Raamatuarvustus: Dan Brown „Da Vinci kood“

Peale pikki aastaid ja rohkeid soovitusi oli mul kindel soov lugeda läbi Dan Browni „Da Vinci kood“. Kuna ma olin juba lugemisega nii hoogu sattunud, siis mõistsin, et nüüd on õige aeg seda teha ja nagu tellitult leidsin ma kodust, raamaturiiulist selle raamatu.

Ütlen ausalt, et mul polnud selle olemasolust õrna aimugi ja olin just samal päeval kaalunud mõtet raamatukokku minna. Põnevusega haarasin raamatust ning hakkasin kohe lugema, erinevalt varasematest loetud teostest oli tegemist üle 500 leheküljelise raamatuga, mis oli tihedalt täis juttu, julgesin lugemisperioodiks ennustada umbes nädalat.

Nagu ma ka varem olen öelnud, et hea ja huvitav raamat läheb ludinal ja seda on raske käest ära panna, see stsenaarium toimis ka seekord, sest endalegi märkamatult olin ma päeva lõpuks läbi lugenud natukene alla kolmandiku raamatust. Hoolimata sellest, et kolmapäeval oli mul palju asjatoimetusi oli õhtuks juba kolmveerand raamatut loetud ning nüüd, pea tund tagasi sai ta omadega lõpule.

Aga natukene raamatust endast, tegemist on siiski väga tuntud teosega ja selle järgi on vändatud Hollywoodis isegi film. Olen minagi seda kunagi vaadanud aga sel hetkel tundus see mulle millegipärast vastumeelne ja seetõttu ei mäleta ma sellest suurt midagi, võimalik, et ma isegi magasin filmi ajal, kuidas muidu seletada sellist amneesiat. Kui ma lugemist alustasin, siis tuli mulle nii mõndagi tuttavat ette, kuid mida sügavamale lugu edasi arenes, seda uuemaks minu jaoks kõik muutus. Pingsalt üritasin enda fantaasiale ruumi tekitada ja igasuguseid varasemaid mälupilte kustutada.

Kindlasti on mul nüüd lähiajal plaan ka film läbi vaadata, sest ainuüksi selle treiler tekitab mõnusaid judinaid just selles mõttes, et kuidas minu nägemus ühildub filmiloojate omaga ja kui palju erineb see raamatust.

Raamatu tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul, ning algab Pariisis, kuulsa kuraatori Jascues Saunière mõrvaga, mille lahendamisse kaasatakse religioonisümboolika professor Robert Langton, kuid endalegi märkamatult on ta osutunud mõrva peamiseks kahtlusaluseks. Talle tõttab appi kuraatori krüptograafist tütretütar Sophie Neveu, kes on kaasatud uurimisse seoses salajaste sõnumitega, mis mõrvapaigast leiti. Veendunud, et sõnum on mõeldud talle ning vanaisa viimaseks sooviks oli, et selle lahendamiseks peab ta kaasama Roberti, algab lisaks põgenemisoperatsioonile ka mõistatuslik vihjetejaht.

Peagi nad mõistavad, et on millegi suure jälil, sest kõik viitab kuulsale Püha Graalile, ning salajasele Siioni Abikloostrile – mõjukale salaühingule, mille liikmed olid teiste hulgas olnud ka Sir Isaac Newton ning da Vinci, kelle suur austaja Saunière oli. Oma ohtlikul teekonnal Graali otsingul jõuavad nad lõpuks Londonisse, kus neil tuleb rinda pista väga mõjuka jõuga ning nad mõistavad, et usalda ei või mitte kedagi.

Läbi teose on põimitud väga palju legende ja lahatakse põhjalikult erinevate salarühmituste olemasolu, kiriku pimedamat poolt ning muidugi Leonardo da Vinci saladusi, mida ta oma maalide ja leiutiste kaudu „paljastas“. Muidugi ei tasu kõike raamatust tõepähe võtta, kuid natukene teise pilguga paneb ta meie ühiskonda vaatama küll, nagu ka raamatus öeldud: „Ajalugu kirjutavad alati võitjad!“