Ilusaks lõpetuseks 2010. aastale, linastus detsembris vaat, et üks enim promotud ja oodatud film "Tron: Pärand", mis on järg kolmkümmend aastat tagasi loodud filmile "Tron".
Filmi tegevuspaigaks on digimaailm, kuhu 27-aastane Sam Flynn (Garrett Hedlund) oma isa, arvutigeeniuse Kevin Flynni (Jeff Bridges) otsingu käigus satub, viimane on seal olnud lõksus viimased 25 aastat. Koos Kevini lojaalse usaldusaluse Quorraga (Olivia Wilde) asuvad isa ja poeg eluohtlikule teekonnale läbi visuaalselt vapustava küberuniversumi.
Et saada täielikku naudingut Pärandist, tuleks esmalt vaadata ära esimene osa, seda selleks, et täielikult filmi süžeed mõista, need kaks osa on omavahel rohkem seotud kui esmalt arvatagi võiks, teisalt aga nägemaks, kui suure hüppe on teinud arvuti tehnoloogia viimase kolmekümne aastaga.
Troni esmane film on võrreldes tänapäeva tehnoloogiaga nagu algeline arvutimäng ja need, kes seda alles nüüd vaatavad ei oska seda kindlasti päris nii hinnata kui inimesed seda 20 aastat tagasi tegid, kui värviteleviisor oli uudne asi ja arvutitest polnud paljud kuulnudki. Erinevalt esimesest on uue filmi tegevuspaik hoopis õhulisem ning võitlusstseenid näivad selle tõttu oluliselt efektsemana, palju aitab kaasa ka 3D, kuid nagu ikka, võiks seda alati rohkem olla.
Teises filmis on mitu eelmisest osast pärit tegelast, Tron ja Kevin Flynn aka Clu, viimast kehastab sama näitleja, kes esimeseski. Clu2 näol on tegemist Kevini enda loodud programmiga, kes peaks looma täiuslikku süsteemi aga nagu elus ikka, täiuslikkus ei pruugi olla alati see, mida me arvame seda olevat. Paraku on aga Clu2 selles osas paha ning Tronist on saanud tema käsilane, kes hiljem küll pooli vahetab.
Troni eristab klassikalisest hea-halva võitluse filmist just tema tehniline pool, film on üles ehitatud mitte nii väga sisu peale kui just visuaalsele elamusele, mida selle 2 tunni jooksul jagub küllaldaselt. Kes teab, võib-olla vaatame 30 aastat hiljem "Tron: Pärandit" samasuguse pilguga nagu esimest praegu ning mõtleme: nii algeline!
Filmi tegevuspaigaks on digimaailm, kuhu 27-aastane Sam Flynn (Garrett Hedlund) oma isa, arvutigeeniuse Kevin Flynni (Jeff Bridges) otsingu käigus satub, viimane on seal olnud lõksus viimased 25 aastat. Koos Kevini lojaalse usaldusaluse Quorraga (Olivia Wilde) asuvad isa ja poeg eluohtlikule teekonnale läbi visuaalselt vapustava küberuniversumi.
Et saada täielikku naudingut Pärandist, tuleks esmalt vaadata ära esimene osa, seda selleks, et täielikult filmi süžeed mõista, need kaks osa on omavahel rohkem seotud kui esmalt arvatagi võiks, teisalt aga nägemaks, kui suure hüppe on teinud arvuti tehnoloogia viimase kolmekümne aastaga.
Troni esmane film on võrreldes tänapäeva tehnoloogiaga nagu algeline arvutimäng ja need, kes seda alles nüüd vaatavad ei oska seda kindlasti päris nii hinnata kui inimesed seda 20 aastat tagasi tegid, kui värviteleviisor oli uudne asi ja arvutitest polnud paljud kuulnudki. Erinevalt esimesest on uue filmi tegevuspaik hoopis õhulisem ning võitlusstseenid näivad selle tõttu oluliselt efektsemana, palju aitab kaasa ka 3D, kuid nagu ikka, võiks seda alati rohkem olla.
Teises filmis on mitu eelmisest osast pärit tegelast, Tron ja Kevin Flynn aka Clu, viimast kehastab sama näitleja, kes esimeseski. Clu2 näol on tegemist Kevini enda loodud programmiga, kes peaks looma täiuslikku süsteemi aga nagu elus ikka, täiuslikkus ei pruugi olla alati see, mida me arvame seda olevat. Paraku on aga Clu2 selles osas paha ning Tronist on saanud tema käsilane, kes hiljem küll pooli vahetab.
Troni eristab klassikalisest hea-halva võitluse filmist just tema tehniline pool, film on üles ehitatud mitte nii väga sisu peale kui just visuaalsele elamusele, mida selle 2 tunni jooksul jagub küllaldaselt. Kes teab, võib-olla vaatame 30 aastat hiljem "Tron: Pärandit" samasuguse pilguga nagu esimest praegu ning mõtleme: nii algeline!
No comments:
Post a Comment