Natukene kõigest

Nüüd on aeg vist mõned kokkuvõtted teha, sest nädal on läinud taaskord nii kiirelt, et silm ka ei pilgu. Vahepeal on kevadest saanud talv ja soojast päikesepaistest järgi jäänud külm ja lumine loodus.

Kuid ega see suvi taevasse jää, kui nii võib öelda. Mäletan, et umbes kolm aastat tagasi oli munadepüha aegu õues täielik kevad juba ning isegi puudel pungad suured ja nädal hiljem ka lehed lahti. Sel aastal tundub, et tibude ja rohelise muru asemel, tuleb võtta suusad ja kelk ning üks kiirem tiir lumel teha.

Vahepeal olen ma aga nii tubli olnud, et Paprikad potti istutanud ja nüüd vohavad nad täiel rinnal, luban, et üritan pikal nädalavahetusel mõne pildi teha ja näidata ka, et ma ainult udujuttu ei aja. Salatid kasvavad vaikselt, kuigi minule üllatuseks väga vaguralt ja rukola isegi kiduralt, ei tea, kas päike ei sobi või mis, aga lehed kipuvad kollaseks minema. Igatahes järgmine kord oleksin targem ja paneksin seemned kohe potti ning jätaks mullale natuke ruumi ja siis kui on aeg kasvanud osa katta, paneksin mulla ja piketeeriksin nõrgemad välja, nii ei ole ümber istutamist ja on palju lihtsam.

Trennipäevikutest nii palju, et täna koju sõites oli pea õnnehormooni täis, ning ma ei osanud kuidagi tänulikum olla, et end lõpuks käsile olen võtnud. Alati on meil seal väga lõbus ning lahkun meeldiva surinaga, kui kõik lihased on venitatud ja eriti mõnus on pärast sauna. Iga korraga jaksan aina rohkem ja kauem. Seega üritan ma seal veel võimalikult pikalt järjest käia, et see ind ei raugeks.

Ühtlasi on mul käsil ka viimane nädal uuel kohal, tegelikult veel vaid kaks päeva ning siis peale pikka nädalavahetust alustan taaskord vanas töökohas. Kuigi ma arvasin, et asi laabub lihtsamalt, siis olukord on päris kurvaks kiskunud, vanas juba oodatakse ja uues ei taheta kuidagi ära lasta. Endalegi üllatuseks olen aga praegusel tööl juba nii ära harjunud ja peale kolimist tundub kõik veel rohkem oma, sest kõik on minu käe järgi tehtud ja pandud.
Ma loodan, et tegin õige valiku, ausalt!