Kõigepealt ma vabandan pikalt ette ja taha, et pole nii-nii ammu midagi kirjutanud. Põhjuseid on palju ja üks hullem kui teine, kõige tipuks otsustas mu arvuti pilli taskusse visata, õnneks oli asi päästetav ja siin ma nüüd olen.Elu on kulgenud töörindel, enam ei saa isegi öelda, et töö-kodu-töö, sest kogu mu elu ongi üks töö. Ma pole elu sees ka nii palju rabelenud kui viimase 1,5 kuu jooksul. Hommikul kella poole 9-st hakkab tööpäev ja natukene enne kuut tõstan oma tagumiku tooli pealt püsti, vahepeal heal juhul saan mõned minutid hingata.
Aga ma ei kurda, sest võib julgelt väita, et selle ajaga olen rohkem õppinud ja teadmisi kogunud kui 3 aastaga ülikoolis, mitte, et ülikool nõrk oleks olnud, vaid lihtsalt elukool on see, mis loob omad seadused ja reeglid, teadmised pole võrreldavad kogemustega. Ja mis kõige tähtsam, MA OLEN ÕNNELIK!
Vahepeal oli üks eriliselt raske nädal, kus kõik asjad jooksid viltu, palju kisa ja kära ning rahulolematus kõrgemalt poolt, tekitas päris kõheda tunde, et kas nüüd ongi kõik? Aga ei, välja rabelesime, haavatuna, kuid tahtejõulisemana kui kunagi varem.
Ahjaa, märkamatult on kätte jõudnud MAI, minu lemmik kuu, kui kõik loodus tärkab, puud rohetuvad ning päike muutub aina kuumemaks. Ühtlasi saab mul siin Hatifnati puu kaitsva oksa all veedetud üks aasta, mis on endas kätkenud nii lõkkavat naeru kui kibedaid pisaraid, kuid siiski kõige enam eneseületamist, mis on mind ainult tugevamaks teinud.
Ma loodan südamest, et leian rohkem indu ja aega oma punase kaane ja helendava ekraaniga kaaslane avada ja täht-tähe, sõna-sõna ja lause-lause haaval kirja panna, millest ma mõtlen ja mida tunnen.
"Ära unusta vahest taevasse vaadata ja pilvedest moodustuvaid kujusid märgata!"
No comments:
Post a Comment