Reedel potsatas mu pihku järjekordne Anatoli Nekrassovi raamat, millel nimeks "Elavad mõtted". Kuna nädalavahetuse veetsin ma Hiiumaal, siis ei jõudnudki suurt seda esialgu lugeda, kuid mulle kohutavalt meeldis sealt üks lõik, mis oli järgmine:"Ja tekib küsimus, miks on praegu Maal selline suur hulk religioone, konfessioone ja sekte - ainuüksi kristlikke on rohkem kui neli tuhat? Usuvoolude nii suur hulk, kes kõik peavad end ainuõigeks, räägib sellest, et see tee pole alati õige. Teine äärmus - ateism, toetumine kainele mõistusele - ei vii samuti õnnele. Eredaks näiteks on meie kodumaa (autor peab silmas Venemaad), kus ateism oli osa riigi ideoloogiast. Ja ka teised ideoloogia koostisosad - võrdõiguslikkus, vendlus, internatsionalism - on väga lähedased ülemaailmsetele käskudele ja vaatama sellele ei saanud NSVL-is inimene õnnelikuks. Miks ei vabasta kannatustest suur usk ega mõistuse ülimuslikuks pidamine ning miks ei taga nad inimesele õnne?"
No comments:
Post a Comment