Mul oli suur kiusatus juba reede õhtul siin hõisata, et sain lõpuks oma jõulukingituse kätte - Nikon D3100 peegelkaamera, peab tõdema, et mõni asi on kohe väärt ootamist. (pildid internetist)
Tegelikult oli meil veel eelmisel aastalgi olemas väga hea kompaktkaamera Canon Powershot, mis erinevalt tavapärastest "seebikarpidest" omas muljetavaldavalt head pildikvaliteeti ja zoomi ulatust. Paraku sai tema teekond meie käes väga õnnetu ja halenaljaka lõpu, kui mu elukaaslane selle eelmisel suvel auto katusele unustas ja keegi "õnnelik" sai endale meid 4 aastalt truult teeninud kaamera, koos pooleaastase pildimaterjaliga. Ma lohutan end sellega, et auto katuselt lennates sai ta kindlasti kannatada ning praeguseks ajaks pole ma veel enda pilte netis uitamas näinud.
Peale seda sain ma suure kurvastuse lohutuseks esimese Nikoni kompaktkaamera Coolpix S3100, mis tegelikult on väga hea kaamera just oma kerguse ja kompaktsuse poolest, tal küll pole selliseid võimeid nagu Canonil, kuid Austria reisipiltidega jäin mina küll täiesti rahule, seega ei saa kuidagi väita, et tegemist oleks kasutu kaameraga, kindlasti leiab ta rakendust ka uue kõrval, sest teinekord kaalub kasutusmugavus kvaliteedi üle, seda eriti hea valguse korral.
Esimese vihje üllatuse kohta sain enne jõule kui elukaaslane mainis, et sel aastal saan oma kingi kätte alles uuel aastal ja küsis nõus, et kas Canon või Nikon. Alguses olin ma küllaltki Canonile meelestatud, kuid ainus põhjendus, miks ma selle poole kaldusin oli see, et kõigil on ju. Mis peale otsustasime hoolikalt uurida, mida pakutakse, mis on plussid-miinused ning jõudsime järeldusele, et Nikon on just see, mille poole kaalukauss kõige enam kaldub.
Kaamera välja valitud, ning hindasid lähemalt uurides selgus, et Eestis maksab sama kaamera pea 100 € rohkem kui põhjanaabrite Soomlaste juures, tundub uskumatu aga nii ta on, seega tasub igasuguse fototehnika soetamise puhul julgesti piiri taha vaadata ning võrrelda, kas on mõttekam soetada sama asi kohapealt või lisaks hinnavõidule üks tore päev Soomes veeta.
Kui alguses ootasin ma oma kingitust kuu alguses, siis olin ma poole kuu peale juba lootuse kaotanud, kuniks lõpuks möödunud reedel mulle kingakarbi moodi asjandus sülle potsatas, esmalt ei saanud ma arugi, mis see on aga ei läinud kaua, kuniks mu suu kõrvuni kaardus ja elevus hinge puges.
Enne magama minekut koorisime kaamera koos oma vidinatega välja ning panime jupp-jupi haaval kokku nagu kaks väikest last Lego kasti ümber. Pilte me kohe tegema ei hakanud vaid ootasime hommikuni, et kõigepealt algtõed selgeks saada, pole meist kumbki enne peegelkaamerat omanud ja seetõttu oleme täiesti rohelised, mina olen küll tööalaselt kunagi nendega pilti teinud aga eks aastatega ununevad needki algtõed.
Hommikul ajasime end varakult üles ning asusime usinalt õppima ja katsetama, või siis, et mina lugesin ja mees pildistas, olgem ausad puine lugemine pole just eriti tore ja reaalselt saab asja ikka ainult katse-eksituse meetodil selgeks. Ma lubasin endale kohe alguses, et kui on peegelkaamera, siis ei eksisteeri Auto režiimi ja pusisin vaikselt oma Manuali peal, kuniks pildid hakkasid pildi moodi välja nägema.
Kahju, et praegu veel üsnagi pime aeg on, mistõttu ei saa just kõige paremat valgust, kuigi selle kaameraga jäävad ka pimedas toas pildid head, siis minule meeldivad just sellised erksad ja loomulikud toonid, mida paraku saavutab ainult valgel ajal kerge päikesega. Kuid suvi on tulemas ja selleks ajaks olen ma loodetavasti omadega juba valmis ja oskan lisaks katsetamisele ka kompositsioonile rohkem rõhku panna.
Homme toimub lühike Nikoni kursus algajatele, mille saime ostuga kaasa (kupong kehtib Eestis, ka välismaalt ostes) ning loodetavasti on sellest palju kasu, et saaksin iseõppimisega jätkata. Kõike seda ikka selleks, et jäädvustada veel kvaliteetsemalt ja reaalsemalt neid hetki oma tagasihoidlikust, kuid ilusast elust, mis on väärt jagamist.
No comments:
Post a Comment