Ma olen üks neist inimestest, kes on loobunud uskumast, et miski on võimatu, sest nii palju kui ma ka ei sooviks vahel, et elu oleks tavaline, normaalne või keskpärane, siis sellel eluteel on anomaaliad igapäevased. Viimase aja sündmuste kulg on taaskord viinud mind hetkeni, kus dejavu kisub läbi teadvuse ning neist saavad reaalsed olukorrad.
Vaid kaks nädalat tagasi asusin ma tööle uuele kohale, värske start ja uued väljakutsed, kuid ilma, et oleksin saanud korralikult sissegi elada tuli mul täna edastada lahkumisteade. Ma tean, et võin seda kahetseda, kuid ühe korra olen ma sellise olukorra läbi juba käinud, ning tagasi vaadates võib öelda, et tookord oli õige valik ja n-ö "teine võimalus" osutus palju õpetlikumaks kui esimene.
Nimelt eelmisel esmaspäeval, kui ma kergelt tõbisena, peale pikka päeva ja ületunde koju jõudsin, hakkas arenema minu ees sündmuste ahel, mis lõppes möödunud neljapäeval kohtumisega ning pakkumisega naasta oma vanasse töökohta ja seda palju magusamatel tingimustel kui ma sealt lahkusin. Asja enda jaoks läbi mõelnud, plussid miinused ritta ladunud, otsustasin pakkumise vastu võtta.
Kuna ma pole pidanud kunagi lahkumisest teavitama, siis oli tänane hommik minu jaoks eriti raske, seda enam, et praegune töö ja inimesed on väga meeldivad olnud ja kindlasti leiaks ma endale ka selles ettevõttes rakendust. Siiski on turundus see, mis mind enda juurde kisub ja kuigi kõik pole enam päris sama, usun, et just praegu on minu koht seal, mitte siin.
Niisiis võtsin julguse rinda ning rääkisin südamelt ära, muidugi on olukord igati ebameeldiv, seda enam, et kõigest kahe nädalaga on vaja leida uus inimene ja ka juhtidele on tüütu ühe kuu jooksul kaks inimest välja koolitada, aega napib niigi. Sellegi poolest oli suhtumine leebe ning pigem arusaav kui hukkamõistev. Nüüd tuleb viimased kaks nädalat kõvasti tööd rügada ja lisaks kolimisele ka uus inimene leida.
"Sellepärast et, minu maailmas ei eksisteeri sõnu: ebanormaalne, pole võimalik või ei saa!"
Vaid kaks nädalat tagasi asusin ma tööle uuele kohale, värske start ja uued väljakutsed, kuid ilma, et oleksin saanud korralikult sissegi elada tuli mul täna edastada lahkumisteade. Ma tean, et võin seda kahetseda, kuid ühe korra olen ma sellise olukorra läbi juba käinud, ning tagasi vaadates võib öelda, et tookord oli õige valik ja n-ö "teine võimalus" osutus palju õpetlikumaks kui esimene.
Nimelt eelmisel esmaspäeval, kui ma kergelt tõbisena, peale pikka päeva ja ületunde koju jõudsin, hakkas arenema minu ees sündmuste ahel, mis lõppes möödunud neljapäeval kohtumisega ning pakkumisega naasta oma vanasse töökohta ja seda palju magusamatel tingimustel kui ma sealt lahkusin. Asja enda jaoks läbi mõelnud, plussid miinused ritta ladunud, otsustasin pakkumise vastu võtta.
Kuna ma pole pidanud kunagi lahkumisest teavitama, siis oli tänane hommik minu jaoks eriti raske, seda enam, et praegune töö ja inimesed on väga meeldivad olnud ja kindlasti leiaks ma endale ka selles ettevõttes rakendust. Siiski on turundus see, mis mind enda juurde kisub ja kuigi kõik pole enam päris sama, usun, et just praegu on minu koht seal, mitte siin.
Niisiis võtsin julguse rinda ning rääkisin südamelt ära, muidugi on olukord igati ebameeldiv, seda enam, et kõigest kahe nädalaga on vaja leida uus inimene ja ka juhtidele on tüütu ühe kuu jooksul kaks inimest välja koolitada, aega napib niigi. Sellegi poolest oli suhtumine leebe ning pigem arusaav kui hukkamõistev. Nüüd tuleb viimased kaks nädalat kõvasti tööd rügada ja lisaks kolimisele ka uus inimene leida.
"Sellepärast et, minu maailmas ei eksisteeri sõnu: ebanormaalne, pole võimalik või ei saa!"
kas sul katseagea polnud? Pm peakski ju katseaja mõte olema selles, et mõlemad pooled saaksid ümber mõelda.
ReplyDeleteOn ikka katseaeg aga kuna klapp oli mõlemapoolne, siis teises olukorras kindlasti koostöö jätkuks. Ega tegelikult lahkumine ja jätkamine polegi nii eriline sündmus, lihtsalt minu puhul on tegemist juba kolmanda korraga, kus koondatakse ning mõne kuu möödudes kutsutakse tagasi.
Delete