Trennis käimine pole ainus, mis kehaga imet teeb, lisaks peaks jälgima ka seda, mida sisse sööd - seda lauset kuuleb praegusel ajal kõikjalt. Kevadel on imeline komme ka kõige suurematel laiskvorstidel jalad tagumiku alt välja ajada ning mõelda natukene oma kehale.
Ja kaugel see rannahooaeg ka on, täna näitas kraadiklaas juba 15 soojakraadi ning hiljutisest lumest hoolimata on puudel pungad juba suured nagu herned.
Ja kaugel see rannahooaeg ka on, täna näitas kraadiklaas juba 15 soojakraadi ning hiljutisest lumest hoolimata on puudel pungad juba suured nagu herned.
Kuna ma pole ülekaalu pärast kunagi pead pidanud vaevama, siis on natukene tervislikuma eluviisi poole tõuganud mind pigem soov võidelda vanusega, mis aasta-aastalt üha enam märku annab, et vana rasva(lihase) peal kaua liugu enam ei lase. Ka kõige kõhnemal inimesel hakkab ühel hetkel lihas hääbuma ning keha võtab üha lopergusemaid nurki.
Pean tunnistama, et kaks kuud regulaarset trenni on mõjunud uskumatult tõhusalt ja tulemused on vähemalt mulle endale lausa silmaga nähtavad. Eriti hästi on trennile allunud tagumik ja käed. Vaatamata kiirele elutempole üritan ma natukene rohkem rõhku panna sellele, mida ma söön, ei ole see minu jaoks tähendanud kuivikutele ja ainult rohelisele üle minekut, vaid lihtsalt värvi toomist taldrikule.
Tavaliselt koosnes õhtusöök lihast/kanast/kalast ning kõrvale kartul/riis/makaron, enamasti kasteks majonees või ketšup ja kogu lugu. Nüüd aga olen hakanud rõhku panema variandile, et kõik see sama võib jääda, kuid kõrvale käib alati ka midagi värsket, olgu selleks siis lihtsalt lehtsalat tomatiga või pirni sinihallitusjuustu segu, võimalused on piiritud. Endalegi üllatuseks ei tahagi enam nii väga makarone ja kartulit, kuigi rämpstoitu luban ma aeg-ajalt endiselt.
Seega teen kõike natukene paremini, liigun rohkem, söön tervislikumalt, sealjuures säilitades kaine mõistus, sest ükski äärmus pole hea.
Siin ka mõni pilt minu tänasest õhtusöögist:
No comments:
Post a Comment