Veri sees keeb, adrenaliin laes, klaas joogiga käes ja häälepaelad karjumisest valusad. Issand, minust on saanud jalkafänn!Tänane Saksamaa-Inglismaa mäng oli ikka üle kõige, ainuüksi juba esimene poolaeg pakkus nii palju rõõmu ja samas "pisaraid". Saksamaa imeline algus vedas emotsioonid kõrgele ja lootus, et nad edasi pääsevad oli juba päris suur. Seda kuni hetkeni, mil inglased esimese värava lõid ja muidugi see teine "värav", mis õnneks küll lugemata jäi aga samas mängu aususe mõttes oleks see teinud Saksamaa võidu mõruks, kui lõppseis jäänuks 1 värava vahega.
Sellised mängud ei meeldi mulle ainult sel põhjusel, et see närvipinge ajab hulluks, käin mööda tuba ringi, närviliselt klaasipõhja uurides, samal ajal silmanurgast telekat jälgides, et ometi midagi enam ära ei rikutaks.
Teine poolaeg ja päästvad väravad, 3-1(2) tõestab, et inglastel pole enam põhjust ainult kohtunikku süüdistada, on silmnähtav, et nad pole täna sugugi selles vormis, mis päädiks võiduga. Sakslased kontrollivad ilmselgelt mängu. 4-1(2) ja Inglismaa on purustatud, ka kõige andunumad fännid peavad tunnistama, et Inglismaal on aeg asjad pakkida ja koju minna, goodbye Shrek ja kollane tibupoeg! Elagu Saksamaa!
Nüüd tuleb jääda Argentiina võitu ootama ja siis surmalahing: mina Saksamaa ja elukaaslane Argentiina poolt, loodetavasti jäävad taldrikud ja potid kappi ning kõik ikka terveks. On ikka maru kahju, et nad finaalis ei kohtu, samas kodurahu huvides võib-olla isegi hea.
No comments:
Post a Comment