajal öösel ringi siblima äratades sellega üles nii koera kui ka minu. Muidugi ei aita kaasa ka suure magistraali ääres elamine, akende all käib pidev liiklus, eriti häirivad on muidugi trollid aga sellega harjub peagi ära, been there, done that!
Ja kuna ma olen pidevalt väsinud, siis on ka tuju morn, eks sellele aitab kaasa ka kodune olek, mis tekitab kiirelt rutiini. Ma pole kunagi pidanud niisama olema, alati on olnud, kas kool või töö, nüüd aga tundun endale täiesti kasutuna, veeretan päevi muudkui õhtusse, et siis unetult jälle hommik kätte tuleks. Õnneks on ka elukaaslane kodune, seega päris hulluks veel ei lähe, samas igatsen ma meeletult omaette olemist, mitte et me siin piisavalt privaatselt poleks aga ma tunnen kuidas ma vajan oma kodu tunnet.
Vähemalt saab peagi paariks päevaks välja, sest plaanime Otepääle suusatama minna, esiteks pole me juba ammu-ammu kahekesi kuhugi kaugemale sõitnud, rääkimata suusatamisest ja teiseks oleme selle igati ära teeninud. Loodetavasti ei vea nüüd ilm alt, sest eile oli õues totaalne pakane ja täna juba sula, seega peab nüüd lootma, et läheks ikka veits alla nulli ja tuleks kerget lund peale, siis oleks täiuslik.
No comments:
Post a Comment