Taaskord on aasta valgeim öö möödas (tegelikult kestab see mitu päeva), jaanituli põletatud ja sõnajalaõied haihtunud ning võib vaikselt suve nautima hakata.Millegipärast on nii, et ootame suve juba maikuu saabudes ja kui see juuniks kohal pole, siis tunneme, et ei tulegi. Tegelikult algab suvi just suvisel pööripäeval, siis kui loodus on küps ja päike oma tipu saavutanud. Sel aastal kostitas ilmataat taaskord jaanipäevalisi ilusa ilmaga, kui eelnevatel päevadel tuli nii vihma kui tormituuli, siis eilne õhtu oli erakordselt rahulik ja soe.
Sel aastal veetsime jaanilaupäeva ringi rännates, päeval külastasime elukaaslase tädi, peale seda liitusime sõpradega, kes olid end sisse seadnud Paunküla maastikukaitsealale Väike Kaksjärve kaldale ja õhtu veetsime maal, lõkke ümber.
Kui päev algas suhteliselt pahura tujuga, siis õhtuks võisin ma selle üle ainult naerda. Nimelt teel tädi poole suutsin ma auto klaasi küljes oleva lipu lendu lasta ja eks lihtsam on ikka teisi süüdistada, kui enda viga tunnistada. Igatahes olin sellest väga löödud, kohale jõudes rääkisin teistelegi oma kurva loo ära ja elukaaslase ema (kutsun mammaks) pakkus veel lahkelt enda oma, mis neil auto küljes oli, keeldusin viisakalt.Õhtul, kui me maale jõudsime, oli mammal nägu naerul ja peagi selgus ka põhjus. Nimelt oli ta koerale sõidu ajal akna lahti teinud, et teine saaks suveõhku nautida, siis aga ütelnud papa: "Aitähh!", mamma ei saanud esmalt arugi, mispärast nüüd teda tänati, kuid siis meenus, et selle akna küljes oli olnud lipp.
Uskumatu, aastaid sõidetud juba nende lippudega ja täpselt samal päeval teevad mõlemad sama vea, vähemalt nalja jätkus kauemaks ja on mida tulevuks meenutada.
Kuna seal järve ääres oli niivõrd ilus, siis tegin seal ka usinalt pilte:
No comments:
Post a Comment