Kui esimese osa lugesin ma läbi kolme päevaga, siis teise osaga läks natukene kauem, seda muidugi mitte sellepärast, et ta igavam oleks olnud, lihtsalt vahepeal olin haige ja ei saanud mitu päeva lugeda. Eriti kaua võttis aega seekord algus, võimalik, et ma paratamatult üritasin liiati võrrelda seda esimesega, kuid mingist hetkest, kui põhi tegevus hakkas pihta, siis oli äärmiselt raske raamatut käest panna.
Ka sel korral toimub tegevus Euroopas, põhi sihtkohaks Rooma ja Vatikan, kuhu Robert Langton jõuab läbi Šveitsis asetseva teadustekeskuse CERN-is toimunud jõhkra mõrva. Teda kaastai uurimisse, sest kõik asjaolud viitavad unustustehõlma vajunud ja juba legendiks peetud salaühingule Illuminaadid. Sellel teekonnal on talle kaaslannaks tapetud teadlase tütar ning eesmärgiks leida üles üliohtlik antiaine, mis ähvardab maapealt pühkida Vatikani koos sinna uut paavsti valima kogunenud konklaaviga. Taaskord saab alguse iidne võitlus kiriku ja teaduse vahel, kus ei valita vahendeid ning hukuvad süütud hinged. Raamatus on koguni kaks puänti, ning sealt ei puudu ka juba esimesest tuttavaks saanud reetmised ja valed.
Filmi treiler:
Ma ei tahaks neid raamatuid omavahel väga võrrelda, sest tegemist on siiki eraldiseisvate lugudega, siiski isiklikult meeldis mulle teine teos rohkem, kuna seal oli rohkem actionit. Eriti jäi silma üks osa (94 peatükk), mis isegi minu, suhteliselt usukauge inimese mõtlema pani. Seal peab camerlengo kõne, kus toob välja valulise tõe teaduse saavutuste kohta: /… /“Koguni tehnoloogia, mis kuulutab ennast meie ühendajaks, tegelikult lahutab meid. Igaüks meist on nüüd elektrooniliselt ühendatud maakeraga, kuid ometi tunneme end täielikult üksi. /… /” Endiselt ma ei arva, et me peaksime uskuma kindlasse isikusse, kuid mingi vaimne tugiisik võiks meil kõigil olla, keegi kelle poole oma mõtetes pöörduda ning raskel hetkel kõrgemasse jõudu uskuda.
No comments:
Post a Comment