Kerge päikesevann

Kuna eile oli niivõrd ilus ilm, siis mõtlesin minagi end välja ajada ja natukene päikest võtta. Haarasin oma kolm asja ja koera ning sammusin vanemate poole rõdule peesitama.

Olen väga tagasihoidlik päevitaja, teen seda harva ja lühiajaliselt, seda ennekõike selle pärast, et kannatan päikeseallergia all. Väikesest peale on minu päikesevannid lõppenud põletuste, villide ja koorunud nahaga, ning korduvalt olen saanud ka päikesepiste, teades kui piinarikas see kõik on, siis eelistan läbi aasta "valge luik" olla. Samas peab kuskilt D-vitamiini ka saama ja mõõdukas koguses päikest kulub alati marjaks ära.

Ma mäletan, et lapsena oli väga raske põletust vältida, sai ju pikad päevad õues veedetud, ujumas käidud ja päikese kätte soojenema kogunetud ja nii päevast-päeva. Suviti olin nagu väike Pipi Pikksukk, tedretähnide ja punase ninaga.

Eelmisel kevadel, kui me puid ladusime, suutsin ma käed ja näo nii ära praadida, et ülejäänud kaks nädalat koorus neilt ainult nahka ning tükk aega kattis huuli ühtlane vesivill. Nüüd üritan hoolimata pidevatest kommentaaridest oma heleda naha kohta, päevitamist vältida/piirata. Kuigi see ei tähenda sugugi, et ma ei võiks suve nautida ja päike meeldib mulle sama palju kui kõigile teistelegi.