Just selle nimelise raamatu haarasin ma täna raamatukogust. Kuna mingi ime läbi jõudsin ma täna koju ajal, mil raamatukogu uksed olid veel avatud, siis mõtlesin miskit vahelduseks lugemiseks jälle võtta.
Ma tegelikult juba mõnda aega tagasi hakkasin G`n`R endise kitarristi Slashi inglisekeelset autobiograafiat lugema, kuid see on soiku jäänud ja hing tahtis midagi harivat vahelduseks. Isegi täna raamatukogus olin dilemma ees, et kas võtta Dan Browni kolmas põnevik või pealkirjas mainitud teos, eks peagi selgub, kas on väärt lugemine.
Esimest korda kuulsin sellest teosest ühest intervjuust Statoili uue juhiga, kes tõi selle raamatu esile, kui oluline lugemine naistele, kes soovivad karjääri teha. Võimalik, et olen kergesti mõjutatav aga kuna ma pole kunagi eriline raamatute fänn olnud, siis ma lihtsalt ei oska oma peast välja mõelda, mida tasuks lugeda ning niisama proovimise pärast ei viitsi 500 lk raamatut koju tassida, seega üritan ikka siit-sealt kõrva taha panna.
Enne raamatu lugemist ja võib-olla oma mõttemaailma kardinaalset ajuloputust, vaidleksin ma juba selle pealkirja üle veidikene. Oma kogemustest võin küll välja tuua, et sildade põletamine toob kokkuvõttes oluliselt rohkem kahju kui leebe naeratus ja mõned pisarad, mis paljudele võib tunduda nõrkusena.
Olen elus saanud kolm koondamisteadet, ning alati lahkunud suhtumisega, et sellisel hetkel on kõige tähtsam mitte see, mida sa varasemalt teinud oled, vaid see, kuidas lahku minnakse. Alati leiaks põhjuse, et toole loopida ja öelda näkku kõik, mis pähe tuleb, kuid tegelikult nagu elu näitab, siis teed, mis on kord suletud võivad taaskord avaneda ja anda uue võimaluse.
Ma olen tööalaselt püüdnud olla küllaltki neutraalne, mulle meeldib inimestele meeldida, kuid ma ei poe selleks pükstest välja ega näe vajadust endale tekitada meeletut sõpruskonda kolleegide näol. Mõnedele võib see tunduda omamoodi kahepalgeline, kuid vestlustes, mis tihtipeale kujunevad klatšiks ja kellegi halbade omaduste väljatoomiseks, eelistan ma vait olla või omakeskis noogutada. Mulle lihtsalt ei meeldi halvas toonis taga rääkimine, elus on niigi palju negatiivsust ja olekski palju tahta, et kõik inimesed saaksid omavahel alati hästi läbi ja sobiksid nagu valatult.
Väga lihtne seletus, kui mitte objektiivne on tegelikult üksik isiksus: mõtle inimesele, keda sa üldse ei salli, või kellel tundub olevat maailma halvim iseloom - ka temal on sõbrad/mees/naine, kes peavad teda maailma parimaks. Tehke omad järeldused, kas olete kõigi inimeste silmis nii pühak, et võiksite inimesi suure suuga hukka mõista või headeks ja halbadeks lahterdada.
Antud võrdlus on kasutatav vaid inimeste vahelises suhtluses, mis tihtipeale esineb kollektiivis, koolis, sõpruskondades.
Seega, avan nüüd Lois P. Franel, Ph D (psühholoogia doktorikraadiga ja puha) raamatu "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta" - 101 takistust naiste karjääriredelil ja püüan selgusele jõuda, kas tuleb kohe leppida sellega, et jään keskklassi tööliseks elu lõpuni, või võin ka laenuta ostetud majast ja uhkest autost unistada!
Ma tegelikult juba mõnda aega tagasi hakkasin G`n`R endise kitarristi Slashi inglisekeelset autobiograafiat lugema, kuid see on soiku jäänud ja hing tahtis midagi harivat vahelduseks. Isegi täna raamatukogus olin dilemma ees, et kas võtta Dan Browni kolmas põnevik või pealkirjas mainitud teos, eks peagi selgub, kas on väärt lugemine.
Esimest korda kuulsin sellest teosest ühest intervjuust Statoili uue juhiga, kes tõi selle raamatu esile, kui oluline lugemine naistele, kes soovivad karjääri teha. Võimalik, et olen kergesti mõjutatav aga kuna ma pole kunagi eriline raamatute fänn olnud, siis ma lihtsalt ei oska oma peast välja mõelda, mida tasuks lugeda ning niisama proovimise pärast ei viitsi 500 lk raamatut koju tassida, seega üritan ikka siit-sealt kõrva taha panna.
Enne raamatu lugemist ja võib-olla oma mõttemaailma kardinaalset ajuloputust, vaidleksin ma juba selle pealkirja üle veidikene. Oma kogemustest võin küll välja tuua, et sildade põletamine toob kokkuvõttes oluliselt rohkem kahju kui leebe naeratus ja mõned pisarad, mis paljudele võib tunduda nõrkusena.
Olen elus saanud kolm koondamisteadet, ning alati lahkunud suhtumisega, et sellisel hetkel on kõige tähtsam mitte see, mida sa varasemalt teinud oled, vaid see, kuidas lahku minnakse. Alati leiaks põhjuse, et toole loopida ja öelda näkku kõik, mis pähe tuleb, kuid tegelikult nagu elu näitab, siis teed, mis on kord suletud võivad taaskord avaneda ja anda uue võimaluse.
Ma olen tööalaselt püüdnud olla küllaltki neutraalne, mulle meeldib inimestele meeldida, kuid ma ei poe selleks pükstest välja ega näe vajadust endale tekitada meeletut sõpruskonda kolleegide näol. Mõnedele võib see tunduda omamoodi kahepalgeline, kuid vestlustes, mis tihtipeale kujunevad klatšiks ja kellegi halbade omaduste väljatoomiseks, eelistan ma vait olla või omakeskis noogutada. Mulle lihtsalt ei meeldi halvas toonis taga rääkimine, elus on niigi palju negatiivsust ja olekski palju tahta, et kõik inimesed saaksid omavahel alati hästi läbi ja sobiksid nagu valatult.
Väga lihtne seletus, kui mitte objektiivne on tegelikult üksik isiksus: mõtle inimesele, keda sa üldse ei salli, või kellel tundub olevat maailma halvim iseloom - ka temal on sõbrad/mees/naine, kes peavad teda maailma parimaks. Tehke omad järeldused, kas olete kõigi inimeste silmis nii pühak, et võiksite inimesi suure suuga hukka mõista või headeks ja halbadeks lahterdada.
Antud võrdlus on kasutatav vaid inimeste vahelises suhtluses, mis tihtipeale esineb kollektiivis, koolis, sõpruskondades.
Seega, avan nüüd Lois P. Franel, Ph D (psühholoogia doktorikraadiga ja puha) raamatu "Paid tüdrukud äris edu ei saavuta" - 101 takistust naiste karjääriredelil ja püüan selgusele jõuda, kas tuleb kohe leppida sellega, et jään keskklassi tööliseks elu lõpuni, või võin ka laenuta ostetud majast ja uhkest autost unistada!
No comments:
Post a Comment