Reedel täitus ühtäkki Facebooki sein lumeteemaliste postitustega ning kontoris sai kuulda iga paari minuti tagant järjekordset lumeuudist. Noh, iseasi kui suur uudis see enam on, et lund on palju, kuid inimese mälu on lühike ja igasugune äärmus tekitab elevust. Ka eelmine talv oli erakordselt lumerohke, kuigi maha tuli ta oluliselt hiljem, detsembri teises pooles, siiski on praeguseks pea sama palju juba maas ning sajule ei paista ei otsa ega äärt veel tulevat.
Samal ajal kui Ida-Eesti võitles lumetormiga suundusime meie hoopis lääne poole - Hiiumaale. Teeolud olid täiesti talutavad ning peale praami kõikumist ja 20 minutit pikemat sõitu polnud nagu millegi üle kurta. Vanaema juurde jõudsime juba pilkases pimeduses ning seetõttu oli raske kohalikust ilmast sotti saada.
Hommikul aga avanes imeline vaade, väljas laiusid valged hanged ja taevast langes tasahilju laia lund, ei mingit märku tuisust ega pakasest. Sellepeale pakkisime end soojalt riidesse ning suundusime jalutuskäigule, kuigi päris kõikjale me ligi pääsenud, sest nii mõnigi teerada oli hüljatud ja seetõttu ka paksu lumevaiba all. Sellegipoolest sain ma korraliku värske õhu doosi, ning „puhkus“ oli asja ette läinud.
Laupäeval tulime juba tagasi mandrile ja nagu kiuste polnud Monika veel oma tuure maha võtnud, kojusõit osutus päris vaevaliseks, õnneks ei pidanud ma ise ei roolis ega valvaja rollis olema ja sain rahulikult silma looja lasta. Järgmine päev pidime poodidesse minema, kuid kuna auto oli reedest saati seisnud, siis oli see korralikult lume alla mattunud. 5 tundi ja loendamatuid kinnijäämisi hiljem olime taaskord kodus ning seekord ei tulnud enam mingit tahtmist nina välja pista, vaid tegime mõnusalt sauna ja logelesime niisama.
No comments:
Post a Comment