Proovin ka siis ära, et kui keeruline on nutitelefoniga postitust teha. Kuigi sellega kirjutamisel on omad negatiivsed küljed, siis tuleb tunnistada, et on ikka maru mugav ise voodis, poolenisti lõsutades, ringi surfata.Pühade lainel on laiskus eriti sügavale kontide vahele pugenud, siiski ei saa väita, et ma ainult looderdanud oleks. Reede läks küll paraku oma vihmase ja hiljem ka lumesaju nahka, kuid see eest sai üle pika aja kinos käidud. Meilegi üllatuseks oli aga saal rahvast paksult täis. Viimane kord kui ma väljamüüdud seansil käisin jooksis "Avatar". Sel korral oli aga tegemist juba teab mitmenda osaga "Kuuma piruka" järjeloost, kus teemaks klassi kokkutulek. Olgem ausad endalgi juba keskkooli lõpust peagi 6 aastat möödas ja filmiski aktuaalsed teemad on uskumatult reaalsed.
Ma hea meelega ei peatukski väga filmi sisul, sest nagu ka eelmiste puhul oli nalja rohkem kui kõhulihased kannatasid ja kuigi eestlane võib teinekord väga apaatne tunduda, siis kinoseanssi ajal sai nii mõnigi kord saali vallutavat naerukoori ja -pahvakaid kuulda. Filmi lõpus kostis aga plaksutamislaine ning palju rahulolevaid nägusid.
Seega, kes vähegi huumorit armastab, siis "Kuum pirukas: klassikokkutulek" omas täies hiilguses on igati väärt vaatamist.
Laupäeval sai lumetuisk veel rohkem indu ning juba niigi pikale veninud tali kinnitas taaskord kanda. Paslik aeg, et kevadpühi tähistavatel inimestel meel mõruks teha. Et meelt natukenegi lohutada käisime uues Sushihouses, mis alles hiljaaegu Audi majas avati, erinevalt Solarise ülerahvastatud restost on seal ruumi lahedamalt ja mulle tundusid makid ka suuremad.
Kõhud mõnusalt täis, hüppasime veel poest läbi ning haarasin kaks kookospähklit, üks külakostiks minu ja teine elukaaslase vanematele. Vahest üllatan iseennast ka, et nõnda toredad mõtted tulevad, igatahes kõik olid väga rahul ja mu vanemate juures sai igast lahendusi mõeldud, kuidas pähklit lahti saada, läks aega aga jagu me tast saime.
No comments:
Post a Comment