Kuigi Jalgpalli MM-i karussell käib juba mõnda aega, võib esimesi järeldusi alles nüüd tegema hakata. Kui alguses oli meil õega naljatades plaan, et kolime selleks ajaks mehed ühte kohta ja ennast teise, et jalgpall meie elu ei segaks, siis kõigest plaaniks see jäigi.
Nii me nüüd elame, jalgpalli rütmis. Ühest küljest on see häiriv ja segav, ikkagi võtab see päris suure osa meie n-ö kvaliteetajast, mille teine pool telekat vaadates veedab. Lisaks siis muidugi see närvesööv Vuvuzelade heli, mis päevast-päeva aina rohkem pinda käib. Elukaaslane väidab mulle, et see on põhjuseks, miks ta koguaeg mängude ajal magama jääb. Ei kinnita ega lükka ümber, aga närvidele käib küll.
Ma pole kunagi eriline jalgpallifänn olnud, niisama ei viitsi ma küll vaadata, kuidas 20 meest ühte palli taga ajavad, kõlab juba igavalt. Lohutuseks nii palju, et korvpall on kordades hullem oma lõputu 4x10 minuti ja saja korviga.
Hoolimata sellest ei jäta jalgpall mind täiesti külmaks, eelmise MM ajal vaatasin ma viimaseid mänge päris huviga, võib-olla peitubki võlu selles, et kui lähedal võit on? Kui alguses pole konkreetse mängu võidul nii suurt rolli, siis lõpu poole on iga värav kulla hinnaga ja see hoiabki pinget üleval.
Sel aastal hoian ma taaskord pöialt Saksamaale, kes minumeelest pakkus esimeses ringis kõige rohkem mängurõõmu. Elasin neile kaasa ka 2006-l aastal, siis meeldis mulle eriti nende väravavaht Oliver Khan, kes tegi imelisi tõrjeid, kahjuks pidid nad leppima tookord kolmanda kohaga, aga võib-olla läheb sel aastal paremini, kes teab, kes teab.
Nii me nüüd elame, jalgpalli rütmis. Ühest küljest on see häiriv ja segav, ikkagi võtab see päris suure osa meie n-ö kvaliteetajast, mille teine pool telekat vaadates veedab. Lisaks siis muidugi see närvesööv Vuvuzelade heli, mis päevast-päeva aina rohkem pinda käib. Elukaaslane väidab mulle, et see on põhjuseks, miks ta koguaeg mängude ajal magama jääb. Ei kinnita ega lükka ümber, aga närvidele käib küll.
Ma pole kunagi eriline jalgpallifänn olnud, niisama ei viitsi ma küll vaadata, kuidas 20 meest ühte palli taga ajavad, kõlab juba igavalt. Lohutuseks nii palju, et korvpall on kordades hullem oma lõputu 4x10 minuti ja saja korviga.
Hoolimata sellest ei jäta jalgpall mind täiesti külmaks, eelmise MM ajal vaatasin ma viimaseid mänge päris huviga, võib-olla peitubki võlu selles, et kui lähedal võit on? Kui alguses pole konkreetse mängu võidul nii suurt rolli, siis lõpu poole on iga värav kulla hinnaga ja see hoiabki pinget üleval.
Sel aastal hoian ma taaskord pöialt Saksamaale, kes minumeelest pakkus esimeses ringis kõige rohkem mängurõõmu. Elasin neile kaasa ka 2006-l aastal, siis meeldis mulle eriti nende väravavaht Oliver Khan, kes tegi imelisi tõrjeid, kahjuks pidid nad leppima tookord kolmanda kohaga, aga võib-olla läheb sel aastal paremini, kes teab, kes teab.
No comments:
Post a Comment