Kas kõik halb, mis meiega juhtub on millekski hea?

1. detsember, heategude ja rahu aja algus, imeline hommik, kuid katastroofiline lõpp. Täna, 2. detsember pandi mu ette paber, kus kirjas trükitähtedega TÖÖLEPINGU LÕPETAMINE ehk siis koondamine. Kuid kõik see sai alguse eelneval päeval, just sel samal, nii ilusasti alanud 1. detsembril, kui ma õnnest siin rõkkasin.Kolmapäeval oli mu enesetunne igati niru, tervis on viimased päevad korralikult peavalu tekitanud, meeletu kurguvalu, palavik ja kinnine nina, kõige hullem on aga see, et kuna mandleid mul enam pole, siis on põletik? ilmselt lümfidesse jõudnud, sest need on erakordselt suured.

Proovisin siis perearstile helistada, et aega saada, kuid kuna teadupoolest olid eile kõik EMT klientide kõned häiritud, siis mul ei õnnestunud kuidagi välja helistada. Lõpuks otsustasin ise kohale minna, et abi saada, kuid teel sinna avanesid ka liinid ja sain aja hoopis reede varahommikuks, ostsin siis poest ingveri juurt, et endale leevendust pakkuda.

Ühel hetkel helises telefon, helistas inimene, kes seda kunagi teinud pole, aimasin kohe halba, kuigi täpset infot ei saanud, siis peale väikest uurimist selgus, et sisetunne ei peta: tulemas on koondamine! Nii ma siis praadisin terve õhtu kodus, nutsin patja ning mõtlesin võimalikke lahendusi, mida tunnen, mida arvan ning elasin korduvalt läbi seda tunnet, et kas see ongi nüüd nii, jälle!

Siinkohal täpsustan, et ka paar aastat tagasi kui suurem koondamislaine meil üle käis, siis kadus ka minu koht, kuid 3 kuud hiljem see taastati, sest struktuuris tehti ümberkorraldused. Tookord tulin rõõmsalt tagasi!

Aga eile olin ma täiesti löödud, esmalt muidugi viha ning vastakad tunded, võrdleks seda petetud naise seisusega, üks kord sain petta, andestasin, ja nüüd uuesti. Cheat Me Once, Shame on You; Cheat Me Twice, Shame on Me- see võtab ilusti kokku kogu mu tundepagasi.

Ma olin täiesti kindel, et ma ei suuda magama jääda, sest kõik mõtted olid koondunud sellele ja keerlesid nagu karusell mu peas ringi. Suureks üllatuseks endalegi jäin magama nagu nott ning nägin unes täiesti teisi asju kui töö.

Hommik oli raske, sest teadsin, et pean selle paberi vastu võtma ja külma südamega sealt ka lahkuma, kuid nagu arvata võis nii see ei läinud. Murdusin hetkel, kui hakkasin lahkuma ning olen seda siiani. Mu töö oli mulle nagu oma laps, mis nüüd justkui ära võeti ja see teeb haiget, sest ma tõesti armastasin oma tööd, südamest!

Kuid nagu ütlevad targad: "kõik halb, mis meiega juhtub on millekski hea". Võib-olla olingi liiga kinni kasvanud ja toppama jäänud oma turvalisse puuri, praegu on minu võimalus oma tiibu sirutada ning lennata maailma avastama. Lõppkokkuvõttes on mul ju olemas kõik, mis edasi liikumiseks vaja: Armastav kaasa, toetav perekond ning vabadus.