Sissekanne kirjutatud 13.01.2012Ma armastan reedeid, kes meist ei armastaks, aga peale seda, kui mees üle lahe tööl hakkas käima olen ma neid veel rohkem hakanud hindama.
Pikad pimedad õhtud ning hallikarva päevad liiguvad nüüd juba valgenevas suunas ning peagi läheb ka see viis päeva täis ootust kiiremini ning leebemalt kui seni. Üha enam on selgeks saanud, et üksindus pole minu teema, seda juhtub väga harva, kui ma vajan omaette olemist, enamasti otsin ma ikka mõne hinge lähedust, olgu see siis mõni hea jutukaaslane või koer.
See viimane on aga viimasel ajal eriti trikitama hakanud, peremees, kes enamasti korda majas hoidis on kodust eemal ning koer kasutab seda julmalt ära. Näiteks on ta kuu jooksul mulle juba kaks korda hommikul ebameeldiva üllatuse teinud ja ma olen enam kui kindel, et tegemist pole ootamatu hädaga, vaid meelega kättemaksuks, millegi sellise eest, mida ma kuidagi tuvastada ei suuda aga jumal teab, mis nende kahe lontis kõrva vahel toimub.
Igatahes otsustas ta eile hommikul, täpselt sel hetkel, kui ma uksest temaga välja minema hakkasin, oma kere kergendada ja seda muidugi eriti haisva ja suure laadungi näol. Üldiselt on ta viimasel ajal väga rahutu, ma kahtlustan, et mõnel emasel on läheduses jooksuaeg ja sellest ka tujutsemised, kuigi ta on juba aastaid kastreeritud.
Selleks, et tema pahameelt vähendada käisime eile õhtul pikla jalutuskäigul ning andsin talle head paremat süüa. Tänutäheks oli ta õhtul eriti seltsiv, näiteks otsustas ta ühel hetkel, et võtab mu jala enda haardesse ja seda otseses mõttes, pannes oma kõik neli käppa mu jala ümber ning kõige tipuks pea mu põlvele. Muidugi pole tema kaisus olek mingi eriline ime, sest ta magabki tavaliselt nagu inimene, pea padjal ja kere teki all, seda nii siis kui oleme kahekesi, kui ka kolmekesi.
No comments:
Post a Comment