Viimasel ajal on päevad sama heitlikud kui ilm, ühel hetkel paistab päike teisel sajab lund, kuid lilled ja puud tärkavad sellest hoolimata. Just nii on minu viimased nädalad, võib öelda, et isegi kuud möödunud, täis positiivseid üllatusi ja raskeid otsuseid.Kui alles hiljuti kirjutasin, et naasen eelmisesse töökohta, siis nüüdseks olen seisus, kus reaalselt töötan koguni kahel kohal korraga. Pikkade läbirääkimiste ja pakkumiste tulemuseks, saime viimasel tööpäeval kokkuleppele, et jätkan projektipõhiselt erialaste teemade assisteerimisega.
Tegelikult on asi praegugi veel väga värske ja see, kuidas me asjad reaalselt tööle saame selgub peale esimese etappi läbimist, seega ei tea ei nemad ega mina täpselt, kuidas see koostöö toimib, mistõttu olen ma viimasel nädalal olnud veidikene rohkem ärev kui tavaliselt. Kes teab, võib-olla polegi kõik nii lihtne kui esmapilgul tundub, samas oleks patt jätta võimalust kasutamata.
Hetkel olengi arvestanud nii, et nädalavahetused jätan vabaks, vähemalt laupäevad, kahel õhtul nädalas käin trennis ning ülejäänud kolm õhtut on mul aega nokitseda. Pean toime tulema 40tunnise põhitöö ja 8 tunnise lisatööga nädalas. Muidugi ei käi asjad päris kella pealt ja juba praegu on olnud kaks õhtut, kui magama saanud alles südaöö paiku, kuid kuna kõik on uus ja huvitav, siis jätkub indu ka kauemaks.
Eks elu teeb ise korrektuure, kui mu elukaaslane oleks Eestis, siis ma poleks iialgi mõelnud sellisele lisatööle, kuid just praegu on mul aega ja tahtmist end võimalikult palju hoida tegevuses erinevate tegevustega. Seepärast annan ma endast 100%, et võtta kõigest maksimum ning teha endale ette mõnus tee, millel ülejäänud elu kõndida. Millal siis veel kui mitte nüüd?
Mida rohkem aeg edasi seda enam tuleb uskuda vanemate inimeste öeldud tõde, mida vanemaks saad, seda kiiremini läheb aeg.
No comments:
Post a Comment